Tambet Tuisk muutuste lainel

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Millises suunas edasi? Uuel hooajal ei leia Tambet Tuisku enam NO99 koosseisust, ta võtab aja maha ja astub teatritööst kõrvale. Aeg näitab, milliseid võimalusi elu talle siis ette lükkab.

FOTO: Toomas Huik

Mis toimub ühe väga rakendatud ja hinnatud näitleja hinges, kui ta otsustab ise teatrist eemale astuda? Tehes seda eelkõige isiklikku arengut silmas pidades. Teatri- ja filminäitleja Tambet Tuisk tegi sel sügisel just sellise otsuse.

Rainer Sarneti filmis «Idioot» kehastas Tambet Tuisk pahelist kurjategijat Rogožinit. Pildil koos Nastasja rolli mängiva Katariina Undiga.

FOTO: Gabriela Liivamägi

Sel nädalal esilinastus uus eesti mängufilm «Idioot», kus üht kandvat osa mängib NO99 teatri näitleja Tambet Tuisk (35). See on tema neljas filmiroll, ja kohe tuleb ka viies – Ain Mäeotsa lavastatud filmi «Deemonid» võtted juba käivad.

Teatris on Tambetil praegu mängukavas olevates etendustes neli rolli, mis tähendab, et peaaegu kõik päevad nädalas veedab ta hommikul proovis ja õhtul etendusel, mängides iga tükki kui viimast, andes endast kõik.

Kui ühel sombusel päeval intervjuuks istet võtame, on Tambet Tuisk tulnud just kunstinäituselt – sest head näitused on kohustuslik ära vaadata! Tal on üks väheseid vabu ennelõunaid ja õhtuse etenduseni on veel piisavalt aega, et Arteriga kohvikulaua taga mõtteid vahetada. Teatrist ja elust ja inimeseks olemisest. Ja muidugi ka tema seni viimasest rollist filmis «Idioot».

Oled sa näinud kümneosalist vene seriaali «Idioot», kus sinu rolli – Rogožinit – mängib tuntud näitleja Aleksandr Maškov?

Ei, ma pole seda seriaali näinud ja ega oleks tahtnud ka. Tegelesin algmaterjaliga ja Rainer Sarneti stsenaariumiga. Mind oleks varem nähtu alateadvuses segama hakanud. Seda ei pruugigi endale teadvustada, aga on oht valida mingi tee, mis sarnaneb varem nähtuga. Parem teha puhta lehena ja siis hiljem vaadata. Eelnevalt vaadelda, jälgida, uurida ja nuusutada tuleb ikka olemuslikult sarnast, mitte väliselt lähedast.

Kui raske sul oli filmis ehedat vene hinge kujutada?

Aga me ei tegelenud ju vene hingega! Ma ei tea, mis see on. Mul ei ole mõtet isegi proovida jutustada vene hinge lugu, sest olen eestlane. Püüan ikka jutustada ja mängida neid asju, mis on mulle inimesena tähtsad. Mida arvan teadvat või mitte teadvat, aga mis erutavad.

Jutustasime «Idioodis» nendes kategooriates, mida Fjodor Dostojevski on puudutanud: hing, halastus, armastus, kirg. Kui mõelda minu rolli Rogožini peale, siis kuhu kiindumus võib inimese viia.

Hukatusse?

Hukatusse jah. Igasugune kiindumus või kellestki-millestki kinnihoidmine võib viia hukatusse.
See oli huvitav film selle poolest, et kõik võtted on tehtud sees.

Kuna «Idioot» on enamjaolt filmitud Narva Aleksandri kirikus, annab see tegevusele tugeva religioosse tausta, mis on Dostojevskil kõigis teostes sees. Meie saime selles taustas oma tegelaste asju ajada. Pean ütlema, et ma pole seni kordagi ühestki filmitavast keskkonnast nii mõjutatud olnud kui nendest Jaagup Roometi kujundatud tubadest, keldritest, platsidest, parkidest.

On pahelise Rogožini roll sinu varasematest filmirollidest erinev?

