Hea teater paneb vaataja mõtlema

Näitekirjanik Mika Myllyaho Soome Rahvusteatris, mille peanäitejuht ta on.

FOTO: Tuomo Manninen

Sellest hooajast on Vanemuise teatri repertuaaris kolm Mika Myllyaho näidendit: «Harmoonia», «Paanika» ja «Kaos». Üks tuntumaid soome näitekirjanikke, kes on ühtlasi ka Soome Rahvusteatri peanäitejuht, peab oma näidendite lavastamist Eestis väga oluliseks. «See teeb mulle ainult rõõmu!»

 
Vanemuise lavastusest on Mika Myllyaho esialgu näinud vaid «Kaost». «Ma käisin vaatamas esietendust Eesti Draamateatris ja see oli pandud küllaltki suurele lavale. See ei pruugi olla just kõige parem variant, sest need näidendid sobivad minu meelest rohkem väiksemale lavale. Aga sellele vaatamata jäin igati rahule, eriti teise vaatusega,» tunnistab lavastaja.

Mika Myllyaho, olete ametilt lavastaja ning ühtlasi tegev ka näitleja ja Soome Rahvusteatri peanäitejuhina. Mis ajendas teid näidendeid kirjutama?

Pärast teatrikooli lõpetamist 1999. aastal lavastasin nii nüüdisdramaturgiat kui ka klassikalisi tekste. Aga ühel hetkel ma lihtsalt ei leidnud enam endale meelepäraseid tekste, mis mind kõnetaksid. See on ka põhjus, miks hakkasin ise näidendeid kirjutama. Kirjutama oma elust ja oma põlvkonda kuuluvate inimeste probleemidest.

Millistest probleemidest täpsemalt ja miks just nendest?

Hirmudest, mis meid ohustavad, eelkõige mõeldes just neljakümnendates eluaastates inimestele. Ma tean, et paljud kannatavad paanikahäirete all, ja siis ma hakkasingi mõtlema, kuidas see mõjutab nende igapäevast elu ja suhtlemist teiste inimestega. See on ka üks põhiküsimusi, mis kerkib üles «Paanikas».

«Kaos» keskendub rohkem sellele, kuidas tulla toime oma sisemise vihaga, ning «Harmoonia» töö olulisusele inimese elus. Põhiprobleem seisneb ikkagi selles, et me töötame liiga palju, jättes tihtipeale kõik muu unarusse. Me peame leidma tasakaalu kõige vahel ja kui on mingi probleem, siis tuleb sellega silmitsi seista.

Näidendite kirjutamisel on oluline autori isiklik suhe käsitletava teemaga. Tean nii mõndagi nendes näidendites kajastuvate probleemide kohta ning see on arvatavasti ka põhjus, miks ma arvan, et see näidendi­triloogia on mul hästi õnnestunud.

Milline neist näidenditest on teile kõige olulisem?

Nad kõik on. Kusjuures «Harmooniat» oli mul kõige raskem kirjutada. Võib-olla sellepärast, et olen isegi olnud paar aastat tagasi väga sarnases olukorras. «Harmooniat» on nüüdseks lavastatud paljudes Soome teatrites ja ma olen iga kord andnud igaühele natuke teksti juurde, sest kardan, et see näidend ei ole valmis. Ja see häirib mind siiamaani.

Kui palju jääb teil üldse lavastamise ja teatrijuhtimise kõrvalt aega kirjutamiseks?

Mitte eriti. Mul on siiski plaan kirjutada uus näidendiseeria, mis oleks suunatud rohkem vanemale generatsioonile ja räägiks üksildusest. Te ei kujuta ette, kui palju on meie ümber üksildasi inimesi. Me ei tea, kes nad on, ja me ei oska seda ka tähele panna.

Aga üldiselt ma ei pea ennast näitekirjanikuks. Mis puutub loovkirjutamisse ja lavastamisse, siis ma ei näe nende kahe vahel tänapäeval väga palju erinevusi. Soomes on väga palju neid, kes lavastavad ise endakirjutatud tekste, mina ise kaasa arvatud.

