Kas see on lõpp?

Põhuteater viimast korda tulede säras. Esiplaanil Laur Kaunissaare ja Jaanus Mutli sihtasutusest Tallinn 2011. Foto: Tiit Ojasoo

Täpselt nädal tagasi sulges viis kuud Tallinnas Skoone bastionil tegutsenud NO99 Põhuteater uksed. Igaveseks.  Põhuteatrist rääkis NO99 juhi Tiit Ojasooga Heili Sibrits.

Põhuteater oli teater, mis rikastas ja samas ka rikkus meie üsnagi ootuspäraselt kulgevat teatripilti. Sest Põhuteatris nägi head, ehmatavat ja samas ka võõrast teatrit. Miks oli vaja Põhuteatrit ja mida see eesti teatrile juurde andis või mida ära võttis?

Põhuteatril oli, naljakas on minevikuvormi kasutada, mitu funktsiooni: mõjuda iseseisva ruumiinstallatsioonina, vallutada linlastele tagasi üks nurgake Tallinna ja pakkuda kvaliteetseid kaasaegseid etenduskunste.

Eesti teatri kasu on ehk siis see, et meil on juures üks väike hulk nõudlikumat teatripublikut. Ja see kasu pole mitte väike – mida nõudlikum on publik, seda paremat teatrit ta on valmis toetama ja seda paremat teatri ta ka saab. NB! Nõudlikkus ei võrdu virisemisega.

Milan Kundera on väikerahvaste provintslikkust mõistnud võimetuse või keeldumisena näha oma kultuuri laiemas kontekstis. Põhuteatris esinenud pakkusid eesti teatrile võimalust ennast säärases kontekstis näha. Kes soovis, see seda võimalust ka kasutas. Ja kes ei soovinud, see ei kasutanud.

Ja veel üks aspekt. Põhuteatri programmi hoidsid suuresti koos optimistliku teatri vaimus loodud lavastused. Ühelt poolt meenub muidugi Aki Kaurismäki öeldu, et pessimistlikel aegadel tulebki luua optimistlikku kunsti. Kuid need lavastused näitasid ka, et säärane teater ei pea olema vaid naiivne, lihtsustav ja banaalne, nagu sageli juhtub, vaid võib olla ka kontseptuaalne ja kriitiline, kaotamata samas oma ilu ja rõõmu.

Milline oli NO99 eesmärk Põhuteatrit luues?

Luua suurejooneline ja samas oma ajutisuses poeetiline installatsioon, mis oleks piisavalt jõuliseks taustaks erinevaile suurepärastele lavastustele, mis meid eri hetkedel väljaspool Eestit olid liigutanud. Põhuteater on terviklik kontseptsioon, unistus keskkonnast ja selles sisalduvast elamuslikust kvaliteedist.

Kas olete tulemusega rahul?  

Väga, ja paljude asjadega. Eriti teeb rõõmu aga see, et NO99 tegi Põhuteatriga sammu tundmatusse (ja sarnaselt «Ühtse Eestiga» oli see taas samm ühiskondlikku ruumi, kuigi hoopis teistsugusel moel) ja väga väikese kollektiivi väga suure pingutuse tulemusel see samm õnnestus. NO99 polnud sel suvel ainult teater, vaid midagi abstraktsemat: laiem loominguline platvorm, teatud teistmoodi kultuuriinstitutsioon, kunsti ja avalikkust siduv mõtteviis.

Täpselt nädal aega tagasi sulges Põhuteater uksed. Mis tundega läksite sellele päevale vastu?

Tundega, et ühe lavastuse viimane etendus saab läbi. Teadmisega, et nagu kõigi lavastuste puhul, selgub ka nüüd see, mis Põhuteater tegelikult oli ja tähendas, alles aastate pärast. Ja kuidagi saab Põhuteatri lõpetamisega reaalsemaks ka see tunne, mida tegelikult tähendab ajalikkus ning lõpetatus, mis on NO99 nimes ja tegevuses määraval kohal.