Loodan küll, et on. Muidu oleks ju mage! Kui saaks ühte ruumi panna kinni Schnapsi «Polli päevikutest», Olari filmist «Mina olin siin» ja Rogožini «Idioodist», neid häirimatult vaadata, siis saaks vast kõige selgema pildi.

Ühed kaabakad puha?

Nooh, ütleksin, et ühed inimesed puha.

Keda neist kolmest on meeldinud sulle enim mängida?

Neid kõiki on olnud rõõm ellu äratada või siis enda seest üles leida. Vast Schnaps ja Rogožin olid keerukamad. Olari, vaatamata oma perverssusele, oli lustimine ja tuli kergemalt kätte. Miski vägivaldsuse libleke on neil kolmel aga küll veres voolanud.

Ma ise ei ole vägivaldne inimene. Olen kaks korda elus kodulinnas Pärnus kakelnud, aga see jääb kahekümne aasta tagusesse aega. Sellistest olukordadest on võimalik eemale hoida.

Tollal ei olnud mul veel piisavalt oskust olukorra tõsidust ette näha. Mida vanemaks saad, seda rohkem näed enda ees suuremal hulgal valikuid, loodetavasti valid parima võimalikest, sest sul on kogemus, mille pealt neid valikuid teha.

Samas ei tea me ette, mil võime puutuda kokku elu piirsituatsioonidega, mis hetkedes võime olla ja kuidas teeme siis valikuid, millest meil pole varem aimugi olnud. Oleksin väga õnnelik, kui ma ei peaks kunagi tegema valikuid kellegi elu või surma üle. Nii nagu on seda teinud minu kujutatud tegelased.

Millest see tuleb, et sulle järjest vaid kriminaalide ja mõrtsukate osi pakutakse, leebe armastaja rolli mitte kunagi? Sama hästi kui sobid mängima katkise hingega tegelast, sobiksid ka hurmuri või naistelembi osasse.

Sain pärast lavakunstikooli lõpetamist Vanemuises armastajaid mängida küll ja veel. Kui NO-teatrisse tulin, käisin ikka veel Tartu vahet, et etendada Shakespeare’i näidendi «Nagu teile meeldib» noort armastajat Orlandot, kes mässas kaks ja pool tundi oma armuvalude käes.

Olen need sedasorti armastajad ära mänginud ja ootasin, millal tulevad teistsugused rollid. Nüüd on ka see teine periood – lihtsad pahad – läbitud ja tööd lähevad järjest mitmekesisemaks. Armastavad pahad nagu Rogožin, ja head mõrtsukad nagu Schnaps. Hurmavad julmurid ja katkise hingega naistelembid ning harmoonilise maailmatunnetusega mehed ja paljud teised ootavad loodetavasti oma järge.

Kui sinus endas on kõik korras, siis võid mängida nii üht, teist kui ka kolmandat. Kui tasakaal läheb paigast ja isiklikku arengut ei toimu, siis varitseb oht jääda käima sama rada.

Tegelikult on täiesti kama, mis tükki või mis pagana rolli mängid, tähtis on, et näitlejal on eelkõige usaldus enda vastu, tundlikkuse pedaal põhjas ning mõistus ja intuitsioon õiges vahekorras kokku segatud.

Kui eestlane mängib Dostojevskit, on see sama, nagu püüaks venelane saada pihta Tammsaarele – midagi olulist jääb puudu?

Kindlasti jääb, aga siis tuleb tõlkida. See on üks paljudest näitleja ülesannetest. Inimlikud kategooriad on meis kõigis loodetavasti olemas. Me kõik tunneme viha, kiindumust, armastust, ängi ja mida kõike veel.

Lavaka ajal püüdsin ühes diplomitöös mängida kuumaverelist itaallast. Ja itaallase mängimiseks see laias laastus jäigi, kuni mõistsin, et ma pean mängima pidurdamatut impulsiivsust ja kaotusehirmus armastajat. Saatsin selle itaallase pikalt ja kõik loksus paika. Mängisin, et ei hoia asju eestlaslikult enda sees, vaid laon kohe välja.

