Nukuteater sai kuus Soomes koolitatud näitlejat

Nukuteatri noored näitlejad Kadri Kalda, Mirko Rajas, Kaisa Selde, Katri Pekri, Katariina Tamm ja Sandra Lange. Foto: Toomas Huik / Postimees

Sel hooajal 60 sünnipäeva tähistava Eesti Nuku- ja Noorsooteatriga liitus tänavu sügisel kuus noort näitlejat, kelle teater oli neli aastat tagasi saatnud Turu Kunstiakadeemiasse nukukunstiharidust omandama.

Viimati sai eesti näitlejatest professionaalset nukuteatrialast koolitust Rein Agur, kes lõpetas kooli Peterburis, tollases Leningradis, pea pool sajandit tagasi, 1963. aastal. Vahepealsetel aastatel koolitati nukuteatrile inimesi n-ö töö käigus.

«Kui on töövõime, anne ja huvi, siis saab seda õppida ka ise vastavas keskkonnas. Isegi praegused, äsja kooli lõpetanud noored pole veel täiesti valmis. Kõik tuleb läbi praktika,» arvab nuku- ja noorsooteatri kunstiline juht Vahur Keller.

Paar aastat tagasi mõtles Keller tõsiselt isegi kohaliku nukukooli loomise peale, aga mõistis, et nii suurele hulgale nukunäitlejatele poleks Eestis iial tööd anda; pealegi rikastaks laias maailmas õpitav siinset teatripilti.
Seitsmest põhjanaabrite juurde Turu Kunstiakadeemiasse õppima saadetud noorest tuli tagasi kuus, mis aga ei tähenda, et seitsmes oleks kuidagi kaotsi läinud. Kalju Karl Kivi leidis, et teda huvitab rohkem kunst. Tegelikult ongi noormees ringiga nuku- ja noorsooteatris tagasi – tema kunstnikutööd näeb Mirko Rajase äsja esietendunud «Metamorfoosis».

1. Millised teadmised-kogemused olid enne ja mida muutis mõtlemises Turu Kunstiakadeemias õpitu?
2. Miks just nukunäitleja?
3. Millest unistate professionaal­ses mõttes?
4. Nukuteater pole tegelikult ainult lastele. Kuidas teha nukuteater noortele ja täiskasvanutele omaseks?

Katri Pekri (27)
• Lõpetanud Jüri gümnaasiumi ning Tallinna Tehnikaülikooli materjalitehnoloogia erialal (spetsialiseerumisega tekstiili- ja rõivatehnikale). Täienduskoolitustena läbinud Viljandi Kultuuriakadeemia koolitusprogrammi «Tantsukunsti eelõpe» ning kõrvalainena Tallinna Ülikooli avatud ülikooli sõna- ja väljenduskunsti kursuse. Osalenud Jüri gümnaasiumi kooliteatris Vaba Valik ning seda ka juhendanud.
• Esimene töö nuku- ja noorsooteatris: nõid vendade Grimmide muinasjutu põhjal lavastunud tükis «Rapuntsel», sama lavastuse
juures ka lavastaja Kadri Kalda assistent. Esietendus oli 2. oktoobril.

1. Teadmised nukuteatrist olid enne õpinguid vähesed. Samas ma ei ütleks, et need oleksid nüüd ka meeletult laienenud, sest koolis ei süvenenud ühte asja, vaid õpetati erinevaid asju. See oli natuke nagu õrritamine ja huvi tekitamine. Nüüd tean, mis suunad mind huvitavad, aga kindlasti tuleb teha veel tööd.

Täiskasvanutena unustame liiga tihti ära, et pisikesed asjad on hästi olulised. Koolis anti meile tihtipeale selliseid ülesandeid, et mine metsa ja jälgi seal toimuvat. Siis seisadki tee ääres ja vaatad lihtsalt, kuidas lepatriinu liigub, ja järgmisel hetkel tekib pilt, mida saadki laval kasutada.