Põhuteatri lõpetamine paneb mõtlema, et kas tõesti juba kolmandik NO99st läbi, ja samas varasemast suuremagi hingevärina ja näljaga mõtlema allesjäänud kahe kolmandiku peale.
On väga kahju, et Põhuteater lõpeb. Ja on väga hea meel tema üle. Ja on ka väike kergendus, sest selle maja ülalpidamine oli eriti meie administratiivsele ja tehnilisele poolele, kes samal ajal tegeles ka meie nn suure maja ülalpidamisega, ikka üks paras eneseületus.

Üsna üllatuslikult kadus Põhuteater suure ja aastaid kõne­ainet pakkuva šõuta, kutsusite inimesed veel viimast korda Põhuteatrit uudistama, aga ei mingit «Kolme põrsakest» vms ­lavastust. Miks siis nii?

Noh, esiteks: kas me pole mitte mai algusest viis kuud järjest linnakodanikele «šõud» teinud? Ehk saab neist viiest kuust veel aastaid kõneleda?

Ja teiseks: ajal, mil kogu maailmas räägitakse üha enam, et ühiskond, aga ka kunstid on muutumas järjest performatiivsemaks, teatraalsemaks, afektiivsemaks, otsustasime meie teha vastupidise käigu. Mitte korraldada ühte järjekordset efektset «šõud», vaid teha midagi, kuhu ei koondu mitte viimased viis kuud, vaid meie jaoks viimased kolm aastat kestnud protsess.

Süütasime viimast korda lambid, mõtlesime hetkeks kõigi Põhuteatris osalenute peale, ja pidasime seda, mida teatrižargoonis nimetatakse viimasele etendusele järgnevateks peieteks. Ja peietel ju rakette ei lasta. Peietel võetakse kokku kauakestnud olnu ning minnakse vastu loodetavasti samuti kauakestvale tulevale.

Miks on vaja Põhuteater lammutada?

Sellele küsimusele on mitu vastust. Kui Põhuteater jääks veel aastateks püsti, kaotaks selle keskne idee – idee ajalikkusest – igasuguse väärtuse, see devalveeruks. Nii nagu hakkaks lagunema Põhuteatri maja, hakkaks lagunema ka sisu.

Kultuur on väga kallis lõbu ja seda konkreetset lõbu saime me endale lubada viis kuud. Ilus oli, aga otsa sai.

Veel paar aastat tagasi olid nii riik kui linn seda meelt, et Skoone bastionil võiks olla NO99 uus hoone – loodame siinkohal, et lõhkumise praktika on loomise teooria.

Meil on Jazzkaar ja keegi ei arva, et meie džässmuusikud oleksid kehvad. Kas Eestis võiks olla peaaegu 12 kuud kestev teatrifestivalil?

Küll neid tegijaid jätkuks, vahe teatri ja muusika vahel on esmalt ikkagi selles, et teater on mitu korda kallim – reisivate inimeste hulk on suurem, tehnilised nõudmised spetsiifilisemad jne. Eesti publik on ka pisut ksenofoobne ja teatrit selle tegeliku hinnaga importida ei saa. Kui venekeelne teatripublik ei leia teed Vene Teatrisse, siis ometi on nad valmis maksma 40 eurot Venemaalt tulnud trupi külalisetenduse pileti eest. Välismaalt imporditavat eestikeelset teatrit õnneks või õnnetuseks ei ole.

Kas meie teatripublik on valmis kaasaegset teatrit vastu võtma?

Rangelt võttes ainult kaasaegne teater olemas ongi – kui etendus toimub praegu, siis on see ju kaasaegne.

Kui rääkida otsingulisest teatrist, siis eks sellega ole vist nii nagu muudeski eluvaldkondades: umbes 20 protsenti inimkonnast on innovatiivne ja edasipüüdlik ning ülejäänud ei ole seda teps mitte. Siinjuures on oluline leppida ja mõista, et siin ei ole alust tülitsemiseks – innovatiivne saab olla stabiilsuse taustal ja stabiilsus püsib ainult siis, kui on neid, kes verd pidevalt värskendavad.