Kui nüüd eestlastest ja itaallastest rääkida, siis on itaallastega koos elanud inimesed öelnud, et nad elavadki end välja, on impulsiivsed, aga selle taga ei pruugi järgmist astet olla. Toimunust ei tehta järeldusi, ei analüüsita ega jõuta kuhugi. Kõik on üks näitemäng endale ja teistele.

Eestlane elab väga palju enda sisse, mõtleb üle, ei ütle välja, nii et teine inimene ei pruugigi aru saada, mis tegi partnerile haiget, mis tegi rõõmsaks. Keerame seda enda sees, analüüsime, aga fun jääb puudu.

Kumb tüüp sa ise oled?

Püüan olla mitmetahulisem. Paraku tean liigagi hästi, et ketran olukordi enda sees, mõtlen üle, ei ütle välja. Eks need on asjad, millega ma järjest rohkem tegelen, et neid muuta.
Mul on igasugususeid külgi ja kui tahan, näitan üht, teist või kolmandat.

Töö on mul selline, et saan laval või filmis paljud ängid välja elada. Mul ei ole vajadust seda kuskil mujal teha. Pärast tööd meeldib pigem ära kaduda ja olla vaikselt koos armsate inimestega, keda usaldan. Mõnikord pean olema üksi, minema metsa või mere äärde, istuma kodus ja lugema raamatut, vaatama filmi.

Millal viimati endast välja läksid?

Aeg-ajalt väikestes kogustes ikka lähen. Kõik algab ju iseendast. Kui endal on tõstetud ja rõõmus olemine, näed asju ühtedes värvides. Kui ei ole jõudu, kui ei ole heas mõttes jalad maast lahti, näed teistsuguseid asju.

Kolleegid iseloomustavad sind üldiselt rõõmsameelse kaaslasena.

Mu kolleegid on näinud mind, lisaks sinu mainitule, ka sitas tujus või osavõtmatult vaikimas. Nad on näinud mind haiget tegemas ja haiget saamas, solvamas ja solvumas. Nad on väga head kolleegid ja mul on hea meel nendega koos teatrit teha.

Kui tihti kondad, et mitte ennast korrata, nende inimeste hulgas, keda pead filmis mängima, et saada ainest, eeskujusid elust?

Ma ei oska seda tööd niimoodi teha. Tean näitlejaid, kes oskavad teha järele tüüpe, keda nad on näinud, oskavad seda töös ära kasutada. Mina ei oska. Mina lähtun endast. Mu jaoks on näitlemine tõlkimine – pean endas üles otsima need kohad, millest see või teine lugu jutustab. Panen ühed iseloomujooned kinni, et avada ja leida endas teisi.

Mulle on hoopis huvitavam kohtuda inimestega, kes mõtlevad teistmoodi. Et ma ei saa aru, kustpidi tal mõte käib. Mitte see, kuidas nad kõnnivad, kus on nende tasakaalupunkt või kuidas nad s-i susistavad.

Sain teatrikoolist suurel hulgal tehnilisi oskusi, aga väga vähesel määral seda, mis nähtus võiks olla inimene kõigi oma tahkudega. Näitlemine algab inimeseks olemisest, mitte tehnilistest oskustest.

Koolist peabki saama tehnilised oskused, aga on väga oluline, et see ei jää peamiseks. Meie kursusejuhendaja Ingo Normet lasi meil kõigil olla, ei surunud midagi peale, mis on õige või vale, ei teinud kedagi maha. Seda suudavad vähesed kunstnikud. Aga kui mõtleksin tänaseni samamoodi kui teatrikooli astudes või seda lõpetades, siis ma ei peaks küll seda tööd hetkegi kauem tegema.

Põnev töö on sul.

Jah, ma ise arvan ka nii.

Ja sellest hoolimata tundsid tüdimust teatrist, sest uuel hooajal sa enam NO99s ei jätka?

