Olen juba harjuda jõudnud, et linnateatris tehakse suurt teatrit. Siin on tugev ansamblimäng, kindla ja üksnes maksimalismi tunnistava käekirjaga peanäitejuht Elmo Nüganen ja et iga lavastus ei loksu paika mitte etenduste käigus, vaid sünnib juba küpsena.
Nii ka seekord, Ingo Normeti lavastatud Tennessee Williamsi «Iguaani öö» puhul.
Kuidagi imelik mõelda, et lavakunstikooli direktorile professor Ingo Normetile oli see lavastajadebüüdiks linnateatris, kuigi teatri eelkäijas noorsooteatris oli ta 1987. aastal lavastanud Bulgakovi «Molière’i» ning kaks lavastust jääb 1970ndatesse.
Williamsit on tunda
Aga isegi selle «debüüdi» kohta tuleb öelda: meistrikäsi. Normet on kirjutanud, et lavastaja on see, kes võimendab emotsioone ja loob kujundeid, püüab kõige erinevamaid asju tervikuks sulatada. Ja 1976. aastal, kui Normet lavastab Endlas esimest korda «Iguaani ööd», on ta kirjutanud «Teatrimärkmikus», et lavastaja on selleks, et teatri ilmumismomente ära tunda, kinnistada, ühest momendist teinekord isegi terve lavastus välja arendada.
Seda kõike on tunda linnateatri lavastuseski. Esietendusejärgsel koosviibimisel väljendas Normet rahulolu, et Tennessee mõte, kujundid, kogu tekst (Jaak Rähesoo kongeniaalses tõlkes) hakkas tänu näitlejate osatäitmistele ja ladusale kokkumängule kandma. «Ja kui tekst juba kannab, kui Williamsit on tunda, siis on asi tehtud,» tunnistas ta.
1961. aastal algupäraselt esietendunud «Iguaani öö», mida Williams ise on pidanud oma peateoseks, on siinkirjutajalegi oluline. Sest koos autoriga olen veendunud, et romantism on kõige põhialus, milleta me ei saa elada. See on küll väga valus, aga me vajame romantismi (refereerin siinkohal Williamsit kavalehelt).
Näidendi peategelane, kirjaniku prototüüp (nagu enamasti teistelgi tegelastel on prototüübid), «langenud ingel» Lawrence Shannon on joomise ja patuelu tõttu kirikust välja heidetud ja talt on ära võetud ka õigus jutlustada. Shannon teenib elatist giidina ja rändab ringi, püüab õnge noori neide ning magatab neid. Näidendi tegevus toimubki boheemlikus Costa Verde nimelises võõrastemajas Mehhiko lääneranniku kõrgel kaldal. Maja tagant tõuseb seinana troopiline vihmamets – Iir Hermeliin kunstnikuna on selle efektselt lahendanud –, hunnitu merevaatega majaesiselt terrassilt viib rada alla rannajoonega rööbiti kulgevale teele.
Shannon on jätnud bussitäie ameerika Texase tütarlastekolledži õpilasi koos nende juhendaja, lesbist Judith Fellowesiga teele, pistnud bussivõtme taskusse ja maandunud vana sõbra, äsja surnud Fredi ja tema lese Maxine’i juurde.
Tõeline kingitus näitlejaile
Samal ajal jõuab hotelli Hannah Jelkes koos oma 97-aastase poeedist vanaisa Jonathaniga. Hannah jätab Shannonile mulje otsekui kuskilt keskaegsest gooti katedraalist järsku elustunud pühakujust. Ta on küll läbinisti naiselik, kuid samas kuidagi eatu ja sootu.
Jonathangi on jõudmas oma elu lõppsihti – mere äärde. Aga ta ei saa surra, enne kui on valmis saanud oma poeetilise testamendi.
Kõik nad – Shannon, Maxine, Hannah ja Jonathan – on ühel või teisel põhjusel jäänud üksikuks, janunedes nüüd headuse, hoole ja armastuse järele. «Inimesele on vaja inimlikku kontakti,» ahastab Shannon. Shannon on mässaja. Ta tahab olla jumala välk, mitte õel või pahur ätike.
Mässust on paraku järele jäänud vaid rabelemine, otsekui mehhiklastest hotelliteenijate ja ühtlasi Maxine’i armukeste kinni püütud ning seina külge köidetud iguaan. Näidendi lõpus võtab Shannon matšeete ja vabastab iguaani köidikutest. Jonathan (Nonno) saab valmis oma luuletuse ja sureb. Nii Shannoni vabastusakt kui ka Nonno surm sümboliseerivad lootust. Võib loota, et Shannon siiski leiab oma õige Jumala ja Nonno annab elule oma luuletusega igaviku mõõtme.
«Iguaani öö» on näitlejaile tõeline kingitus. Rain Simmul võib Shannoni rollisoorituse kirjutada suurte tähtedega oma näitlejabiograafiasse: palavik, joobumus, jõhkrus, dostojevskilikud de profundis pihtimused, lüürilisus, hullus ja igatsus – kõik need seisundid on ehedalt edasi antud.
Niisama hiilgav on Piret Kalda Hannah – jahe, halastajaõe kannatlikkus ja seejuures sügav traagika.
Nonno ahastav luuletus
Või Ago Roo Nonno, kellele see on teistkordne osatäitmine (32 aastat hiljem!): kui ta lõpuks loeb ette oma luuletuse, mida kroonib ahastav küsimus inimhinge nõrkuse kohta, ja kui ta siis asetab pea kätele ning vaikib surmaeelseks palveks – mida omakorda kroonivad Hannah’ anuvad sõnad: «Oh, jumal, kas ei võiks meie ränd kord lõppeda? Ükskord ometi?
Palun luba seda. Siin on praegu selline rahu», siis tunned, kuidas miski su sügavuses liigahtab ja sa tead, et see on puhastumine läbi teatri.
Aga oleksin ülekohtune, kui ma ei tunnustaks võrdselt Simmuli, Kalda ja Rooga ka Anne Reemanni Maxine’i ja Ene Järvise Mrs Judith Fellowes'i osatäitmisi. Missugune tulevärk puhkeb Shannoni ja Judithi repliikide vahetamises – saal rõkkas kaasa laval plahvatanud groteskile! Tundsin, kuidas nii mõnelgi hetkel taheti nii Simmulile kui Järvisele plaksutada otsekui
aariate esitajaile ooperis.
Sõnaga, «Iguaani öö» on taas üks linnateatri täistabamus, mille kaja kandub loodetavasti mitmesse järgnevasse hooaega. Ja jõuab kord ehk
uude saaligi – meeleheites ja lootuses.
UUSLAVASTUS
Tennessee Williams «Iguaani öö»
Lavastaja: Ingo Normet
Kunstnik: Iir Hermeliin
Osades: Anne Reemann, Priit Võigemast, Alo Kõrve, Rain Simmul jt
Esietendus Tallinna Linnateatris
13. detsembril