Plakati renessansist Eestis olen ma juba palju rääkinud. Nüüd on jälle üks väljapanek sellest kunsti ja disaini vahel paiknevast alast Rotermanni soolalao galeriil välja riputatud – 100 Eesti paremat viimase aasta plakatit! Valitud seekord mitte kuraatori ainuisikulise suva järgi või ilmunud isevoolu teel, vaid korraliku, punktitabelitega žüriihääletuse tulemusena. Ja tegemist on reaalsete töödega, millel on reaalne tellija, mitte vabaloominguga.
Muidugi, peaaegu kõik nad on kultuuriplakatid. (Mainisin ühes hiljutises ettekandes, et plakatisti jaoks on parimad ja samas kohutavaimad kliendid just kultuuriasutused...) Kui räägin üliõpilastele plakati žanridest, mainin kultuuriplakati kõrval ka reklaam- ja sotsiaalplakatit – neil kõigil on muidugi ka alamliike ja omavahelisi hübriide.
Kui Marko Kekiševi, siinse suurima plakatiala organisaatori korraldatud näitusel on mõni viga, siis on see kahe viimase žanri puudumine.
Põhjus on selge. Sotsiaalplakati asemel on meil enamasti pigem igavad aidsivastased trükised vitriinides, vaheldumisi kaubanduslike teadaannetega; või siis hoopis grafiti ja A4-paberil samizdat-üleskutsed. Miks reklaamifirmad seda vähest tõesti eksisteerivat loomingulist osa oma toodangust näitustele ei saada, jääb müsteeriumiks.
Milline on Eesti plakat aastal 2011? Värviline, tahan esimese hooga öelda, ja ütlengi. Graafiline, tüpograafiakeskne. Plakati eksisteerimiseks vajalik suur, esiteldava ideed tabav kujund pole kadunud, kuid aastakümnete jooksul selle kandjaks olnud foto asemel on nüüd tähed, jooned ja pinnad. Foto on alles, kuid kõrvalrollis.
Kõrvuti on kaks põhisuunda: geomeetriline minimalism ja seal kõrval dramaatiline vabakäejoonistus (viimase parimaiks näiteiks on kahtlemata Dmitri Makonneni tööd ja Margus Tamme plakatid linnateatrile). Otsest retrot on vähe, kaudset siiski külluses.
Põlvkondade vahetus eesti plakatikunstis on lõplik, näitab see varsti Euroopa-turneele minev näitus. Veenduge ise!
Näitus
«Värske Eesti plakat 2011»
Avatud 6. novembrini Eesti arhitektuurimuuseumis