Tüdimus on sinu sõnastus. Mina vaatan seda asja hoopis muust küljest.
Mul läheb teatris kaheteistkümnes hooaeg. Olen tõesti seisus, kus püüan elada nii, et alates 2012. aasta suvest ei puutu enam päevast päeva teatriga kokku. Siis lõpeb mu leping teatris ja otsustasin, et ei pikenda seda. Tahan näha, mis minust pärast seda inimesena saab, mis mu elus juhtuma hakkab.

On see omamoodi ellujäämiskursus? Lugesin kusagilt, et Tambet Tuisk on laulatatud lavaga.

Nüüd vaatangi seda abielu natuke kaugemalt.

Kas sinu ja teatri vahel on tekkinud kriis?

Ei, ära püüa seda sellesse suunda kallutada. Ma tahan näha, mis minust saab. Olen teinud väga palju tööd kõik need kaksteist aastat. Olen jõudnud hetke, kus ma ei ole kindel, kas nii jätkates, nagu teatrist praegu mõtlen, olen võimeline tööd tegema.

Ei ole paremat truppi kui on NO-teatris. Aga tahan olla natuke kõrval ja vaadata, mis juhtub inimesega Tambet Tuisk, kui ta ei ole suurema osa ajast teatriga seotud. See ei tähenda, et peaksin eriala vahetama.

Tähendab see, et oled kaheteistkümne aastaga kõvasti kinnisvara soetanud ja pangaarvet kasvatanud, et saad järgmisest suvest vabakutselise näitlejana elu nautida?

Mul oleks tore sulle vastata, et jah, see on nii. Aga ma olen olnud varemgi sellistes olukordades, kus ma ei tea, mis edasi saab.

Lõpetad lepingu NO-teatriga ja oled avatud uutele pakkumistele?

Astun füüsiliselt NO99st kõrvale. See ei tähenda, et lähen kusagile mujale teatrisse. Lihtsalt püüan elada nii, et ei tee hommikuti proove ega õhtuti etendusi. Mul ei ole majanduslikku garantiid, aga ma annan endale võimaluse vaadata, mis saab, tahan suurendada oma elus isikliku vastutuse osa.

Minu kinnisvara ongi need kõiksusesse kadunud teatrietendused, ülimat rahuldust pakkuvad õnnestunud proovid, tselluloidile talletatud filmid. Minu nägu ja minu oskused, minu mõtted. Tahan näha, mis need väärt on, ja kas üldse on.

Sellest on raske aru saada, kui hinnatud ja väga rakendatud näitleja astub heast peast teatrist kõrvale.

Sa ei saa olla armastatud inimesega 24 tundi koos. Pead andma õhku nii endale kui ka teisele, muidu läheb armastus piinavaks, muutub koormaks. Praegu on hetk, kui pean andma enda ja teatri vahele õhku. Ja küsimus ei ole selles, et keegi kedagi ei armastaks, vaid küsimus on muus. Kirg on meie vahel jätkuvalt alles. Tahan näha, mis minust inimesena saab. Kuidas tööd ja näitlemist näen, kuidas sellest mõtlen.

Sul on kaheksa-aastane poeg Taavet, kes elab emaga Tartus, ka tema vajab toetust.

Ega toetus ole ju ainult materiaalne. Ma ei ole kunagi lillelaps olnud. Minu kinnisvara on teadmised ja oskused, need on mul jätkuvalt olemas. Vaatan, kas need toidavad või ei toida mind ära, ja kui, siis kuidas.

Kas ei kõla see jutt läbipõlemisena, oled üle töötanud?

Ei, ma olen korra oma elus erialaliselt läbi põlenud. See oli hetk, kui sain aru, et noorena võid teha tööd ööd ja päevad, aga kui sa seda tehes inimesena ei arene, ei ole võimalik teatrit teha. Kui ketrad kogu aeg ühes ja samas ringis, satud ühtedesse ja samadesse situatsioonidesse, lahendad olukordi samamoodi.

Suhtun sellesse nii, et kõik, mis minuga juhtub, peab juhtuma. Siis ei ole ka eksimist. Kui mõtlen, et tahan elada majanduslikult jõukamalt, siis olen enda jaoks läbi kukkunud, kui seda ei juhtu. Kui tahan hoopis rohkem vaba aega, aga saan hoopis palju tööd, siis olen ka ju läbi kukkunud. Ma ei pane end kohustuse lõa otsa.

