Vene Teater tõusis jalule ja peab nüüd suuri tulevikuplaane

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Teatri direktor Jaanus Kukk hoiab võidukalt käes teatri esimese etenduse plakatit aastast 1948.

FOTO: Marina Puškar

Eesti Vene Teater tähistab sel nädalal oma 60 aasta juubelit. Teatrijuht Jaanus Kukk kõneles Eva Kübarale oma sisseelamisest vene kollektiivi ning mitmetest plaanidest, näiteks teatriakadeemia filiaalist või Euroopa vallutamisest.


Möödunud pingelisele aastale vaatab teatrijuht Jaanus Kukk juubelinädalal tagasi kerge südamega – repertuaar on paigas, teatri meeskond pole hoolimata vintsutustest laiali vajunud ja lavastused toimuvad. Märtsis on oodata ka uue kunstilise juhi Natalia Lapina saabumist.

Juubelit tähistatakse vaikselt juba hooaja algusest saadik. Kuu aega on teatri koridorides olnud avatud näitus, mis käsitleb eesti dramaturgiat ja lavastajaid ning näitlejaid Vene Teatris, samuti teatri pikaajalistele ja nüüdseks lahkunud töötajatele pühendatud meenutusväljapanek, välja anti kaks raamatut. 19. detsembril saab ETV ekraanilt kaeda ka saadet eilsest suurest juubelipeost.

60-aastane teater. Kas selline küpses eas härra või proua? Kumb ta on?

Vanasti oli ju nii, et naised teatris üldse ei mänginud, selles mõttes võiks teater ju isane olla. Samas on teater ka hariv, kasvatav või suundi näitav organisatsioon ja lapsi kasvatavad ju ikka naised, nii et võib olla ka naine. Üldiselt on ta üks ettevõtlik nooruslik olend.

Kas teatri kollektiiv suhtus teisse kui eestlasest juhti algul ka umbusklikult?

Kindlasti. See teeb paljusid senini ettevaatlikuks, teisalt nad võib-olla kahtlevad selles, kas ma ajan ikka nende asja ka või ainult oma asja. Ja algul oli muidugi väga keeruline.

Oli teil ka endal keeruline teise kultuuri kollektiivi sisse elada?

Oli, ja ega need protsessid pole veel läbi. Kuid lihtsamaks on läinud ja ma saan inimestega tõesti hästi läbi. Vene inimeste puhul on tore, et nad oskavad pidupäevadest rõõmu tunda. See ei tähenda tingimata tohutut alkoholitarbimist, kuid iga pidu on tõeline sündmus.

Näiteks tulime kevadel Peterburist festivalilt ja ees ootas bussisõit koju, mina võtsin oma kohvri näppu, läksin bussi ja mõtlesin, et lasen silma looja ja ärkan passikontrollis ja nii ongi. Kuid minu kollektiiv oli käinud poes, katnud bussi lauad, nad olid tõesti valmistunud, nende jaoks oli see eraldi ettevõtmine – festival on läbi, nüüd me sõidame koju, võtame natuke napsi ja tunneme ennast lihtsalt mõnusalt. Sest miks teha bussisõidust selline kurnav retk, kui see võib olla mõnus pidu.

Praegu ei ole teie teatris peanäitjuhti. Kuidas on selline olukord mõjutanud repertuaari?

Õnneks lõppeb see olukord märtsikuus, kui kunstiliseks juhiks tuleb Natalia Lapina. Ka selle hooaja repertuaar on temaga läbi arutatud ja paljuski suhtleb ta ka nende lavastajatega, kes meil sel hooajal lavastavad. Oleme selle aasta kenasti hakkama saanud ja selle hooaja esietenduste pärast ei tule meil küll silmi maha lüüa. Ning praegu võime öelda, et näeme selget tulevikku või vähemalt on kõik ettevalmistused selle jaoks on tehtud.

Milline see tulevik on?

Ega venekeelset teatripublikut Eestis ülemäära palju ei ole. Õnneks käivad praegu ka päris paljud eestlased Vene Teatris meie lavastusi vaatamas ja enamasti jäävad nähtuga üsna rahule. Oleme teatriskäigu eestlastele ka lihtsamaks teinud, sest pakume päris paljudele etendustele iga kuu eestikeelset sünkroontõlget.

No ei ole palju ju. Kolm-neli etendust iga kuu.


See on 20 protsenti statsionaarist, ma arvan, et see on päris normaalne. Rohkem pole praegu tarvilik, sest pole mõtet kutsuda tõlkelugejat igale etendusele, kui tuleb üks või kaks inimest etenduse kohta. Praegune süsteem, kus me teatame tõlkega etendustest, töötab. Aga kui eestikeelse publiku hulk kardinaalselt kasvab, siis võime eesti keelde tõlgitavate etenduste arvu alati suurendada.

Kuid selge on see, et üks Vene Teatri suundi võiks olla palju ringi reisida, mitte ainult Venemaal. Euroopa pealinnades on suured vene kogukonnad, kes võiksid olla meie lavastustest huvitatud.

Teie repertuaar on küllalt konservatiivne, põhinedes paljuski klassikalistel vene näidenditel. Kuidas meelitate teatrisse nooremat vene publikut?


Oleme mõelnud, et peaksime hakkama ka vene uuemat dramaturgiat rohkem lavastama ja leidma teatrikeele väljendusi, mis noorematele rohkem huvi võiks pakkuda. Oktoobri algul tuli meil näiteks välja plastiline etendus «Shakespeare-süit», mis võiks noortele sobida. Põnevate või teistsuguste lahenduste pakkumine võiks noori teatrisse tuua.

