Peeter Olesk: loetagu mitte minu vuntse, vaid muiet nende all

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Peeter Olesk

FOTO: Peeter Langovits

Esimesel jõulupühal täitub Tartu ühel vaimsel liidril, eesti kultuuri- ja poliitikategelasel par excellence Peeter Oleskil 55. eluaasta. Ilmamaa kirjastus üllitas äsja Oleski artiklikogu, mis esitleb autorit eesti kirjanduse ja kultuuriuurija ning kommenteerijana. Autoriga kirjutas Rein Veidemann.



Järgnevas meilivestluses rabab Olesk usutlejat pihtimusliku ja karmi otsekohesusega, tõdedes ühelt poolt enda ülearusust Eesti Vabariigis ja lubades pidevalt pikalt saata neid, kes räägivad asjadest, mida nad tunnevad halvemini kui tema.



Oled aastakümneid käsitlenud (eriala)ajakirjanduses, -kogumikes ja  teiste autorite raamatute järelsõnades kõige erinevamaid kirjandus- ja kultuuriküsimusi, alates poeetikast, tekstoloogiast ja lõpetades ülevaadete ning portreedega. Mis tunne valdab sind nüüd, mil oled ise raamatu autori seisuses?


«Autor» ei ole tingimata üksnes seisund, pealegi ei maksa unustada, et ma olen olnud autor ka mitme teise inimese pärisnime all. Autor on sageli lihtsalt asend. Mõnikord koguni ooteasend. Eesti Vabariigis (1992 – ) on mind jäetud avaldamata ligemale poolsada korda, isegi tellitud ja vastavalt ka loovutatud artiklite puhul.



Seda teades – ning ma olen pika vihaga – ei ole ma kellegi autor. Ma olen ülearune. Ei, ma ei nuru poolehoidu. Ma ei kirjutagi «as you like it». Kuid Betti Alveri «Laulik» (1936) on mul peas. Enamik pole seda kunagi lugenud, arusaamisest rääkimata.



Ma ei kasutanud asjata sõnaühendit «kirjandus- ja kultuuriküsimusi» – küsimine kõige laiemas mõttes paistabki olevat sinu meetodi nurgakivi. Et vastusteni harvem jõutakse või et need jäävad lahtiseks, see vist on paratamatu?


Ega ma endale küsi! Küsin selleks, et selgitada – järsku on veel muidki võimalusi? Ka ma ise olen tihtipeale jäik, koguni kategooriline. Mõnikord sobivalt, igakord mitte. Mis sa siis teed, kui jäikus juhib sind ummikusse? Siis päästab ainult naer. Eesti Vabariik on võtnud mult kõik, mis mulle võiks kuuluda, ent ta on pakkunud asemele naeru.



Tuleb lugeda mitte minu vuntse, vaid muiet nende all. Sinu küsimuse teine pool veab aga sohu. Vastuseni jõutakse alati. Kui mitte eluajal, siis – usklikule annab surm veel suurima vabaduse. Ainult et sealpool head ja kurja raamatuid ei loeta. Vastuseni tuleb jõuda Let-hest siinpool.



Viimasel ajal on kaitstud humaniora’s doktoritöid artiklite pealt. Autoriraamatudki ilmuvad mitte niivõrd monograafiliste etteastete, kuivõrd artiklikogumikena. Nagu nüüd sinu raamatki. Ons selles midagi iseloomulikku eesti teaduskultuurile?


See probleem on terav kõikjal, mitte ainult humaniora’s. Paul Ariste oli artiklikogude kaitsmisele väitekirjadena veendunult vastu. Nn monograafia, raamatupaksune üksikuurimus, eeldab aga paari aastat tööd üksnes tema nimel. Niisugust aega pole mulle pakkunud ükski; vastupidi, mulle öeldi aspirantuur ära kahel korral. Kuid «Filoloogia tõeline tähendus» ei ole kirjutatud ega koostatud selleks, et esitada ta dissertatsioonina. Küsimus tuleb püstitada üldisemalt: kui mitmeks monograafiaks me, armas eesti rahvas, oleme aastas võimelised?