Need, kes hindavad väikeste ja mobiilsete truppide tegemisi, peavad endale teadvustama, et suured repertuaariteatrid on need, mis tegelevad kvaliteedi hoidmise ja (teatri)haridusega.

Küsimuse juurde tagasi tulles – iga väike tuulepuhang avardab meie maailmapilti; kui tänu «GEPi» etendustele sündis juurde vähemalt üks laps ja kui tänu Põhuteatrile mõni inimene ei karda enam võõrkeelsesse teatrisse minna, siis on meie üritus korda läinud. Maailm ei muutu ühe päevaga, teda muudetakse iga päevaga.

Kas Põhuteatris nägi 21. sajandi teatrit?  

Ainult 21. sajandi teatrit Põhuteatris nägigi, sest selles sajandis me elame. Mida me oma kuraatorivalikuga rõhutada tahtsime – teater otsib jätkuvalt kokkupuudet kordumatu hetkega. Kasutades selleks «tavalise inimese» lugusid (Nature Theatre of Oklahoma), minnes isiklikuks (She She Pop; Rasmus Kaljujärve aktsioon; «Mütter, Väter, Kinder»), kaasates publikut (Gob Squad), lastes masinatel juhuslikkusele alluda («Siren», «Iseorganiseeruv Süsteem») või toetudes suurepäraste näitlejate kordumatusele («Hirvekütt», «Am Beispiel des Hummers», Oskaras Koršunovase teater, Kasar/Uusberg). Üks oluline joon, mis paljusid lavastusi Põhuteatris ühendas: tegijatel oli plaan, mida nad tahavad öelda, millisest maailmast nad tahavad jutustada ja milliseid vahendeid selleks on vaja kasutada – neil oli see plaan ja nad viisid selle ellu. Haruldane!

Mind üllatas, et eesti teatrirahvast, kes NO99 meeskonda ei kuulu, vaid nägi saalis üsna harva. Millest on tingitud meie teatritegijate leige huvi kaasaegse ja koju kätte toodava hea teatri vastu?

Kas keegi kujutab ette eesti maalikunstnikku, kes pole kunagi näinud välismaist kunsti? Kirjanikku, kes pole lugenud välis­autoreid? Režissööri, kes on näinud vaid kodumaiseid filme, või muusikut, kes pole kunagi kuulnud teiste riikide heliloojate teoseid? Seda pole võimalik ette kujutada. Kuid eesti teatraal, kes pole eriti midagi näinud peale eesti teatri, kipub olema pigem reegel. Eks siin ole objektiivseid põhjuseid ka – tööd on palju!

Samas – nädal tagasi käisid mõned jaapani no-teatri näitlejad lavakas oma kunstist rääkimas ja küsimusele, mida nad arvavad jaapani kaasaegsest teat­rist, vastasid nad naeratusega: nad ei käi seal, ammugi mitte välismaist teatri vaatamas. Äkki on eesti teater oma arengus jõudnud sama kaugele kui no-teater Jaapanis?

Õnneks saime Põhuteatri trepikohtadele lasta kümneid teatritudengeid ja meie oma näitlejad, kes festivalidel mängides jäävad alati ilma võimalu­sest vaadata kolleegide töid, kuna peavad ise laval olema, said nüüd piisavalt inspiratsiooni, et jälle mõnda aega edasi kesta.

Millised lavastused teile endile suurima elamuse kinkisid?

Olen loomulikult enamikku siin näidatud lavastustest juba näinud, muidu poleks ju julgenud kutsuda. Nimekiri nendest lavastustest, mis tõesti korda läksid,  saaks päris pikk. Paari esmalt pähetulevat nimetades: Nature Theatre of Oklahoma – professionaalsed amatöörid sõna kompromissituse mõttes. Julged, lõpuleviidud ja äärmiselt sarmikad tegelased. Mul oli väga kahju, et rahalistel põhjustel saime endale lubada vaid kümnese tsükli esimest lavastust, Avignoni festival, kuhu nad Tallinnast sõitsid, sai endale ka tsükli teist osa lubada... ehk kunagi teine kord meiegi.