Ka seda öeldi meile koolis suhteliselt tihti, et kirjutaksime üles oma uitmõtteid. Võib-olla ei lähe need kohe käiku, aga kümme aastat hiljem lappad seda märkmikku ja avastad, et oh, selline idee on mul olnud! Ja siis ühtäkki oled valmis seda lavastama või lavale tooma. See on minu meelest kihvt.

Minu jaoks on oluline see lapsemeelsuse säilitamine. Tundub, et sain tagasi julguse näiteks hüpata kas või porilompi, kui selline mõte peaks pähe tulema.

2. Minu jaoks algas teater teatriklassist, mis pani midagi kihisema. See oli põnevam kui kõik muu. See arusaam, miks teha nukuteatrit, tekkis hiljem. See, mida nukuteater draamateatrile juurde annab, on katsetamine, eksperimentaalne võimalus. Nukuteater on natuke nagu laboratoorium. Askeldad ja oled ise selles tegelane, lisaks kõik need materjalid.
Mulle meeldib, et eristuvadki näitlejad ning nukunäitlejad. Sa ei tule nukuteatrisse [tööle], et muud varianti ei olnud, vaid tahadki tegelda just sellega.
See, et sul ei teki raskusi või ahistust, et nukk on laval olulisem kui mina, kuigi nukk ilma minuta ei saaks hakkama, kui ta pole just mehaaniline. Ongi konkreetselt selliseid tüüpe, kes vaimustuvad sellest ning tulevad ja tahavad sellist asja teha.

3. On autoreid, keda võiks nimetada, aga pigem lähtun materjalidest. See võib veidi tuleneda ka minu keemiaõpingute taustast, mis on katsetamise ja laboratooriumiga seotud. Olen näiteks kasutanud paberit, sest see annab hästi palju erinevaid võimalusi. Ükskord tekkis mõte teha midagi pliiatsitega.
Võtame näiteks Punamütsikese muinasjutu, mille lahendan ainult värviliste pliiatsitega. Loo loomine algab materjalist ja sellest, mida see võimaldab. Nagu ka keemias – võtad ühe ja teise aine, valad kokku ning siis see kas vahetab värvi või plahvatab või mitte.

Mirko Rajas (23)
• Lõpetanud Tallinna vanalinna hariduskolleegiumi teatriklassi. Esimene töö nuku- ja noorsooteatris: lavastas Franz Kafka «Metamorfoosi», esietendus oli 9. oktoobril.
Tunded ja mõtted lavastamis­debüüdi järel

Pärast esietendust olid tunded ausalt öeldes segased. Umbes neli tundi pärast etendust sain täpselt aru, et nüüd ongi see alanud.

Praeguseks on olnud juba mitu etendust ja tundub, et publik võtab hästi vastu – etendusest läbi jooksvad teemad pole ainut minule olulised, vaid ka vaatajale. Näitlejad on saanud tükki sisse mängida ja orienteeruvad hästi.

Tehtud tööga võib täiesti rahul olla. Muidugi näen lavastuses veel asju, mida parandada, kuid ehk on õigem jätta need järgmise tüki jaoks. Mure tekiks siis, kui näen, et näitemäng on sada protsenti valmis ja ühtegi «viga» ei ole.

1. Soomes tehti n-ö sissejuhatus nukuteatrimaailma. Nukuteater on kohati eesti keeles vale sõna – tekib kohe kujutluspilt nukust kui mingist tegelasest, kas siis loomast või inimesest, aga tegelikult tuleb sinna juurde lisada visuaalne ja füüsiline teater.

Kui mõelda, et siin Eestis õpitakse lavakoolis küsimuse «miks» järgi kogu aeg – miks ma midagi teen –, siis Soomes tutvustati meile seda, kuidas midagi teha, kuidas see huvitavana mõjuks. Ei mindud analüüsimisega mitte niivõrd näitleja sisse, vaid see oli pigem väline analüüs.

Enda jaoks huvitavaks leiuks pean nukuteatri ja draamateatri ühendamise ideed, kuidas moodustuks draamaetendusse nukku lisades uus tervik. See on see, mida olen nüüd hakanud otsima, et «miks» ja «kuidas» saaksid kokku, nii et mõlemad oleksid ühtviisi olulised.

