John Logani näidend «Punane» («The Red», 2009) keskendub ameerika maalikunstniku Mark Rothko (1903–1970) loomekreedole. Ühe kunstniku saatusest lähtub avaram teema: loovisiku valikud ja loomekriis, iseendaks jäämise võimalus või võimatus muutuvas ajas.
Tegevus toimub 1958. aastal, reaalselt elanud-loonud peategelasest lähtuvalt on mõistagi võimalik ja ka põhjendatud kunsti(aja)looline interpretatsioon – jäägu see professionaalide hooleks. Samas pole osavalt komponeeritud näidend pelgalt kunstispetsiifiline, vaid kõnetab Priit Pedajase lavastuses erksa teravusega just nüüdisaega.
Ain Lutsepa soolo
Eriti tuntavaks, puudutavaks kujunes teatrisaalis siin-ja-praegu-efekt, kui Ain Lutsepp kirglikult vahendas Rothko monoloogi tõsiduse ja tõelisuse kaitseks maailmas, kus valitseb mentaliteet, et kõik olgu kangesti «tore». Sel hetkel olin jäägitult Rothko poolt, tajusin tema ärrituses programmilist pealiskaudsuse põlgamist, samastusin selle eluhoiakuga kogu hingest.
Äärmiselt aktuaalne on ka kunstniku missiooni küsimus, kunsti teisenev roll hedonistlikus tarbimisühiskonnas, kujundisuutlikkus ja -suutmatus laiemalt.
Draamateatri lavastus, esietenduse mulje põhjal, kujuneb suuresti Ain Lutsepa soolosoorituseks. Ateljees, kus maalid seintel ületamas ja allutamas boheemlaslikku kaost (Riina Degtjarenko kujundus), möllab Lutsepa Rothko: intensiivselt sähviva värvigammaga roll, dünaamilise žestikulatsiooniga, valvas ja kiusakas, vihuti ja siiralt egotsentriline, paradoksaalselt läbinägelik, prognoosimatu nii haavates kui haavudes.
Niisugust nähtust esmamulje põhjal ei portreteeri, see oleks sama küündimatu kui lausuda «punane», varjundeid eritlemata. Selge on vaid üks: esimese rea publiku ees vabandades väljus näitleja viisakalt rollist, sest Rothko masti mees ei paluks iial vabandust värvipritsmete pärast – tema pintslilt lendav värv ei määri, vaid õnnistab!
Näidendis on tegelasi siiski kaks. Rothkole sekundeerib ja oponeerib ta noor assistent Ken, keda mängib Uku Uusberg. Kenis kui tegelaskujus oleks nagu midagi häirivat: küllap autori poolt talle saatuseks kirjutatud ränk lapsepõlvetrauma, mis paraku mõjub kalkuleeritud manipulatsioonivõttena – nagu mõnes Hollywoodi filmis, kus tegelast tingimata tabagu vähk või aids… Otsekui ei võikski «tavalise» elukäiguga noormees, kes pürgib kunstnikuks, olla Rothkole vääriliseks vastaseks ja partneriks?!
Tõsi, lavastus väldib vähimatki libastumist sentimenti ja võib-olla sellest lähtubki Keni lavaelu neutraalsus, nooruki hinge ümbritsev hoolikalt rajatud kaitsevall. Mis omakorda viib teise äärmusse: kui müür on nii kõrge, taandub koosmängu võimalus. Keni «abitöölise» staatus laieneks nagu näitleja Uusbergilegi, kes oma sümpaatse mahesõbraliku olekuga, mida annaks sildistada ka kiretuseks ning sisima intensiivsuse puudumiseks, loovutab vastupanuta mänguruumi ja mängu ilu Lutsepale.
Pintslite duell
Kas ei tööta sedalaadi «alistumine» vastu näidendi loogikale ja nutikalt komponeeritud põlvkondlikule konfliktile? Järsku peaks siit järeldama, et lavastus ongi üheselt vanema mehe poolel? Või kuulub mu enda empaatia, elueast lähtudes, Rothko maailmatunnetusele? Või on küsimus ikkagi puhtalt näitlejameisterlikkuses?
Kõige ligemal ollakse sisulisele duettmängule lõuendi kruntimise stseenis, mille õhuline musikaalsus Pedajase lavastajakäekirjale igiomane: pintslite koreograafilises duellis näeme, kuivõrd erineb meistrikäe pingevaba lennukus õpipoisi kohmakamast püüdlikkusest – ja kuis too kontrast kasvab kujundiks!
Krunditud lõuend jääb ahnelt ootama saatana tangot jõuluvanaga, et ses elu- ja surmatantsus punase kaitserüü alt välgataksid lumivalge valehabe ja must tühjus…
Uuslavastus
John Logan
«Punane»
Tõlkija Martin Algus. Lavastaja Priit Pedajas. Kunstnik Riina Degtjarenko. Valguskujundaja Triin Suvi
Osades Ain Lutsepp ja Uku Uusberg
Esietendus 25. septembril Eesti Draamateatri väikeses saalis