Raoul Kurvitza looming on täis paljusid sisse- ja väljapääse. Äsja avas ta Katlas mahuka juubelinäituse «VOOL tööd», nädal varem esitles aga oma täiesti uut palet, nimelt tuli välja debüütplaadiga «Forbidden to Sing» – korralik art-blues, millel pea kõik lood on tema enda kirjutatud.
Peab ütlema, et näitus toimib selles ehituse mõttes pooleliolevas, protsessuaalses ruumis nagu Katel väga hästi. Mingis mõttes sobib keskkond voolu teemaga suurepäraselt kokku.
Voolul on mitu tähendust, üks neist on elektrivool. Siit ka konnotatsioonid industriaalmaailmale. Mu elus ongi praegu alanud industriaalne periood, ise elan tehases, Polymeris, seal on mul ka ateljee. Elan alati seal, kus tööd teen. Teisiti ma kuidagi ei oska. Teises tehases teen näitust.
Kumb on olulisem, tähenduslikum sündmus, kui nii võib küsida – näitus või plaat?
Mõlemad on minu jaoks võrdväärselt tähtsad. Lati olen seadnud enda jaoks. Plaat on ikka nii eriline asi: inimene, kes pole eluaeg laulda osanud ja äkki kukub nüüd laulma... Seda rohkem südame ja hingega ma seda tegin. Näitus on jälle teistmoodi tähtis – seda voolu teemat alustasin natuke rohkem kui aasta tagasi näitusega ja praegune on selle edasiarendus. Pean seda enese viimaste aastate kõige tähtsamaks kunstiprojektiks.
Eks projekte on teisigi olnud, aga see on midagi, mida tahan Eestist ühel hetkel ka välja viia. Mingis mõttes on praegune näitus üks vaheetapp, see projekt ikka jätkub ja jätkub, nagu vool. Kuid sellise vaheetapina oli see äärmiselt oluline, saada enda jaoks märk maha, et asi töötab, voolab. Osi on siin palju – tekstiline osa, maaliline osa, installatoorne osa, joonistused, video. Neid hargnemisi on nii palju ja väga raske on seda olnud koos hoida, aga ma arvan, et sain hakkama.
Näituse juurde kuulub ka raamat «Vooluraamat – Book of Vool», missugused on teie plaanid sellega?
Plaan on arendada see umbes 160-leheküljeliseks filosoofiliseks tekstiks ja anda välja raamatuna, mille juures on ka reproduktsioonid maalidest.
Kui teie sulest ilmus popkultuuri käsitsev teos «Attitude», jäi jutt, et sellele ilmub veel kaks järge. Kuidas «Vooluraamat» selle projektiga suhestub?
Vooluraamat on täiesti eraldi projekt. «Attitude’iga» juhtus nii, et ma sain nii hullu kriitika osaliseks, et ausalt öeldes kadus igasugune tahtmine seda edasi kirjutada. Tegelikult ma muidugi kirjutan, kuid teise osa ilmumiseks läheb lihtsalt natuke rohkem aega. Võtsin teised asjad vahele, mille suhtes tundsin märksa suuremat inspiratsiooni. Aga «Attitude» peaks lõpuks tulema kaheosaline.
«Vool» (ja plaanitav vooluraamat) on teie kõnelus mõtlejate Henry Bergsoni, Gilles Deleuze’i ja Zygmunt Baumaniga, nende tööde edasiarendus.
Jah. Teemat ja kontseptsiooni avasingi ma tolle möödunud aastal toimunud «Voolu»-nimelise näitusega – selle tarbeks töötasin ma jõukohaselt, nii palju kui võimalik, seda epistemoloogiat välja –, keskendusin tookord konkreetselt filosoofilistele aspektidele. Nüüd olen lasknud ennast hoopis vabaks – see on selline seisundi küsimus –, aga ausalt öeldes ma praegu eriti ei mäletagi väga süvitsi, millest too filosoofiline osa räägib. (Naerab.)
Nüüd on teemaks rohkem maalid ja kunstiline väljendus. See paneb ka endal kukalt sügama, et kuidas siis iga erinev etapp vajab sedavõrd erinevat tüüpi keskendumist – justkui oleks tegu mitme minuga. Üks tegeles filosoofiaga ja võttis seda väga tõsiselt ning teine mina maalib ja ei tea ega mäleta midagi, millest filosoofia rääkis. Aga no küll ta meelde tuleb.