Näiteks «Paanikat» lavastades kirjutasin pidevalt samal ajal uusi stseene juurde. «Kaose» ja «Harmoonia» puhul tegin seda lausa kuni esietenduseni välja. «Kaost» lavastades andsin kolme-nelja lehekülje pikkuse viimase stseeni tüdrukutele kätte alles esietenduse päeval.

Ma teen iga päev muudatusi ja annan hommikuti näitlejatele uued stseenid. Õnneks on mul väga head näitlejad, kes saavad sellega suurepäraselt hakkama. Selline on lihtsalt minu töötamisviis.

Mis tunne on istuda publiku hulgas ja näha oma teoseid laval?

Väga hea tunne! Kusjuures ma näen, et neid on võimalik lahendada erinevas võtmes.

«Kaose» ja «Harmoonia» puhul olen tõesti näinud väga palju erinevaid lavastusi, samas kui «Paanika» lavatõlgendused kipuvad sageli ühtemoodi kõlama. Praegu ootan põnevusega «Kaose» nägemist Vilniuse Rahvusteatris Yana Rossi lavastuses.

Milline on olukord Soome teatrielus võrreldes Eestiga?

Päris hea. Soomlastele meeldib teatris käia. Ja neil on ka päris suur huvi uudisdramaturgial põhinevate lavastuste vastu.

Näiteks eelmisel nädalal esietendus meil rahvusteatris Pirkko Saisio «Homo!», mis on toonud endaga kaasa palju lärmi ja tähelepanu. Arvustused on siiani olnud väga head ja kõik etendused on praeguseks välja müüdud. Helsingisse sattudes soovitan seda kindlasti vaatama minna.

Kui võrdlen Eestit ja Soomet eelkõige just omadraamade vaatepunktist, siis tundub, et meil on selles vallas paremad lood. Näiteks meie rahvusteatri repertuaari lisandub sellel hooajal 12 uuslavastust, millest üheksa põhinevad soome näitekirjandusel.

Meil on väga palju kirjutajaid ja järgmiseks sammuks olekski leida häid lavastajaid, kes tooksid lavale uut esteetikat. Vaat selle poolega on meil tõepoolest natuke probleeme.

Kas masu on mõjutanud publiku arvu?

Jah, ikka. Kahjuks.

Millist teatrit soome publik tegijatelt ootab?

Ma ei tea. Head teatrit. Heal tasemel teatrit. Kvaliteetset teatrit.

Milline on teie meelest hea teater?

Raske küsimus... Väga palju oleneb ikkagi teemast.

Hea teater on selline, mis paneb sind mõtlema. Selline, mis tekitab sinus uusi mõtteid, mille üle võiks pärast ka klaasi veini taga arutada. Kui aga ei ole millestki rääkida, siis on järelikult halb teater.

Mille alusel tehakse rahvusteatris lavastatavate näidendite valik?

Põhiliselt ikka selle alusel, mis ühel või teisel hetkel Soomes toimub.

Kui tihti jõuab nende hulgas lavale eesti dramaturgiat?

Oleks väga hea, kui saaksin tuua lavale mõne eesti draama, aga praegu meil lihtsalt ei ole midagi võtta. Ja sellest on tõesti kahju.

Ma olen rääkinud Sven Karjaga, et äkki ta saaks mulle midagi saata. Võib-olla õnnestub mul endal leida keegi, kes kirjutaks ühe näidendi.

Olen üleüldse viimasel ajal mõelnud, et me peaks omavahel palju rohkem koostööd tegema. Seda mitte ainult näitekirjanduse, vaid ka näiteks vastastikku külalisetenduste andmise mõttes.

Mika Myllyaho (44)
Mika Myllyaho on üks tuntumaid tänapäeva soome lavastajaid. Lisaks on ta näitleja ja näitekirjanik, kes 1998–2010 tegutses Helsingis, Ryhmäteatteri kunstilise juhina. Alates 2010. aasta augustist on ta Soome Rahvusteatri (Suomen Kansallisteatteri) peanäitejuht. Näitekirjanikuna on ta saanud rahvusvaheliselt tuntuks triloogiaga «Paanika» («Paniikki», 2005), «Kaos» («Kaaos», 2008) ja «Harmoonia» («Harmonia», 2009).

Tagasi üles