Rein Marani loodusfilmid sündisid uuesti

«Tavaline rästik» on üks neljast Rein Marani dokumentaalfilmist, mis on nüüd olemas restaureeritud kujul. Foto: Rein Maran

On tänuväärt, et Rein Marani 80. sünnipäevaks välja antud raamatuga «Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides» antakse lugejale kaasa ka tema neli klassikalist filmi «Rabade vaikuses», «Tutkad», «Tavaline rästik» ja «Nõialoom», mõistagi restaureeritud kujul.

Tänuväärt on ka see, et oma pärandi ennistamisega on asunud süstemaatiliselt tegelema Eesti Rahvusringhääling, kelle arhiiv sisaldab ainuüksi mängufilme 58 – kokku on selles linateoseid tuhatkond, ka selliseid, mis on siinse filmiajaloo seisukohast hindamatu väärtusega: Rein Marani loodusfilmid, Mati Põldre ja Grigori Kromanovi «Meie Artur», Mark Soosaare «Kihnu naine», Sulev Keeduse «In Paradisum», Jaan Toominga «Põrgupõhja uus Vanapagan»...

Pea kahe aasta jooksul on telemajas restaureeritud ligemale 20 filmi, sh kolm mängufilmi: Virve Aruoja «Ühe suve akvarellid», Ants Kivirähki ja Valdur Himbeku «Külmale maale» ja Rein Marani «Laanetaguse suvi». Silma on see tegevus paistnud just viimasel ajal – seoses Marani DVD ja «Ühe suve akvarellidega», mida Tartu armastusfilmide festival Tartuff näitas suvel suurel vabaõhuekraanil.

Rahvusringhäälingu digitaal­sete arhiivide arendusjuhi Heiki Männiku sõnul pole viimane siiski nende põhiline eesmärk, vaid koostööprojektide tulemus. «Meie tööd juhib eelkõige vajadus filmi eetris näidata,» rõhutas ta. Nii võeti ka Marani filmide restaureerimine ette selleks, et tähistada eetris tema 80. sünnipäeva. Mati Põldre 75. sünnipäevaks, mis on 23. oktoobril, tehakse aga korda tema Raimond Valgre film «Need vanad armastuskirjad».

Ülearu lihtne see töö just ei ole. Marani filme restaureeris filmiarhiivi vastutav toimetaja Kadri Kanter viis kuud, iseäranis keerukaks, suisa arheoloogiliseks osutus ennistamine «Laanetaguse suve» puhul, millest eksisteeris kaks varianti, kärbitud ja kärpimata: 7-osaline, üleliiduliseks leviks tehtud venekeelne, ja 8-osaline, kümme minutit pikem eestikeelne. Esimene heas, teine väga halvas korras, pidevast näitamisest suisa räbaldunud, nagu mainib Kanter.

Taastamisel n-ö kleebiti kaks varianti kokku, venekeelset täiendati eestikeelsest pärit episoodide ja puuduvate plaanidega, lisati omamaised algus- ja lõputiitrid ning puhastati tulemus kaader kaadri haaval digitaalselt. Heli restaureeris Priit Kuulberg. Värve – lint kaotab aja jooksul oma värvid ja muutub punaseks – aitas taastada Maran ise.

Tagantjärele annab meie loodusfilmi grand old man tulemusele kiitva hinnangu. «Arvestades suhteliselt tagasihoidlikke võimalusi, olen väga rahul, kuigi päris puhas originaaltoon jäi kättesaamatuks. Et see üldse ette võeti, on juba suur asi – kõik need filmid on ju kadumise serval,» ütles Maran.

Kokku näeb rahvusringhäälingu filmide restaureerimise töökava aastaiks 2012–2013 ette ligemale 40 linateose kordategemise, nimekirjas on näiteks Mark Soosaare, Olav Neulandi, Jaan Toominga, Mati Põldre ja Sulev Keeduse loomingut.

Heiki Männik ütleb, et tööpõld on lai – kokku sisaldab filmiarhiiv umbes 76 000 nimetust liikuvaid pilte alates Eesti Telefilmi märgi all valminud linateostest ja lõpetades «Aktuaalse kaamera» kroonikapaladega –, kuid rõhutab, et eesmärk ei ole kõike restaureerida, vaid eelkõige võimalikult hea kvaliteediga digiteerida.

Kvaliteedi all peab ta silmas HD-pildiresolutsiooni 1920 x 1080, millele ETV kavatseb üle minna alles tulevikus. «Nii et seda, mida me täna teeme, saab vaataja näha alles aastate pärast. Küll võin ma öelda seda, et aparatuur, millega me töötame, võimaldab pakkuda kordades ilusamat pilti ka ilma restaureerimata ja seda isegi standardkvaliteedis,» selgitab ta.

Juba praegu on osa digiteeritud filme kättesaadavad ka rahvusringhäälingu veebiarhiivi väikese akna vahendusel, seda eetrist sõltumata – võib vaadata nii «Laane­taguse suve» kui äsja Postimehe küsitluse järgi taasiseseisvusaja olulisimaks dok­filmiks nimetatud «In Paradisumit», süsteem on küll korratu, aga teoste koguhulk läheneb sajale.

«Eesmärk on teha tulevikus nähtavaks kõik digiteeritavad filmid sõltumata sellest, kas need on restaureeritud või mitte,» käib Männik välja veksli. Meest sõnast, härga sarvest!

Ennistatud filme

Mängufilmid

•    «Külmale maale» (1965, Ants Kivirähk ja Valdur Himbek)

•    «Ühe suve akvarellid» (1966, Virve Aruoja)

•    «Laanetaguse suvi» (1979, Rein Maran)

Dokumentaalfilmid

•    «Meie Artur» (1968, Grigori Kromanov)

•    «Dirigendid» (1975, Andres Sööt)

•    «Rabade vaikuses» (1975, Rein Maran)

•    «Tutkad» (1975, Rein Maran)

•    «Unenägu» (1978, Andres Sööt)

•    «Tavaline rästik» (1978, Rein Maran)

•    «Nõialoom» (1981, Rein Maran)

•    «Siis sai õhtu ja sai hommik» (1990, Dorian Supin)

Kokku on restaureeritud 20 filmi