Turus ei surunud keegi kunagi midagi peale, vaid aitas sinu väljundit täiustada. Meil puudus kursusejuhendaja kui selline. Õppejõud olid rohkem suunajad, ei lähtunud kindlast koolkonnast. Pidime õppima läbi enda.

2. Ma ei oska öelda, miks just nukuteater. Teater on ainus asi, mille vastu noorena huvi tundsin ja millele jaksasin keskenduda.
Siin nukuteatris mõned näitlejad räägivad, mina ise pole seda tunnetanud, et ühel või teisel näitlejal ei hakka nukk käes elama. Mul on tunne, et kõik saavad sellega hakkama, loomulikult peab tundma reegleid ja sul peavad olema oskused, aga võib-olla olen lihtsalt nii õigel ajal nukuteatriga tegelema hakanud ja seetõttu on see mure mulle võõras.

3. Tulevikus, mitte küll kohe järgmise asjana, tahaksin Fernando Pessoa loomingu poole pöörduda. Ta nõuab natuke rohkem valmisolekut.

4. Eestis on meil selles mõttes vedanud, et nukuteater on püsinud siin aastakümneid ühel tasemel ja samas on selle pind olematu.
Meil on väga kerge muuta inimeste arusaama nukuteatrist. Järjepidevalt täiskasvanutele lavastusi tehes saamegi neid meelitada teatrisse. Aga vaja on ka meiepoolset kannatust.
Sama tähtis on pidevalt uute inimeste koolitamine. Meie kuuekesi ei saa need ainsad olla. Nelja aasta pärast peab neid kusagilt juurde tulema.

Katariina Tamm (22)
• Lõpetanud Tallinna vanalinna hariduskolleegiumi Lembit Petersoni teatriklassi. Õppinud vahetus­õpilasena Barcelona teatriinstituudi füüsilise teatri osakonnas.
• Esimene töö nuku- ja noorsooteatris: Grete lavastuses «Metamorfoos», lavastajaks Mirko Rajas, esietendus 9. oktoobril 2011.

1. Meid õpetati selles koolis ise mõtlema. Ühtepidi said meist nukunäitlejad, aga teistpidi ka loojad või kunstnikud. Kõik tööd, mida tegime, olid kindlasti kuidagi isiklikud.

2. Kui aus olla, siis sellel, et minust on saanud nukunäitleja, ei ole otsest seletust ega loogikat. Õigel ajal kohtasin õigeid inimesi, kes mind suunata ja õpetada oskasid ning kellega kontakt tekkis.
Koolis tegelikult oli pikka aega visuaalse teatri maailm (nii nimetaksin nukuteatrit) minu jaoks midagi justkui kättesaamatut ja töötasin selle nimel, et seda endale omaseks teha, väikestki osa sellest endale saada. Töötan senini endaga kui uudsust otsiv näitleja ning kui objektidele tähenduse ja elu looja.

3. Ühtepidi praegused ideed, mis kummitavad, on pigem pildid, mida tahaks ära kasutada, aga millel pole hetkel seletust. Autoritest on Samuel Beckett, keda tahaks ühel hetkel ette võtta, minna süvitsi, läheneda intiimselt. Anda midagi juurde sellele pingele, mis seal on – see tundub olevat tõeline asi, mille poole püüelda. Tahaksin teha täiskasvanutele lavastusi.

4. Ma arvan, et üks võimalus on nukukunsti ühendamine teiste kunstiliikidega, nagu tants ja draamateater. See on ka filmi puhul võimalik, kuigi ehk ohtlik näide, kuna seal võib animatsiooni kalduda.
Nõustun ka sellega, mida Mirko ütles, et kui hoida täiskasvanutele mõeldud tükke nukuteatri repertuaaris, teha sellega pidevalt tööd, siis tekib samuti huvi.
Algul tuleb ehk leppida ka sellega, et pole nii palju publikut. Aga kui olla järjepidev, siis jõutakse lõpuks selleni, et inimesed käivad ka nukuetendusi vaatamas.
«Metamorfoos», mis on poole novembrini juba välja müüdud, kuulub noortel ka kohustusliku kirjanduse hulka, mis toob noori kohale, samuti on oma osa õhinal, et uus asi, esimene töö.