Näituse pressitekst kirjeldab «Voolu» kui teie püüdu ümber mõtestada tänapäeva maailma. Väga totaalne ja ambitsioonikas plaan.
Kogu point on selles, et postmodernismi surm on jutt, mida juba mõnda aega armastatakse rääkida. Samas aga jäädakse selle uue kirjeldamisega jänni. Tavakohastes käsitlustes kirjeldatakse modernismi hierarhilisena nagu puud – on tüvi ja sellest hargnevad oksad. Postmodernistlikus olukorras see puu justkui pudenes pilbasteks, fragmentideks.
Mõnda aega maailm selliselt toimiski – räägime siin eelkõige 1990ndatest –, globaalne võrgustik, mittehierarhiline maailmapilt jne. Kusagil 2000ndate alguses toimus minu veendumuse kohaselt aga tõsine muutus, maailm hakkas kuidagi nagu klimpi tõmbuma. Sellised vastakad protsessid ilmnesid. Looduski ju ei kannata sellist asja, kui kuhugi pilpad jäävad, miski võtab selle üle, on see siis vesi, sipelgad jne.
Samuti on juhtunud ka poliitika, kultuuri ja majandusega – miski justkui võtab seda üle, sulatab kokku. Siin võib märgata erinevaid ilmingud, kuid kokkuvõttes nimetan ma seda kõike vooluks.
Teksti tõlgetes ma palun voolu kirjutada kursiivis ja jätta mõiste eestikeelseks, sest siin ei ole tegemist ingliskeelse flow’ga, vaid ikka voolu kui algupärase filosoofilise mõistega.
Aga inimkonnal on tõepoolest aeg välja mõelda toimivamaid mudeleid kui need, mis praegu on.
Kui te 2006. aastal oma tädi Klaara näitusega välja tulite, siis räägiti Kurvitza tagasipöördumisest maali juurde. Teie kui vana avangardist ja kõikide meediumide läbiproovija, ja siis äkki selline konservatiivne nähtus nagu maalikunst. «Voolu» puhul on samuti maalil keskne roll.
Aga mu sõnad osutusid prohvetlikuks. Maal ongi tagasi tulnud. Kui nüüd meenutada aega, mil ma sellega välja tulin, ja sellele eelnevat kümnendit, siis tol ajal oli maalikunst kaasaegse kunsti ringkondades tabu. Täiesti aut – see kuulutati väljasurevaks kunstiliigiks. Praegu enam nii ei ole.
Maal on täiesti iseenesestmõistetavalt sulandunud kaasaegse kunsti mudelitesse ja suhteliselt märkamatult, üldse mitte mingi revolutsiooni tulemusena. See on üks meedium teiste hulgas ning enam ei tõstatata probleemi, et mis vanaaegse plätserdamisega te siin tegelete. Selles mõttes on olukord normaliseerunud.
1990ndate lõpus siirdusite New Yorki, 2000ndate alguses tulite tagasi. Mingis mõttes võib seda tagantjärele käsitleda isegi sümboolsena. Kuidas te võrdleksite 1990ndaid, mida teoreetikud käsitlevad pigem suure vabaduseajana, praegusega – nagu te mainisite, siis klimpitõmbunud ja mitmemõttelisemalt konservatiivsema ajaga?
Ka see näitus tegeleb minu arust väga konkreetsete metafooridega ja eks seegi ole omamoodi märk. Lihtsad ja selged metafoorid ja kes natukenegi tahab ajusid pingutada, peaks kõigest päris hästi aru saama. Vanasti, 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses, tegelesid kunstnikud, kaasa arvatud ma ise, niivõrd ambivalentsete skeemidega, et publikul kadus igasugune huvi nendega kaasa tulla.
Neile jäi üsna arusaamatuks, mis me üldse öelda tahame. Nüüd on kaasaegne kunst astunud olulise sammu publikule lähemale. No mis me ikka siin keerutame ja peenutseme!
Näitus
Raoul Kurvitz
«VOOL tööd»
Avatud Katlas 31. oktoobrini