Rootsi sai kaheksanda kirjandus-Nobeli

80-aastane nobelist Tomas Tranströmer koduses Stockholmi idüllis. Foto: Scanpix/Sweden

Nobeli kirjanduspreemia ihalejad üle maailma teavad, et kui laureaadi väljakuulutamise päeval pole kell 12.30 Rootsi aja järgi Stockholmist kõnet tulnud, on lootus prestiižikat auhinda saada selleks korraks kadunud.

Rootsi Akadeemia alaline sekretär Peter Englund helistas Tomas Tranströmerile eile veidi enne kella 13 – just sel kellaajal kuulutati auhinnasaaja pressi ees pidulikult välja. Hiljuti 80-aastaseks saanud poeet kuulas sel hetkel kodus parasjagu Rootsi klassikaraadiot ja oli lõunalauas vaid hetk enne seda koos abikaasaga tõdenud, et «selleks aastaks on siis jälle rahu majas».

Tomas Tranströmer on alates 1993. aastast olnud Rootsi ainus ja järjekindlalt mainitud Nobeli kirjanduspreemia kandidaat. Kohalikud kirjandussõbrad on ammu nurisenud, et ligemale 60 keelde tõlgitud poeeti, keda tunneb kogu kirjandusmaailm ja keda Peter Englund ise nimetab «maailma suurimaks elus olevaks poeediks», ei ole peetud Nobeli auhinna vääriliseks. Seevastu nüüd pole Rootsi kultuuritegelaste, poliitikute ja kirjastajate rõõmul piire ning usutakse, et rõõmustab kogu maailm.

«Ma ei usu, et Rootsi Akadeemiat hakatakse süüdistama rahvuslikus šovinismis või kitsarinnalisuses. Tranströmeri loomingust inspiratsiooni ammutanud poeedid (Joseph) Brodsky ja (Derek) Walcott on Nobeli kirjanduspreemia saanud. Siis pole ju vale, et ka originaal ise selle saaks,» ütles ajalehele Dagens Nyheter Rootsi publitsistikaklubi juhataja Ulrika Knutson.

Tranströmeri loomingut on Rootsis loetud ja hinnatud üle poole sajandi. Teda loevad erinevas vanuses inimesed ja kõike, mis Tranströmer on kirjutanud, peetakse heaks. On öeldud, et kirjaniku loominguga tutvumist võib alustada ükskõik millisest teosest.

«Tema looming kirjeldab argipäeva selliselt, et me mõistame seda paremini. Head poeedid selleks ongi, et nad looksid keele meie elu kirjeldamiseks,» ütles näiteks Rootsi PEN-klubi esindaja Ola Larsmo.

Rootsi peaminister Fredrik Reinfeldt avaldas lootust, et seoses preemiaga suureneb välismaailma huvi rootsi kirjanduse vastu, aga ka lugemishuvi Rootsis.

Tranströmerit peetakse metafooride ja kujundite meistriks, kes üritab oma luuletustes vältida sõna «mina». Ühes 20 aastat tagasi antud intervjuus ütles ta oma keele- ja sõnakasutuse kohta nii: «Olen väga sageli väsinud sõnadest. Ma võin mõnikord tunda erakordset tüdimust sõnade kogusest ja igavusest, nendest tekstihulkadest, mis meid pidevalt üle ujutavad. Olen kurb selle üle, kuidas sõnu kasutatakse. Sõnades on liiga vähe vaimsust. Nii võin tunda ka selle kohta, mida ise kirjutan. Et sõnad on justkui surnud. Siis tuleb jälle periood, kus on vastupidi, kui sõnad inspireerivad ja on täis elu. Nad on üheaegselt nii imelised kui kohutavalt surnud.»

Teemad, mille juurde Tranströmer oma loomingus ikka ja jälle tagasi tuleb, on reis ja surm. «Elu on kolimiskoorem, mida me endaga kaasas kanname. Kolikoorem, mis liigub surma suunas. Surm on sihiks, ja koorma juht on kohal,» on ta ise öelnud.

Tranströmer on kaheksas rootsi kirjanik, kellele on omistatud Nobeli kirjanduspreemia.

Eluloolist

•    Sündis Stockholmis 1931. aastal. Õppis Stockholmi ülikoolis kirjandusajalugu ja poeetikat, omandades paralleelselt psühholoogi elukutse. Töötanud psühholoogina,  sh noorte kriminaalasutuses.

•    Debüütkogumik «17 luuletust» ilmus 1954. aastal ja tõi Tranströmerile noore geeniuse kuulsuse.

•    1973. aastal ilmus luulekogu «Läänemered», mille peateemaks on suletud ja avatud piirid. Kogumikus kirjutab ta jalutuskäikudest saarestikus, mil ta mõtleb Ida-­Euroopa ja kõigi nende peale, kes on kinniste piiride taga teisel pool Läänemerd.

•    1990. aastate alguses tabas Tranströmerit rabandus, mille tagajärjel on ta parem kehapool halvatud ja kõnevõime kahjustatud. Tema juttu on sellest ajast saadik välismaailmale vahendanud abikaasa Monica.

•    Eesti keeles on ilmunud kaks raamatut: «Luulet» (1989) ja «Suur on mõistatus. Mälestused seiravad mind» (2007).