Kas ümmargused numbrid on maagilise tähendusega ?

Raul Rajangu «Rajangu ja abiliste saabumine Viljandisse». Foto: Reprod Ants Juske raamatust «Külmetav Eesti kunstnik»

Aastaks 1991 oli juba hakanud murenema senine kunstimudel. Nõukogude ajal valitses selge kunstiliikide nomenklatuur: kõige tähtsam oli muidugi monumentaalkunst, mille eest maksti kunstnikele ka priskeid honorare.

Jaak Kangilaski on seda nimetanud piitsa-prääniku-poliitikaks – tegid, mis nõutakse, ja siis ka makstakse. Eesti kunstnikud nihverdasid end kuidagi selle vahepeal. Otseselt põrandaalust kunsti Eestis ei tekkinud, kuid 60ndate avangard oli üldiselt tabuteema. Osa sellest seltskonnast kohandus, need, kes ajasid oma joont, jäeti mängust välja.

80ndad sillutasid teed

Võib öelda nii, et 1980ndate lõpp oligi sissejuhatus viimase 20 aasta jooksul eesti kunstis toimunule. Esiteks algas omaaegse avangardi rehabiliteerimine. Eesti Kunstimuuseum (tollal veel Kadrioru lossis) korraldas mitmeid retrospektiive. Paljud kunstnikud tõid välja ka oma noorpõlve töid, mida nad siiani veidi häbenesid.

Näiteks Malle Leis või Jüri Arrak, hea näide on Kaljo Põllu, kes kunagi käskis Tartu muuseumi kogudest minema viia oma Visarite-aegsed tööd, mis olid tema meelest lapsikud noorusaja rumalused. Hiljem läks ta just nendest edasi. Samuti Andres Tolts, kes taipas, et tema iroonilistel ajakirjadest välja rebitud kollaažidel võib olla omaette kunstiajalooline väärtus. Ka vanameister Ilmar Malin avastas taas oma sürrealistlikud joonistused.

Neid retrospektiive koos kataloogidega ei jõua ära nimetadagi. Tähelepanuväärsematest märgiks rühmituse SOUP 69 näitust Kunstihoones ja miks ka mitte Visarite retrot samas all galeriis. Palju on läinud kaduma, sest kunstnikud kinkisid niisama oma töid sõpradele või viskasid prügikasti.

Ei kultuuriministeerium ega Kunstifond ostnud neid. Siin tuleb siiski väikest vahet teha. Ministeeriumil oli näitustelt ostmisel esmaõigus, kuid mõistagi oli nende komisjon konservatiivsem, kunstnike liidu kunstifond aga riisus selle novaatorlikuma osa oma kogudesse.

Uus põlvkond, 30+

1990ndate aastate algus tõi areenile ka uue põlvkonna, kel polnud mingit pistmist vana avangardi rehabiliteerimisega. See seltskond oli saanud tollases ERKIs kunstihariduse mingil traditsioonilisel erialal – kes oli õppinud maalikunstnikuks, kes graafikuks, kes arhitektiks. Omamoodi toimus sama, mis 60ndate avangardiga.

Malle Leis oli õppinud lavakujundust, Jüri Arrak metall­ehistööd, Ando Keskküla ja Andres Tolts disaini, Leonhard Lapin ja Jüri Okas arhitektuuri. Nii ka 90ndatel: Jaan Toomik õppis maali, Raoul Kurvitz arhitektuuri, Jüri Ojaver õppis üldse EPAs – nimekirja võiks veel pikendada. Kuid 90ndate põlvkonna eeliseks oli, et nad olid tollal juba üle 30 – seega teatud kogemustega, kuid mitte veel nii vanad, et olla valmis muutusteks.

Kunstide nomenklatuur hakkas järsult muutuma. Äkki avastati, et fotol ja uuel meedial on samasugune tähendus kui seni kõrgeks peetud kunstidel. 1990ndad olid Peeter Linnapi kui kunstniku ja kuraatori (Saaremaa biennaalid) tipphetk.

Kunsti piirid hakkasid hägustuma ja postmodernistlik relativism imbus ka meie kunstimaailma. Tunnistan ka oma süüd tänu näitusele «Kunsti piirid» 1994. aastal Ajaloo Instituudi galeriis. Seniste kunstibürokraatide diktatuuri asemel tõusis otsustavaks institutsionaalseks jõuks kunstikriitika ja eriti kuraatori roll.

Mõeldes konkreetselt ajale 20 aastat tagasi, siis oli see mõnes mõttes kunstnikele, vaatamata ministeeriumi ja Kunstifondi ostude kadumisele, igasugustele talongidele ja muule kaosele, päris hea aeg. Inimesed tahtsid oma rubladest ruttu lahti saada ja muu hulgas osteti palju kunsti. Lisaks avanesid aknad muusse maailma, eelkõige muidugi Soome, kus Helsingis asus lausa eesti kunsti müügigalerii, mis kadus muidugi pärast krooni tulekut ja nende lama. Oli veel Vene toll, mis ei lasknud vastavalt eeskirjadele kunstiteoseid läbi.

