Martin Rev: mõjude eest ei pääse

Reedel kuuleb Kultuurikatlas Martin Revi, legendaarse Suicide'i looja, muusikat. Foto: Mihkel Maripuu

Kui toksida Wikipediasse nimi Suicide ning näha lõpuks nimekirja bändidest, keda nad on mõjutanud, siis vajub karp lahti: tundub, et pooli maailma bände. Martin Rev on tüüp, kes selle 1970ndate alguses New Yorgis tegevust alustanud elektroonilise punk-duo helipildi eest vastutas.

 Tema masinatest tumedad elektroonilised  pulsid on just need, mis 21. sajandi alguse avant-pop-pilti tähtsal kohal vormivad. Tänasel Kultuurikatlas toimuval Mutant Discol astub too mõjukas mees peaesinejana kontserdiga üles.

Teie viimane plaat, žanriliselt pigem nüüdisklassikasse määratletav «Stigmata» oli mingis mõttes küllaltki ootamatu pööre teie loomingus. Kuulasin plaati ja mulle meenus millegipärast mu lapsepõlves kunagi palju nähtud vene animatsioon Puškini «Muinasjutust tsaar Saltaanist». Mingit vene romantiliste heliloojate  mõjutust on tunda – Rimski-Korsakov jne.

Veider, et mulle polegi seda keegi öelnud, aga jutus on iva sees. Vene koolkond on mind alati väga köitnud, mitte küll ainult vene koolkond, samuti prantslased, aga jah, see vene vaim, mis kas või Rimski-Korsakovi orkestritöödest läbi kumab – rahvakultuuri mõjud näiteks – on oluline küll. Mingi talveromantikaga seostub mulle see plaat. Laps talvel toas unistamas, lund sajab, aga välja minna ei saa – kõik see.

Mingis mõttes annab see plaat aimu kultuuri tsüklilisusest. Seda tehes leidsin ma uuesti tee Euroopa sümfoonilise muusika traditsioonidesse, suhestusin sellega uuesti, läbi tehnoloogia, kuna nüüd on tehnoloogia, mis võimaldab teha sümfoonilist muusikat ilma sümfooniaorkestrita.

Kontserdil esitate lugusid nii oma sooloplaatidelt kui ka Suicide’i loomingust. «Stigmata» vist päriselt tänase kontserdiga ei haaku?

Tallinnas toimub mu väikese Euroopat ja Skandinaaviat hõlmanud tuuri viimane kontsert ja peab ütlema, et «Stigmata» lugusid ma seni veel esitanud ei ole. Kontsertidel on valitsenud pigem klubilikum õhkkond, mille jaoks «Stigmata» on ehk pisut liiga õrnake.

Te olete rääkinud, kuidas pärast II maailmasõda New Yorgis üles kasvades nägite põhimõtteliselt kultuuriajalugu oma silmade ees lahti rullumas – džäss, avangard, igasugused underground-nähtused, kujutav kunst, tants, rock’n’roll ja igasugused hübriidid ning suhtlused nende vahel jne. Milline on New York täna?

New York oli põnev linn tõepoolest, võttis ta ju Pariisilt n-ö kunstide pealinna rolli pärast Teist maailmasõda üle. Tänapäeval on New York aga umbes midagi sellist nagu Pariiski – muuseum, ilus muuseum. Linn, mis eelkõige on orienteeritud turistidele. Uue kunsti tegemist ta enam niivõrd ei õhuta. Mulle tundub Euroopa selles mõttes palju huvitavam koht, kas või Tallinn. Sellised kohad, nagu ma täna nägin, olid meil 70ndatel. Tänapäeval selliseid kohti New Yorgis enam ei leia. Mulle tundub, et too Kultuurikatel on mu esinemiseks nagu loodud.

Suicide’i puhul võib rääkida ju ka popkunsti mõjudest – räägime siin näiteks Alan Vega koomiksistiilist sõnade kirjutamisel.

Mingis mõttes oli popkunst meie jaoks juba möödanik – kogu Warholi skene tundus pigem dekadentlik ja sellisena vanamoeline, meie olime aga uued revolutsionäärid. Meie looming pidi rääkima ja rääkis meie elust, mis tähendas märksa enam seda, kuidas ellu jääda; tänavad, nälg – selline oli meie reaalsus. Popkunst oli pigem elitaristlik ja eskapistlik, mida meie ei olnud. Punki, New Yorgi punki võis pidada ka otseseks vastuseks, antiteesiks popkunstile. Kuid meil olid popkunstiga ühised mõjutajad – raadio, rock’n’roll jne. Mõjude eest ei pääse.

Tänapäeval räägitakse, et pea pooled bändid on kuidagi Suicide’ist mõjutatud. Ehkki selline asi peaks mingit pidi Suicide’i eriti esimeste plaatide peaaegu et šokeerivat uudsust justkui vähemaks võtma, seda n-ö integreerima, pole midagi sellist ometigi juhtunud. Suicide’i plaadid kõlavad endiselt värskena ja Suicide’i kontserdid, nii vähe kui need toimuvad, tunduvad ikka siin ja praegu ohtlikud. Ma ei kujuta küll ette, et Suicide’i võiks kuidagi retro mõttes kodustada.

See on tõsi küll. Kui ma ka kontserdil Suicide’i lugusid teen, siis tõepoolest pole kordagi tunnet, et see on olnud või et ei taha teha. Uus energia on seal alati sees. Ma ei kujuta ka ette, et Suicide võiks retro olla. Sellist asja küll ei tahaks. (Naerab.)

Kas teil võtab peas kuju ka uus Martin Revi plaadi materjal?

Mul on tegemises küll. Mul on kogu aeg midagi tegemises – sööd, magad, vahepeal tuleb mõte. Nii on põnev. Hetkel on see demo kujul isegi olemas. Täpset daatumit veel välja lubada ei oska

Aga kas Suicide’ilt tuleb kunagi veel uus plaat?

See on nüüd palju ebatõenäolisem. Teeme Alaniga mõlemad omi asju ja kokkupuuteid on vähe. Ma muidugi ei tahaks päris «ei kunagi» öelda.

Martin Rev

•    Mõjuka elektropunkbändi Suicide liige (teine liige Alan Vega). Suicide on esimene bänd, kes aastal 1970 võttis kontserdiflaieril kasutusele sõnad «punk rock», mille nad omakorda laenasid legendaarse popkriitiku Lester Bangsi artiklist.

•    Suicide’i fännide hulka kuuluvad teiste hulgas Bruce Springsteen, Nick Cave, Radiohead, R.E.M, Sisters of Mercy jne.

•    Martin Revi tähtsaimad plaadid: «Suicide-Suicide» (1978), «Suicide – Second Album» (1980), «Martin Rev: Martin Rev» (1980), «Martin Rev: See Me Ridin» (1996.)

•    Mutant Discol annab lisaks Martin Revile oma uue plaadi «Love Bomb Letter» esitluskontserdi Andres Lõo. Kris Lemsalu ja 2kunst teevad performance’i. Lisaks pikk nimekiri DJdest. Toimub täna Kultuurikatlas algusega kell 23.