Poeet Jaan Elken uurib pintsli abil madratsite saladusi

«Poeem madratsile nr 1», 1999–2008, akrüül, segatehnika lõuend. Foto: Repro

Kuldse hüperrealismi kolmiku Ando Keskküla – Urmas Pedanik – Andres Tolts kõrval on Jaan Elken nn fotorealismist jõudnud posthüperrealisti staatusesse, minetamata siiski realismi elulisel tasandil. See on madrats, millel magame.

Elken pole muutnud senist maali paradigmat ega viinud üldist kunstipilti radikaalsete muutusteni, vaid tegelenud pigem intiimautobiograafiliste probleemidega. Krasnojarski krais sündinuna on tal kindlasti palju assotsiatsioone voodi ja madratsiga seoses, mida tavaliselt mäletavad ainult seinad.

Elkeni väljapanekult «Poeem madratsile» ei puudu ka tema enda luuleread (väidetavalt esimesed), millest siinkirjutajale on jäänud meelde mõte, et «voodi on turvakodu». See sisaldab nii ajalugu kui ka suurt hulka meenutusi.

Rauschenbergi jälgedes

Tundub tõesti, et Elken astub oma kunstnikusamme Robert Rauschenbergi jälgedes – viimane hakkas 1950ndatel tegema ühevärvilisi maale, mille ainsateks kujunditeks olid kohmetute vaatajate varjud. Hiljem ka üleni musti, mille pinda liigendasid kokkukägardatud ja osalt värviga kaetud ajalehed.

Toimus pööre, kus maalikunst hakkas asenduma assamblaažiga. Ülemineku parimaks näiteks on Rauschenbergi 1955. aastast pärit «Voodi», kus padi, tekk ja linad olid kaetud jõuliselt ekspressiivse abstraktse maalinguga. Samalaadselt ülikülluslikku barokset maalilaadi kohtab ka Elkeni näitusel.

Elken pole kunstnikuna ärategija, vaid ületegija. On ju teada tema viimastel väljapanekutel eksponeeritud teoste alltekst – endine hüperrealist on maalinud grafiti võtmes üle oma fotorealistlikud teosed. Kes meist teab, mis on peidus veel iga madratsi taga?

Madrats iseenesest on niivõrd mitmetahuline mõiste ja siin ei tasu eriti spekuleerida, sest igaüks teeb järeldused oma rikutuse tasemelt. «Niisked linad» võib olla nii erootiline kui ka patune pealkiri. Või on see kõik hoopis aus ülestunnistus, pisarad, mis valatud madratsisse. Pihtis ju juba Kristuski oma pisaratega Pontius Pilatuse ees. Tunnistamine on seega algusest peale seotud tagakiusamise ja kannatusega.
Või manipuleerib Elken hoopis kriitikute ja publikuga?

Elkeni jutustus räägib valust ja õudusest mitte ainult sellepärast, et need teemad on seal olemas, vaid ka sellepärast, et jutustaja positsioon näeb määravat vajadust läbida abjektsioon, mille sisemiseks palgeks on valu ja avalikuks näoks õudus. Unenäod erinevatel madratsitel pole ju kunagi kõige helgemad.

Julia Kristeva on kirjutanud oma artiklis «Valu/õudus»: «Pärast aastatepikkust «vene formalismi» ja arvutuid diivanitel jutustatud elulugusid hakkas selgeks saama, et jutustus on kõneleva olendi kõige põhjalikumalt ümbertöötatud katse leida endale koht oma ihade ja nende keeldude vahel oidipaalses kolmnurgas.»

Pintsliga kirjutaja

Fraas «võimatu mõista» näitab põhjalikku vääritimõistu. «Nõnda ütleb see, kes ootab pildilt asju, mida see ei taha ega mõtlegi pakkuda. Loomulikult siis, kui vaataja ei leia teosest seda, mida otsib, võib ta jõuda vaid ühesele otsusele: võimatu mõista!» Just nõnda arvas 1928. aastal «Uue kunsti raamatu» puhul kunsti-kultuuriajaloolane Märt Laarman.

Elken pole oma loomingus kunagi olnud veiderdaja, originaalitseja ega vastutustundetu vigurdaja. Oma autori- ja institutsionaalse positsiooni seisukohalt on ta aga siiski intrigeerija.

Elken eelistab oma maali­spetsiifilisuses ikka veel grafitit. Sõna ja maali ühendust nautiva transpopi maalikunstnikuna ihkab autor ikka midagi pintsliga kirjutada. «Selline maalija on sageli ühtlasi ka poeet ja sõna tarbitakse alati tähenduse huvides,» on Elkeni kohta 1990ndatel väitnud prohvetlikult Eha Komissarov. Seekord esinebki kunstnik oma luuletusega kui poeet.

Elkeni madratsiprojekti võib mõnes mõttes nimetada ka «Eesti kunsti sotsiaalseks portreeks» (vihje 2002. aastal toimunud samanimelisele konverentsile), milles peituvad meie elatud elud ja saatuse keerdkäigud.

Kunstinäitus
Jaan Elken
«Poeem madratsile»  
Avatud 20. detsembrini ja 6.–8. jaanuarini Tallinnas ArtDepoo galeriis (Jahu 12)