Aknad välja

Nii mäletan, et olime Helsingis ja Raoul Kurvitzal oli mingi tellimus. Mida ta tegi? Võttis lihtsalt Tallinnast kaasa mitte maalid, vaid värvid ja lõuendid, ja kui teised läksid sommidega õlut jooma (muidugi nende kulul), maalis ta peatuspaiga saunas mitu maali.

Palju aitasid ka eestlased välismaal. Mitmed meie kunstnikud võivad olla tänulikud Henn Kochile, kes juba Vene ajal käis eesti edumeelsemat kunsti ostmas. Kui me aastal 1990 käisime eesti kunsti näitusega Stockholmis, siis külastasime ka Kochi, kes ladus Leonhard Lapinile mingil moel välja viidud tööde eest peo peale Rootsi kroone.

Ega Lapin siis kitsi olnud. Kunstifondis omakorda korraldati kunstnike liidu juhtkonna teadmata aktsioon, kus kunstnikele anti võimalus osta rublade eest tagasi kunagi nende käest ostetud tööd. Mis aga maksis rubla aastal 1975 ja mis ta maksis 1990, võib igaüks välja arvutada. Alustati ka kunstioksjonitega. Pallase klassikute hinnad kerkisid lakke, kuid ka elavate kunstnike töid osteti.

Kõik see oli enne kriisi.

Muidugi muutsid meie kunstimaailma ka Sorose Kaasaegse Kunsti Keskuse aastanäitused, võimaldades üha kommertsialiseeruvas kunstis teha ka selliseid asju, mida rahvas osta ei taha ja mida riik ammugi ei osta (kuhu sa ikka need rauast, liivast, mullast ja neoonlampidest installatsioonid paned).

Kuskil 90ndate keskel algasid tüütavad diskussioonid vanade olijate ja uute tulijate vahel. Kõlasid hüüded, et «kas maalida enam ei tohigi!». Ennist oli juttu kunstide nomenklatuuri ja hierarhiate kadumisest. Maalikunst oli Nõukogude ajal selgelt privilegeeritud kunstiliik.

Nüüd, kui tekkis midagi uut kõrvale, hakkas sealt leerist hädakisa pihta. Keegi ei keelanud ära ei maalikunsti ega graafikat, lihtsalt nende kõrvale tekkisid uued nähtused. Üle pika aja ilmus senise eskapistliku estetismi asemele sotsiaalne kunst, mida uuem põlvkond jõuliselt edasi arendab.

Toimus ka väliseesti kunstnike näitusi, kuid ma neid nii ei tähtsustaks kui kirjarahvas, kes sai sealseid autoreid lugeda nüüd ka kodumaal välja antud üllitistena. Peamiselt Rootsi pagenud kunstnike looming jääb minu arvates alla kodumaal tehtule.

Kumu ja enne seda

Lõpuks veel kunsti nii-öelda kinnisvarast. 20 aastat tagasi algas äge kampaania uue kunstimuuseumi ehitamiseks, sest Kadrioru loss oli lootusetus olukorras ja kogud ohus. Leitigi siis lahendus Kreutzwaldi-nimelise raamatukogu näol Rüütelkonna hoones, kuna nüüd juba rahvusraamatukogu sai pärast pikka võitlust oma uhke hoone kätte. Tänu välisabile sai vähemalt sanitaarremondi tasemel renoveeritud ka Kunstihoone.

Keegi noortest kunstiajaloolastest võiks ette võtta selle saaga, mis jutustab uue kunstimuuseumi ehitamisele eelnenud ajaloost, kõik need asukoha valimised, arhitektuurikonkursid, lõputud vaidlused, valitsuste vahetumised jne. Nüüd on ta meil ikkagi olemas. Kakskümmend aastat tagasi rippus aga kõik õhus.

Ma ei tea nüüd lõpetuseks, millest ma pidin jutustama. Kas sellest, mis ma tegin ise 20. augustil kakskümmend aastat tagasi, või sellest, mis näitused sel hetkel olid? Ise olin kunstnike liidus, ootasime koos Ando Keskkülaga, kas tankid ikka tulevad, kuulasime raadiot, käisime Kuku klubis uudiseid vahendamas. Mingit hirmu me küll ei tundnud.

Mis aga on juhtunud kogu selle maagilise kahekümne aasta jooksul, ei jõua ära rääkidagi.

Mõndagi on juhtunud ka isegi käimasoleva aasta jooksul ja juhtub ka edaspidi. Samas tunnen ma aeg-ajalt igavust. Kakskümmend aastat tagasi oli põnevam – kõik, ka kunst, muutus iga päev, maailm avanes, sai oma silmaga näha teoseid, millest teadsin ainult reprode järgi.

Nendele kakskümmend aastat tagasi uuele kunstile viis vagu ette teinud kunstnikele, kriitikutele ja kuraatoritele on peale kasvanud juba uus põlvkond, kuid kõike nende tehtavat oleksin ma nagu juba ammu kuskil näinud, isegi eesti kunsti lühiajaloos.