Eesti asjadest – Rasmus Kaljujärve aktsioon. Rasmus näitas oma nälga ja demonstreeris võimeid, ta pole enam poisike ning tema naeratuse ja pideva valmisoleku taga on vormumas üks teravam toon...

Novembris mängite NO99 Pariisis lavastust «Kuidas seletada pilte surnud jänesele», «Three Kingdoms» rändab Euroopas, jõuluetenduseks on teil «The Rise and Fall Estonia», tulekul on ka kaks uuslavastust, ühes mängivad Maarika Vaarik ja Peeter Volkonski ja teine on Sandra Z tantsulavastus. Aga kas on veel midagi põnevat uuel hooajal teatris NO99 tulemas?

Siin vastab küsimus juba ise küsimuse ära. Sandra Z žanrimääratlus on küll pigem stand-up-muusikal, aga lisaks nimetatutele esietendub märtsis veel Lorna Marshalli käe all «Iphigeneia Aulises», Euripidese antiikdraama, mille professor Anne Lill spetsiaalselt selleks puhuks viimaks ka eesti keelde tõlgib.

Lorna Marshall on Yoshi Oida lähim kaaslane, neil on ilmunud ühine raamat «Nähtamatu näitleja» – väga mõttetihe ja poeetiline tekst teatrist ja üldse esinemiskunstidest, mis lisaks sellele, et ta teatriinimeste hulgas väga populaarne lugemine on, võiks pakkuda rõõmu ja mõtteainet ka laiemale kultuurisõprade ringile. Ma loodan südamest, et selle tööga liigub NO99 trupp veelgi sammukese edasi tehnilise täiuse ja teatrikunsti mõtestamise lõputa teel.

Päris suve hakul peaks esietenduma veel üks lavastus Lauri Laglelt ning loodetavasti jääb vahepealse aja sisse veel paar ühekordset aktsiooni, mille seekordsed läbiviijad on sootuks teistsuguse taustaga kui varasemad lavastajad. Mõnes mõttes ootan isiklikult neid vaat et kõige suurema hingevärinaga.

Uus hooaeg saab olema eriline selle poolest, et kõik praegu repertuaaris olevad lavastused lõpetavad kevadeks. «Viimast korda» ilmub meie afišile koguni kaheksa korda.

Kuidas kommenteerid jutte, et NO99 on väsinud, viimase veretilga pigistas teist ja näitlejatest välja Põhuteater ja «Three Kingdoms», uut energiat ja uusi  ideid on vähe ning osa trupist soovib leida pingevabamat tööd?  

Esimesena meenub lause, et kuuldused meie surmast on pisut liialdatud. Kui ausalt öelda, siis nii «Ühtne Eesti», «The Rise and Fall of Estonia», Põhuteater kui ka «Three Kingdoms» on olnud kõik piisavalt suured projektid selleks, et neist piisanuks meie pisikese teatri terve aasta töötundide täitmiseks, tegelikult oleme nende kõrval püsti hoidnud ka oma tavapärast repertuaari ja viimane aasta oli suisa hullumeelne, kui kolm suurt, kallist ja senitundmatut projekti jooksid korraga ning tööjõudu selleks juurde palgata polnud võimalik.

Seega on teatav rammestus ehk mõistetav. Samas, oleme paar päeva hommikupoolikuti teinud lavastuse «Kuidas seletada pilte surnud jänesele» taastusproove, et Pariisi ja Berliini etendusteks valmis olla, ja pean tunnistama, et nii vitaalset, nõudlikku ja täpset truppi annab igatseda. Ma juba igatsengi.

