Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Säästurežiimi teater ehk nips tähtsate ninade pihta

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Säästuajal tuleb teatrijuht Peeter Jalakal kandvad rollid enda peale võtta – reedesel häppeningil kõnet pidamas. | FOTO: Artur Sadovski

Ma jooksin umbes kolm kilomeetrit, et Krahli uuele etendusele õigeks ajaks kohale jõuda. Ikkagi nägin ainult kummardust. Väga sümboolne. Nii me ajame asju taga, teadmata, et neid asju polegi tegelikult olemas. Märgates olulise olematust või olematuse olulisust liiga hilja.


Reedel Von Krahli teatris esietendunud Kris Moori «Homefucking is killing prostitution» oli just oluline ja olematu. Vormiliselt oli kõik nagu olemas – olid esitajad, oli saalitäis publikut, oli algus, oli esitus, kummardus ja aplaus. Lihtsalt kõik kokku ei kestnud kauem kui paar minutit. Kuid sellegipoolest vastas asi teatrietenduse formaalsetele tingimustele ja ükski kultuurikonn ei köhi.

Pärast mürisevat aplausi tegi Von Krahli jõuluetendusest väljajuhatuse teatrijuht Peeter Jalakas. Selgus, et Von Krahli ei ole siiski tabanud vaimne kriis ning ninanips ei olnud mitte publiku lohkutõmbamiseks, vaid mentaalsete hädade käes vaevleva bürokraatiaaparatuuri pihta – vihjega nii ametnike kui parteifunktsionääride suunas. Mõtlemata kedagi konkreetset, vaid süsteemi kui abstraktset kogumit.

Loomekriis või kriisilooming?

Rahapaanika toob välja muidu nii mugavalt käske täitva ja beežides kabinettides Exceli tabeleid koostavate ametnike armee kohatise (õpitud) nõdrameelsuse. See lõhnab isegi ehtsovetlikult, mille peale Kanadast koju saabuv väliseestionu võib õigusega sajatada: «Mitte sittagi ei ole muutunud.»

Sest nagu Peeter Jalakas ootamatult teada sai, on «kusagil peamajas» otsustatud, et 16 aastat aktiivselt tegutsenud Von Krahli teater ei vasta loomingulise kollektiivi definitsioonile.
«Teil puudub kunstiline juht ja loomenõukogu,» sedastas Tundmatu Ametnik telefonitsi.
Niisiis, rahanumbreid oli vaja väiksemaks arvutada ja miks mitte ebamugavalt ebakonventsionaalse Von Krahli teatri kulul. Põhjendust leida oli, nagu näha, imelihtne. Sisu peideti sõnade taha hoolikalt ära. Teater puhuti paari osava sõnamulli abil mitte-teatriks.

Et etenduse publik ennast liiga petetuna ei tunneks, ei jäänud teisenenud võtmes ära ka täispikk etendus, mis Kris Moori kirjapanduna avas end raamatus «Homefucking is killing prostitution», mida kõigile saalisviibijaile nende suureks rõõmuks tasuta jagati, soovi korral koos autori autogrammiga.

«Miks siis ikkagi raamat?» küsis Jalakas ja vastas ise – nagu Mihkel Raua näitel näha, tagavad intrigeerivad raamatud viimasel ajal kindla müügiedu. Eks näe, mitmenda kordustrükini Moori teos jõuab. Küsige raamatut hästivarustatud raamatukauplustest!

Et esietenduse normile igati vastata, ei jäänud ära ka esikapidu koos rikkaliku söögi- ja joogilauaga, mis kettide kolinal prohvetlikus valguses lae alt saali laskus. Pokaalid löödi kokku, häid jõule!

Ühtki piletit ei müüdud


Kodukepp tappis prostitutsiooni. Krahli teatri armastajad saavad oma rahulduse ka siis, kui näitlejatel pea valutab. Kas Krahli ninanips ka laiemale üldsusele kohale jõuab ehk kas publiku hulgas ka mõni kultuurivaldkonna ametnik või poliitik oli, ei ole kahjuks teada.

P.S. Hoolimata eksitavast informatsioonist ei müüdud etendusele «Homefucking is killing prostitution» ainsatki piletit. Sisse pääses kutsutult, kutsetega või niisama. Lisaetendusi ei tule. Mingeid pretensioone ei rahuldata.

SÄÄSTUTEATER
«Homefucking is killing prostitution»

Autor: Kris Moor
Teatrijuht: Peeter Jalakas
Von Krahli teatris 11. detsembril

Tagasi üles