On sul jäänud praegu teatri pärast elu elamata?

Kui olen veetnud palju aega teatris – mida olen vaieldamatult seni teinud –, on see olnud mu enda valik ja mu enda probleem. Olen näinud ühtmoodi elu ja olen selle üle väga õnnelik. Nüüd tahan näha, missugune on elu siis, kui asjad ei ole niipidi.

Tahtsin kunagi kuuldemängude režissööriks saada ja toon paralleeli – heli lindistatakse alati mitmel real eraldi. Kui oled ainult kaks rida lindistanud, on helipilt vaene. Kui oled võimekas ja ridasid on hästi palju, on helipilt mitmeplaaniline.

Minu ettekujutus elust on selline, et kui tegeled ainult kahe reaga, on su maailm kitsam. Imetlen neid inimesi, kes suudavad teha hästi loominguliselt tööd ja samal ajal palju muidki asju, seejuures mitte kaotades inimlikkust. See on tee, millest mõtlen.

Mis on NO-teatri fenomen? Kas te tõesti arvate, et teatril on võimu ühiskonda muuta?

Kunagi mängisin Vanemuises pühapäeva hommikul lasteetendust. Hiljem kohtasin juhuslikult üht väikest poissi, kes käis seda vaatamas, ja ta rääkis etendusest võlutult. Talle oli avanenud täiesti uus maailm. Selle peale ütleks, et täitsa kama, kas üks lavastus on ühiskonda muutev või mitte, aga kui selle tulemusena avanes vaatajale uus maailm, siis sorry, siia ongi mõtet raha investeerida.

Inimestega, kes on käinud vaatamas NO99 etendusi, on loodetavasti juhtunud sama. Üks teatri fenomenidest on kindlasti see, et algusest peale on tekkinud trupp, millest on tulnud lavastustesse lisaenergia. Seda energiat on märgatud ja hinnatud. Teine oluline asi – et seda teatrit on juhtinud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, lisaks neile dramaturg Eero Epner.

NO-teatris töötades peab olema mõtlev näitleja, mitte ainult teksti ütleja.
Kas Eestis on kuskil ainult teksti esitavaid näitlejaid? Kui, siis on ju tegemist «õhtujuhtimisega». See viimane ei ole iseenesest paha ega midagi ebameeldivat. Ka mina olen seda teinud, aga siis on mulle palka maksnud erasektor, mitte Eesti Vabariik.

Millist maailma tahad avada oma pojale?

Ainus, mille järgi olen püüdnud oma poega kasvatada, on see, et juhin teda nagu sõpra. Nagu suur loom näitab väiksemale asju, mis on tollele kohased näha. Taavet on mu esimene selline sõber. Kuigi me ei ela koos, oleme emotsionaalselt lähedased. Tema näeb teistsugust maailma, kui mina selles vanuses nägin, sestap õpin koos temaga seda maailma tundma. Vahel tuleb paljud asjad ümber mõelda.

Minu enda isa rääkis vähe. Käisime temaga jahil ja kalal, mina assisteerisin nii, nagu väike inimene oskas ja viitsis. Sain armastuse metsa ja mere vastu, ilma et isa oleks mind õpetanud fredjüssilikult loodust nägema. Nii minagi – lihtsalt võtan poja metsa kaasa, aga olen jutukam, kui mu oma isa oli, ja ma näen oma sõbra silmist, et tal on hea.

Oled sa rohkem üksinduse nautija või kooselaja tüüpi?

Olen oma elus koos elanud ja üksi elanud. Aga lõpuni üksi ma ei saa. Mulle meeldib asju lähedase inimesega jagada. Üksi tekitatud energia ei saa kahe inimese tekitatud energiale vastu. Seal on veel miskit, mida üksi ei saavuta.

Kas Eestis on hea näitleja olla?