Teiseks tullakse väga tihti vaatama ju ka konkreetset näitlejat ja kui meie noored näitlejad on venekeelse elanikkonna hulgas tuntud, tullakse neid vaatama.

Kas vene noorel on üldse tänapäeval mõni koht, kus ta saab vaadata midagi nüüdisaegsemat, nagu eestlastel on Von Krahl või teater NO99?

Ega väga ei ole jah. See auk on küll täitmata ja me oleme selle peale mõelnud, kuigi ainsa professionaalse venekeelse teatrina peame mõtlema väga laiale publikule, mis muidugi ei tähenda, et korra hooajal ei võiks me anduda ka  katsetustele.

Kas teater toimib kultuurisillana eestlaste ja venelaste vahel?

Nii toimib, et eestlased käivad ka siin teatris. Väike probleem on aga selles, et kas kartusest, ajapuudusest või jumal teab mistõttu ei ole meie näitlejaid eriti integreerunud eesti teatriringkonda, kui mõned erandid välja arvata, samuti ei ole nad just üleliia usinalt eesti keelt õppinud. Ma usun, et siin on teatri juhtkonnal ka palju ära teha.

Kas näitlejad ise tunnevad puudust eesti teatriringkondades figureerimisest?

Arvan, et nad tunnevad sellest puudust täpselt samavõrra, nagu nad tunnevad puudust oma seotusest Vene teatriringkondadega – et olla ka Moskvas või Peterburis tunnustatud kui näitleja ja sealse teatrieluga kursis. Seetõttu haaravad nad üsna meelsasti kinni Venemaal pakutavatest võimalustest. Tegelikult võiks muidugi eestlased ka pigem abiks olla, see käeulatamine peaks olema mõlemapoolne.

Kas eesti näitlejate jaoks on Vene Teatrisse esinema tulek ka eksootiline kogemus?

Ma arvan, et ei ole, sest organisatsioon on ikka samasugune nagu teisteski Eesti teatriteski ja ega meil ei seisa siin ukse peal bajaaniga vene rahvariietes mees, kes ütleks: «Tere tulemast!»

Käite kindlasti palju ka teistes Eesti teatrites. Milline on Vene Teatri tase selles kontekstis?


Käin päris palju ka Peterburis ja Moskvas teatris ja vaatan Vene teatrite külalisetendusi. Meie näitlejate tase ei ole halvem kui mis tahes teises teatris Venemaal või Eestis. Meie probleem võib pigem olla režissuuris – kuidas saada siia häid lavastajaid, kes sellest heast näitlejast mahla välja pigistaks. Inimene on ju nii laisk, kui tal lubatakse. Kui lavastajaid, kunstiline juht või kolleegid ei nõua ja lasevad kuidagi üle jala, siis ei pruugi inimesel endal piisavalt enesedistsipliini olla.

Puudu on siis üks pika piitsaga peanäitejuht.


Küsimus ei olegi mitte niivõrd piitsas, kuivõrd mõnel juhul eeskujus, ideedes, sütitamises. Karistusmeetodite rakendamine ei ole iseenesest väljapääs. Näitlejaid on ju nagu lapsed, kelles karistus tekitab pigem trotsi kui viib edasi.

Sügisel oli juttu teatri juures tegutsema hakkavast noortestuudiost. Mis sellest ideest on saanud?

Noortestuudio tegutseb 30 inimesega. Võtsime kursused, mis kestavad selle hooaja lõpuni, ja talvel peame otsustama, kuidas jätkame. Võib-olla ei jätka üldse, teine variant on luua kursuste baasil väike stuudio, mis kasvataks näitlejaid Vene Teatrile, või siis noori, kes on valmis minema Venemaa teatrikõrgkoolidesse, et pärast siia tagasi tööle tulla. Kolmas variant on komplekteerida siin kursus koostöös Peterburi Riikliku Teatriakadeemiaga, kasutades ka nende õppejõude, ning noored võiks saada ka Peterburi Riikliku Teatriakadeemia diplomi.

Et selle saaks siis kohe siit Eestist kätte?

See tähendaks kaugõppekursust ja nad käiksid kaks korda aastas Peterburis eksameid andmas ja loengusarju ning meistriklasse kuulamas ning vahepealsetel perioodidel käiks osa Peterburi õppejõude siin. Kuid õppetöö Eestis toimuks ikka eelkõige kohalike õppejõudude baasil. Ma olen ise muidugi kahe käega sellise filiaali poolt, aga see on ka selgelt kõige kallim variant.

Vene Teater

•    Eesti Riiklik Vene Draamateater avati Tallinnas 15. detsembril 1948, esimeseks etenduseks oli V. Suponevi «Lendurite pere».
•    Teatrile panid aluse GITISe vilistlased professor V. Belokurovi kursuselt.
•    Teatri hoone on ehitatud 1926. aastal F. Skuinši projekti järgi. Enne teatrit asus seal kino Grand Palace.
•    1948–2005 kandis nime Eesti Riiklik Vene Draamateater.
•    60 aasta jooksul on tehtud üle 500 lavastuse.
•    Teiste hulgas on teatriga koostööd teinud lavastajad Andrei Tarkovski, Juri Jerjomin, Roman Viktjuk, Voldemar Panso jpt.
•    Aastas esietendub 10–11 uuslavastust, peamiselt 661-kohalises suures saalis, aga ka väikesel laval, kuni 70 kohaga Peegelsaalis.

Tagasi üles