Ideed ei ole otsas, tahtmine samuti mitte, kui majanduslikult keeruliste aegade kiuste oleks võimalik leida ka töörahu, siis võiks elu suisa õnnelikuks nimetada. Põhuteater lammutatakse ja mõned inimesed lahkuvad teatrist, see kõik oli ette teada. Sellest on kahju ja ainult see kahjutunne annab jõudu, et edaspidi veel suurema jõuga töötada, et tulevikus oleks veel rohkem kahju, et tulevikuski saaksime rahuliku südamega öelda: feci quod potui, faciant meliora potentes. (Tegin, mis suutsin, tehku paremini, kes suudavad.)

* tsitaat «Viimsest reliikviast»

Põhuteater 01.05–01.10.2011

Kehv turundus

Eestlane on väljastpoolt tuleva suhtes üldiselt üsna skeptiline ja ignorantnegi. Seetõttu ma imetlen NO99 julgust luua mitu kuud kestev, peamiselt välistruppide lavastustest koosnev programm, kus etenduste väljamüümine võis ehk osutuda keerulisemaks, kui alguses arvati. Ja just sellepärast pean oluliseks neid hetki, kus teisest kultuuriruumist pärit lavalolijate ja võib-olla esimest korda sellist teatrielamust saava publiku vahel tekkis sünergia ja publiku arusaamine, et ka subtiitritega teater võib üle rambi tulla. Näiteks aplaus pärast teist Nature Theatre of Oklahoma etendust või publiku sujuv kaasamine Gob Squadi «Kitchenis».

Ebaõnnestunuks pean turundust, mis tundub üldse olevat kogu Tallinn 2011 programmi viga. Kas asi oli ideede puudumises või rahas, ei oska kommenteerida. Nišitarbija leidis info muidugi üles, kuid just sellele inimesele, kes mõtleb, mida suvel teatrisse vaatama minna, võis Põhuteater kahe silma vahele jääda. Põhuteater oli ka avalik ruum. Ja kui mõtlema hakata, siis seda ruumi polegi praeguses Tallinnas eriti palju.

Hedi-Liis Toome
teatriteadlane

Tohutult rikastav

Põhuteatris ma tõesti tundsin, et Tallinn on tänavu Euroopa kultuuripealinn! Selle eest kogu NO-rahvale sügav tänukummardus.

Kõige sügavama mulje jättis vist «Life and Times. Episode 1». See oli nii... kompromissitu. Mõõdutundetu selle sõna kõige paremas mõttes. Koršunovase Gorki «Põhjas» tuletas meelde, et inimene on ikka veel olemas. Mõned näitlejad mängisid seal kohutavalt hästi. Samuel Finzi «Homaari näitel» oli suurepärane võimalus näha laval niisugust ekstaasi, mis mitte ei hägustanud teksti mõtet, vaid teravdas just selle fookust.    

Minu jaoks oli tohutult rikastav juba ainuüksi võimalus näha teiste maade näitlejaid, täiesti võõraid. Ma vaatasin näitlejaid enne etendusi, kuidas nende olekus ja käitumises, sellises emotsionaalses etenduse-eelses tõstetuses oli selgesti tunda lääneeurooplaste enesekäsitlus meelelahutajana – selle sõna kõige paremas mõttes – ja idaeurooplaste enesekuvand kunstnikuna, kogu oma kannatustesse põimitud lunastuselubadusega. Näha ja tunnetada, kui erinev on näitleja roll ühes või teises ühiskonnas, kultuuris. Ilmutuslik. Koduses teatris niisuguseid asju näha ei saa.

Rein Pakk
näitekirjanik ja Vanemuise lavastaja

Uued perspektiivid

Mu viimase aja suurimaid teatrielamusi leidis aset Põhuteatris. See oli Nature Theater of Oklahoma lavastus «Life and Times Episode I», mis oli niivõrd inspireeriv, et pani mind uue pilguga vaatama seda, kuidas on võimalik teha 2011. aasta keskpaigas teatrit. Minu jaoks avanesid täiesti uued perspektiivid, ma arvasin, et seda enam ei saa juhtuda. Põhuteatris nägin ka keskpärast ­teatrit,  nõutuks tegevat tükki, aga see kõik on tšepuha selle kõrval, et nägin ühte täiesti suunda muutvat teatrietendust.