Kaisa Selde (24)
• Lõpetanud Tallinna reaalkooli. Õppinud vahetusüliõpilasena ka Barcelona teatriinstituudi füüsilise teatri osakonnas ning olnud praktikal Amsterdamis Duda Paiva Companys (etenduse «Bastard» lavastaja abina ning nukkude ehitajana).
• Esimene töö nuku- ja noorsooteatris: Dora Allan Segalli (USA-hollandi stsenarist ja helilooja – toim) «Ajuloputuses», lavastajaks Duda Paiva (brasiilia-hollandi koreograaf ja lavastaja – toim), esietendus tuleb 7. novembril 2011.

1. Turus õppides sain nukuteatri maitse suhu, et erinevatest nukuteatri stiilidest oskaksime valida oma suuna ja siis sellega edasi töötada. Meile anti kõigest killukesi, mis on ka õige – see avardab pilti, kui näed, mis võimalused on ning mida ja kuidas maailmas tehakse.

Meie õpetajad olid pärit erinevatest kultuuridest, arvan, et seetõttu ongi meie maailmapilt avaram. Sellele aitasid kaasa ka kõik need etendused, mida nägime ja millega ka väljaspool Soomet kokku puutusime. Seetõttu on praegu Eestis ka raske kohaneda. See pilt on hoopis teine.

2. Mul on väga konkreetne põhjus. Loomulikult polnud mul alguses õrna aimugi, mis on nukuteater. Esimesel Treff Festivalil, mis oli vahetult enne kooli sisseastumiseksameid, nägin Duda Paiva etendust «Ingel». Siis ma vaatasin, et vau, see ongi nukuteater? Sellist asja ma tahan teha! See on hästi lahe.

Nüüd on mul olnud au töötada koos Dudaga. Amsterdamis tegime koos viimase soolotüki «Bastard», novembris esietendub nukuteatris tema tantsuline nukulavastus «Ajuloputus». Ma olen üks väga õnnelik inimene!
3. Unistuste roll tundub midagi nii lõplikku. Võtaksin seda tööd ja elu pideva arenguna ja loodan, et ei saa kunagi valmis. Midagi siiski on, mis pole selle ega järgmise aasta teema veel.

Eestis on juba nii palju põnevaid teatritegijaid, et oleks väga huvitav teha koostööd. Nagu Mirko juba ütles, et võtad draamaetenduse ja paned sinna killukesi nukuteatrist juurde, et see rikastaks oluliselt etendust.

Kadri Kalda (24)
• Lõpetanud Kadrioru saksa gümnaasiumi. Õppinud Saksamaal Frohnau evangeelses koolis ning Ernst Buschi nimelises Berliini lavakunstikõrgkoolis. On osalenud aastaid nuku- ja noorsooteatri noortestuudios.
• Esimene töö nuku- ja noorsooteatris: lavastas vendade Grimmide muinasjutu «Rapuntsel», esietendus oli 2. oktoobril.
Tunded ja mõtted lavastamis­debüüdi järel?
Alguses oli minu jaoks päris hirmutav see sõna «lavastaja». See on nii erinev sellest, mida ette kujutasime. Lavastaja pole see, kes «näitab näpuga». Kuna nukuteater on visuaalne, siis lavastaja on hästi palju silm, mõistmaks, mis toimib ja mis ei toimi.
Ma olen väga õnnelik, et esimene nn eksam pärast kooli on meil (Kadri Kaldal ja Katri Pekril – toim) läbitud, saime hakkama. Töö alguses teadsime vaid, kes on meie näitlejad ning millise tundega peaks publik saalist lahkuma. Aga mis nukud ja kes mida teeb, see kõik tuli proovide käigus.
1. Ega me keegi teadnud, mida täpselt õppima läheme. Nüüd teame, mis asi see nukuteater tegelikult on. Enne õpinguid oli minulgi klišee – arusaam, et on kuhugi peitmine ja millegi liigutamine, et on sirm ja nukk.
Aga mis asi see nukk üldse on? Neid vorme on nii erinevaid, see teater on väga visuaalne. Enne Turut oli teater lihtsalt teater, laval tuli olla näitleja. Nüüd on need asjad natuke sassis. Töö ootab veel ees ja see on üks suur lahe protsess.
2. Olin aktiivselt käinud nuku- ja noorsooteatri noortestuudios, südames teater. Pärast keskkooli lõpetamist polnud muud küsimust – otse loomulikult teater!
3. See ei ole mitte mõni konkreetne tekst, vaid on tehnikaid, millega tahaksin süvitsi minna. Või mõned lemmiklavastajad Prantsusmaalt, kellega tahaksin koostööd teha.
4. See on pähkel. Sest ei ole ainult Eestis nii. See on omaette väljakutse ka Prantsusmaal ja Saksamaal. Selline mõtlemine, et nukuteater on vaid lastele, paistab olevat kõikjal. Sellega tuleb kõvasti tööd teha.

