Ometi pole «Haiglaselt õnneliku» peategelane Kaja (Agnes Kittelsen), kes koos oma mehe Eiriku (Joachim Rafaelsen) ja poja Theodoriga (Oskar Hernæs Brandsø) kusagil Norra provintsis elab, teine Poppy. Kaja õnnelikkus pole nii metoodiline, sel on üpris konkreetne ja kibe alatoon – lastekodus kasvanuna on see talle pigem enesekaitse eest või suisa ellujäämisstrateegia maailmas, mis on kunagi haiget teinud.
Nüüd püüab ta iga hinna eest perekonda koos hoida, jätta muljet, et kõik on kõige paremas korras – vaatamata sellele, et introvertne Eirik kaob rohkem kui sageli metsa, «jahile», nagu ise väidab, keeldub järjekindlalt seksist ja teda pidevalt alandab.
Seda, milline lõhe haigutab skandinaavialiku pereidülli ontliku fassaadi ja dissonantse täis sisemuse vahel tegelikult, näitas juba rootslane Ingmar Bergman. Selleni jõuab välja ka «Haiglaselt õnnelik», aga võti on hoopis teine, komöödiale iseloomulik.
Kaja ja Eiriku kõrvalmajja seavad end ajutiselt sisse linnast maale kolinud Elisabeth (Maibritt Saerens) ja Sigve (Henrik Rafaelsen) – ka nemad üritavad lappida oma pragunevat suhet, mille üks väljendusi on Elisabethi kõrvalehüpe.
Ei lähegi kaua aega, kui Sigve avastab Kaja endale suuseksi tegemas ning Eirik ennast Sigvet suudlemas. Elisabeth aga, selleks et end mitte liiga üksikuna tunda, tirib voodisse Eiriku, et ta sealt kohe küll välja visata. Midagi pole ütelda – tõeline armastuse sasipundar.
Sealsamas, osaliste jäägitut tähelepanu nõudvate askelduste varjus mängivad Theodor ja Noa (Ram Shihab Ebedy) – tema on Elisabethi ja Sigve Etioopia kasulaps – veel oma isiklikke, ehk julmemaidki mänge, mängivad orja ja peremeest, mille otstarve küll pisut segaseks jääb.
Kuigi lõpp on vähem või rohkem valus kõigile, antakse üksteisele midagi, millest ollakse puudust tuntud.
Enim saab lüüa Kaja. Selgub, et tema, kes on ise armastanud kogu hingest, pole pälvinud vastuarmastust – Eiriku, aga ka Sigve armastus tema vastu on olnud pigem kaastunne. Või on see üldse lüüasaamine?
Näeme, et naeratus ei lahku Kaja näolt ka filmi lõpukaadris. Aga see on juba üks teine naeratus.
Jah, armastus on hullem kui haigus, nagu leelotab koor ühes mitmest vahepalast, mille Sewitsky on «Haiglaselt õnneliku» sisse põiminud, millega ta ka alustab ja lõpetab, nagu antiikkreeka tragöödias muiste. Rõhutatud saab filmi koomiline alatoon, ka see veidi absurdi poole kaldu huumor, mis on ikka iseloomustanud Põhjamaade, iseäranis norra filmi.
Jääb üle kahetseda, et siinsesse kinolevisse pole jõudnud «Trollikütt» ja «Norra ninja» – teravmeelset originaalsust jagub sinna veelgi, et mitte öelda oluliselt rohkem kui «Haiglaselt õnnelikku».
Uus film
«Haiglaselt õnnelik»
• Režissöör Anne Sewitsky
• Norra 2010
• 7. oktoobrist Tallinna kinos Artis