Erki Laur
Von Krahli teatri näitleja

Ruum, mitte betoon

Põhuteater näitab meile üht huvitavat aspekti eesti teatrikultuuris. Me rõhutame igal võimalikul juhul, kui oluline teatrikunst meile on. Aga kas keegi mäletab, millal viimati ehitati Eestis uus teatrimaja?

Õige jah, Sadamateater eraettevõtluse toel 10 aastat tagasi (2001). Ja sealt omakorda aastal 1981 Ugala uus maja. Ruumiliselt huvitavate kohtade avastamisega on küll katsetatud igat moodi (eriti suviti) ja ka muul ajal leitakse võimalusi etendamise nihutamiseks väljapoole traditsioonilisi raame.

Aga spetsiaalselt teatritegemise jaoks pole pikka aega ehitatud suurt midagi. Põhuteater ehitati spetsiaalselt. Kogu see projekt on selge osutus, et kui ei ole võimalik nii, nagu eestlase ettekujutust mööda ehitama peaks, siis saab ka muude meetoditega. Tänapäevasel teatritegemisel on sageli teistsugu­sed tehnilised vajadused, kui vanema perioodi ruumilahendustesse mugavalt installeerida kannatab. Tänapäevane teatrimaja oleks väike, kompaktne ja kõrgtehnoloogiline. Põhuteater näitab, kuidas selles suunas liikuda, ja see on äärmiselt oluline.   

Andreas W
teatritoimetaja
 
Hästi täidetud koht

Põhuteatri pakutav oli sel suvel intensiivseim ja rikkalikum teatri pakkumine. Kahjuks ei jõudnud kõiki etendusi vaadata, aga need kolm, mida nägin, tekitasid minus vastakaid, pigem positiivseid kui negatiivseid muljeid. Vaatasin Koršu­novase «The Lower Depths», Sebastian Nüblingu «Mütter, Väter, Kinder» ja Finzi «Am Beispiel des Hummers». Viimane oli enim vaidlusi tekitanud etendus, minul endal tekkis väga suur vastuolu teksti ja selle vahel, mida esitati. Tekkis kummaline tunne, aga see on isiklik asi ja see ei puutu asjasse.

Teatri mõttes oli Põhuteater igal juhul korda läinud. Sõna «põhk» mulle ei meeldi, aga las ta olla, kui on Põhu-nimeline teater, siis võib meil selline koht, kus külalisteatrit näeb ja meie omad tegijad teevad, meil olla küll.  See oli sellel suvel üks hästi täidetud koht, seal sai olla, näha, kuulata, kohtuta, vaadata. Põgu­salt asjalikku juttu rääkida nii kolleegide kui ka võõrastega. See kõik oli väga tore, elav õhkkond, söök ja jook sinna juurde.

Ain Lutsepp
Eesti Draamateatri näitleja
 
Pani mõtlema

Põhuteatri programmis nähtud 11 etendusest, kaasa arvatud kontserdid ja aktsioonid, polnud mitte ühtegi, mis ei oleks mind kuidagi mõtlema pannud või positiivset elamust andnud. Samas erandlikult kõik erinesid millegi väga erilise poolest laiemalt pakutavast. See ere omapära ja põlemine teeb Põhuteatrist minu jaoks kultuuripealinna tippsündmuse.

Mul on tõesti hea meel öelda, et üks Põhiteatri lemmiklavastusi oli minu jaoks Ulfsaki/Ojaneni «Viha sydämessä». Põnev ja positiivne, et eesti lavastaja-näitleja Soomes tehtud tükk tuuakse ka üle lahe koju kätte. Aga sellest veel olulisem on, et kõrvutades seda She She Popi «Testamendi», Gob Squadi «Kitcheni» ja Nature Theater of Oklahoma «Life and Times Episode I-ga», mis kõik olid väga eredad teatrielamused, oli minu subjektiivsele maitsele Ulfsaki lavastus kordaminevam.