Sandra Lange (23)
• Lõpetanud Tartu kommertsgümnaasiumi. Osalenud Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi kooliteatris. Lisaks on õppinud Tartu laste kunstikoolis.
• Esimene töö nuku- ja noorsooteatris: Amy Winehouse, raviõde 7. novembril 2011 esietenduvas Allan Segalli «Ajuloputuses», lavastajaks Duda Paiva.

1. Ma tooksin välja sellise asja nagu vaikne teater. Meie õpetus polnud tekstile orienteeritud õpe. Tihtipeale tegime täiesti tekstita või vaid hädapärases tekstiga lavastusi. Publik peab keelest sõltumata loost aru saama.
Selline õpetus arendas piltide lugemist ja arusaamist, kuidas mingi idee panna visuaalsesse vormi. See on nii universaalne keel: sellega võid minna ükskõik kuhu ja inimesed saavad sinust aru. Minu meelest on see hästi lahe ja inspireeriv.
2. Keskkooli lõpus oli kindel vaid see, et tahan teha edaspidi kunsti. Kaalusin maali, animatsiooni, näitlemist. Otsisin midagi, kus saaksin kõiki oma oskusi rakendada. Nukukunstiõppe kuulutust lugesin Postimehest.
Haarasin juhusest kinni, teadmata, kuhu see mind viib. Tänaseks olen leidnud just sellise ala, mis ühendab kõike seda, mida toona soovisin – visuaalset annet, laval olemist, põnevust.
3. Mul ei ole konkreetset teksti või kirjanikku. Aga minu silme ees on visuaalne pilt, mida tahan publikuga jagada, kuid sinna pean leidma mingi sisu.

Kommentaar

Vahur Keller
nuku- ja noorsooteatri kunstiline juht:

Teatris on noorte kohta naljatamisi öeldud, et nad on hauakaevajad! Tegelikult on kõik väga rõõmsad ja noored võeti soojalt vastu. Nad on teinud juba koostööd meie seniste näitlejatega. Usun, et koostöö nendega rikastab mõlemat poolt – n-ö vanemad õpivad, näevad uut maailma, ja vastupidi, meie näitlejatel on kogemuste pagas, mida noortel jälle pole.

Maailmas toimuvaga kursis olemiseks on kaks võimalust: tuua ise siia erinevaid tegijaid või sõita mõnele festivalile. Oleme teinud mõlemat, aga selleks pole lõputult aega ega võimalusi.

Erialane kool annab aga kontsentraadi kätte teoreetilisest, see on suur väärtus.

Lisaks on need noored käinud ja näinud head teatrit maailma teatrifestivalidel. Nad teavad erinevaid nukunäitlemise tehnikaid, tunnevad võimaluste rikkalikkust. See ongi värske veri!

Noortele aga soovitaksin isegi natuke julgemad olla. Nad on natuke isegi liiga ettevaatlikud, mitte arglikud, vaid hästi respekteerivad. See on ka muidugi tore ja tuleb respekteerida, ei maksa minna lihtsalt lööma suvaliselt uksi lahti ja hakata lammutama kõike, mida näed, aga mingi selline... Vallatust või julgust ja natuke punki võiks olla.