Meie mõlema õpetaja dotsent Jaak Põldmäe (1942–1979) monograafia «Eesti värsiõpetus» ilmus 30 aastat tagasi, 1978 ja me Sirjega olime viimased, kes aitasid tal seda läbi öö Tähtveres põrandal kokku panna. Hommikul läksin ma Jaagu asemel tema loengut pidama.



Raamatu koostaja on Simo Runnel, toimetaja Katre Ligi, lakakirjutis Hando Runnelilt – võiks ju öelda, et see on nüüd vähem või rohkem ka Runnelite tegu. Või Ilmamaa kirjastuse kummardus oma kolleegiumi liikmele? Saamine Ilmamaa ilmatargaks, sest raamat ilmub «Ilmatarga» sarjas?


Ühe teise raamatu sisukorda nägi Hando Runnel meie eelmise korteri (tolle põrandal Jaak Põldmäe raamatu käsikiri kokku pandigi) soemüüril. Seal oli näidatud, mis valmis, mis puudub. Aasta võis olla 2000. Simo Runnel pole noid kahte lehte näinud. Mingil hetkel sai ta isalt ülesandeks panna raamat kokku minu asemel, kuna autor kõhkleb ja venitab. Ta tegi seda, saades vastu vaikiva autori, kes isegi ei vastanud talle. Kas nii peavadki asjad käima? Ei, ei pea, kuid Simo Runnel tuli nõutule autorile nagu hea lavastaja appi.



See raamat on suurel määral tema ja Ilmamaa tegevjuhi Mart Jagomäe töö tulemus. Kummardama pole pidanud neist kumbki, ka mitte ülejäänud ilmamaalased. Ilmatark olen ma veelgi vähem. Mind ei pea kuulama. Ainult et kes räägib asjadest, mida ta tunneb halvemini kui mina, selle saadan ma pikalt ja pidevalt. Kahjuks seda viimast tööd jätkub.



Panin üle lugedes tähele, et raamatu tähenduslik summa on suurem kui 60 ja enama artikli n-ö mehaaniline summa – et siit tõepoolest tiheneb olesklikuks kujundiks kirjandus- ja kultuurilooline eruditsioon, pidevuse ja kultuurikangelaslikkuse jäägitu austus. Millisena tajud ise oma kohta eesti kirjandus- ja kultuuripõllul?


Kolmandat põlve linnamees on põllul võhik. Liiati oleks minu põllumaa – kui niisugune välja mõõdetaks – väga lai, ulatudes ka regionaalpoliitikasse ja rahvuslikku julgeolekusse. Hiljuti küsis laevandusasjamees dr Toomas Vilosius, kas mind äkki ei vaevagi see, et kirjandusteadus on lükkunud justkui põllumaa serva.



Koos Sinu sünnikaaslinlase ja meie mõlema hea sõbra ning minugi õpetaja professor Jüri Talvetiga kirjutatud «Romaaniülikool» ajalehes Eesti Päevaleht näitab selgesti, et serva ei ole. Ma ei hari põldu. Ma harin maad. Käesoleval ajal on selleks Eesti Põllumajandusülikool.



Raamatu pealkiri on laenatud pühendusloost Ain Kaalepile – tema see ongi filoloogia tõelise tähenduse kandja. Küllap sa isegi, silmas pidades skaalat, mida tõelise filoloogia tähendusena esitad: kirjandus saab olla mõistetav ainult filoloogilises nägemuses, filoloogiline nägemus on nii historitsistlik kui ka komparativistlik, komparativistikal ei saa olla piire; «orientiiriks saab olla see, kui palju me veel ei tea». Kas tahaksid veel midagi lisada, mis just tänases meediakeskses maailmas avaks filoloogia olemuse ja tähenduse? 


«Filoloogia» ei tähenda midagi muud kui sõnaarmastust. Kõiki sõnu ma ei armasta. Minu roppude sõnade hulk jääb poolde tosinasse ja suguelundeid neis ei leidu. Kuid sa tahtsid otsekohest vastust. Kas oled mõelnud sellest, et Eesti-Soome telemõistatussilda «Naapurivisa» juhtisid kaks filoloogi, professorid Paul Ariste ja Lauri Posti? Meedia see vaieldamatult oli. Kui see sai võimalikuks pärast Kekkose käiku Eestisse, miks ta on siis unustatud enneminevik nüüd, mil Jumalgi ei tea, kuhu ta kedagi juhatab?

Tagasi üles