Kiidan väga nii programmi koostajat kui kogu teater NO99 meeskonda. Põhuteatri programm on algusest lõpuni, läbivalt tugev: alustati NO99 «Hirvekütiga», sealt edasi tuli Fred Frithi improkontsert, siis Smedsi «Kirsiaia» otseülekanne Viinist, seejärel hüptootiline Ray Lee heliinstallatsioon «Siren», Oklahoma teater ning nii edasi ja edasi kuni kodumaise ooperini välja (eraldi tooksin esile ka mulle sügava mulje jätnud Rasmus Kaljujärve ühekordse aktsiooni). Kui Põhuteatri nimekirja vaadata, siis näeme, kui eripalgelised etendused sinna heinalõhnalisse blackbox’i mahtusid.

Kõik, keda ma nägin Põhuteatris esinemas, teadsid väga hästi, mida ja miks nad teevad ja mis põhjusel publik seda vaatama peaks. Ilmselgelt valiti siia esinema tipud ja mina olin nii valijate kui laval olijatega ühte meelt ning tänaseni tänulik ja rõõmus, et sain nii heas seltskonnas aega veeta. Ja kuigi Põhuteatri peied on nüüdseks peetud ja kadunuke maetakse praegu maha, jään sinna edaspidigi tagasi kippuma.

Elo-Liis Parmas
teatriprodutsent

Mis maksis?  

Maksimaalselt 252 inimest mahutava blackbox-tüüpi saaliga teatri ehitamiseks ja sisustamiseks kulus ümardatult 170 000 eurot. Neljapäevase seisuga oli Põhuteatri programmieelarve umbes 370 000 eurot. Ideed rahastas lisaks kultuuriministeeriumile sihtasutus Tallinn 2011.

Viie kuu jooksul mängiti Põhuteatris 13 lavastust, toimus 4 installatsiooni ja 3 aktsiooni, 6 kontserti. Näidati 7 filmi. Lisaks toimus veel 8 üritust.

Tiit Ojasoo sõnul oli Põhuteatri saal kõikidel etendustel peaaegu kogu aeg täis. Popimad lavastused olid eesti teatrite omad.

1 euro eest ­Põhuteater

Põhuteatri peaprodutsent Paul Aguraiuja kinnitab, et NO99 on valmis Põhuteatri müüma 1 euro eest. Tingimusel, et ostja demonteerib maja ja paneb selle püsti kuhugi mujale. Teatritegemise nõuet ostuga kaasas ei käi. Praegu on NO99-l pooleli läbirääkimised potentsiaalse ostjaga ja niikaua kui see huviline pole eitavalt vastanud, teistega kõnelusi ei alustata. Hoonest huvitatu jätaks maja Eestisse.
Salto AB arhitektide projekteeritud hoone ehitamiseks kulus 2113 Hellamaalt pärit põhupakki.

Põhuteater oli üks kultuuripealinna tippsündmusi.

Põhust hoonest

Hoone meenutab briti kunstniku Richard Longi töid, kes loob rangeid geomeetrilisi vorme säärastest materjalidest nagu muda või kivimid. Nagu Longi «Berlin Circle» seob ka NO99 jätkusuutlikkuse idee minimalistliku kunsti vormikeelega – viimane päästab lamedast ökoesteetikast, esimene annab juurde pinge.

Ajakiri Kulturaustausch

Ehitise dramaatilisus ilmneb ruumilisest kontekstist ja tema mustast, kompromissitult tummast üldilmest, millele on kontrastiks nurgelise katusega «saba». Põhuteater on ­ainulaadne ehitis, kus põhku on kasutatud suure avaliku hoone rajamiseks, ning samas on see muudetud peeneks arhitektuuriliseks vormiks.

Arhitektuuriportaal archdaily.com