Töö mõttes ei peaks kurtma, jah. Näiteks Londoni näitleja, kui ta pole just kõrgema järgu staar, veedab suure osa ajast casting’utel, et saada tööd. See hulk inimesi, kes näitlemistööd teevad, on tohutult suur. Samas – kui töö saad, siis tagab palk sulle inimväärse elu.

Rääkisin mõni aeg tagasi ühe saksa näitlejaga, kes teeb kaasa sealses teleseriaalis. Tal on aastas umbes 10–15 võttepäeva ja selle eest saadud rahaga elaks ta ka terve aasta ära, kui miskit muud ei teeks. Mina ei ela ära, kui mul ei tule ühtki tööd teatri kõrvalt.

Reisisime etendustega «Nafta», «GEP» ja «Kuidas seletada pilte surnud jänesele» palju Euroopa lavadel ja pea kõikjal öeldi: te olete õnnelikud inimesed, teil on oma maja kesklinnas ja te saate teha ühiskonnas tundlikel teemadel lavastusi, saate vabalt rääkida ja ennast väljendada!

Seda oli hea kuulda. See mõnutunne aga kaob ja asendub hirmuga, kui mõtlen sellele, kui kaua NO-teater veel saab majanduslikult oma maja ja truppi pidada. Kui kaua saab veel kunstnik vabalt oma skalpelliga ühiskonda lõigata ja mäda välja lasta?

CV
Tambet Tuisk


Sündinud 23. mail 1976 Pärnus
Haridus
1994 Pärnu 6. keskkool
1995–1996 Tallinna Pedagoogikaülikool, raadiorežii eriala
1996–2000 Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli 19. lend
Töö
2000–2005 Vanemuise teater
2005–… teater NO99
Preemiad
1999 Panso-nimeline preemia
2002 Eesti Näitlejate Liidu ja TV 3 noore näitleja preemia ning Sadamateatri näitlejapreemia
2004 Toruni rahvusvaheline teatrifestival Kontakt Poolas, parima noore näitleja auhind
2005 festivalil Draama NO97 lavastus «Padjamees», parima meesnäitleja preemia
2006 Helmi Tohvelmanni preemia «Pideva enesetäiustamisega tegelevale omapärase plastikaga näitlejale»
2008 Ants Lauteri nimeline auhind senise teatritegevuse eest
Mänginud filmides «Mina olin siin», «Detsembrikuumus», «Polli päevikud», «Idioot»

Kooselust näitleja Piret Simsoniga poeg Taavet (8) 

Arvamus

Manfred Vainokivi
sõber, režissöör-operaator

Tambet on hästi tore ja soe inimene. Natuurilt küll tiba kinnine, aga tema hea ja vastutulelik iseloom paistab kaugele välja. Ta ei lähe konflikti, sobitub hästi inimestega, ei suru oma arvamust peale – ta ei tule ilmtingimata ütlema, mis sul valesti on. Pean viimast väga heaks iseloomujooneks. Tegime koos filmi «Röövlirahnu Martin», kus Tambet oli režissööri assistent.

Seal näitas ta lastele tehniliselt ette, kuidas on vaja teha. Hea natuur, kes ei aja võtteplatsil närvi, vaid loob mõnusa meeleolu. Filmi ja küllap ka teatri tegemisel on oluline, et õhkkond oleks hea. On inimesi, kes toovad võtteplatsile tulles endaga kaasa elektri, nii et inimestel tõmbuvad seljad kangeks. Tambet ei ole selline, temaga on väga hea filmi teha.

Näitlejana on ta otsiv natuur, kes on nõus ümber tegema, uuesti mõtlema ja katsetama. Ta otsib ennast kunstniku ja inimesena. See on kõva asi. Kui ta sel kujul jätkab, jõuab ta kaugele.

Näitlejana läheb ta aina paremaks. Oma näitlejatee alguses oli ta selline heleda häälega poisu, aastate ja vanusega on temast saanud mees, kelle paremad ajad on veel ees. Kvalitatiivne hüpe oli tema jaoks roll filmis «Polli päevikud» – seal on mõned kohad, kus ma näen täiesti uut Tambetit, inimest, keda ma pole varem näinud. 

Tagasi üles