/nginx/o/2011/10/19/799820t1haa95.jpg)
Detsembrist asub Tallinna Kunstihoone juhatajana tööle kunstiteadlane Karin Hallas-Murula, keda teame eelkõige Eesti Arhitektuurimuuseumi endise direktrissina ning muidugi julge ja teravmeelse arhitektuurikriitikuna, kes on nimetanud Solarise keskust selvehalliks ning laitnud maha Eesti Rahva Muuseumi konkursi võidutöö.
Arhitektuur jääb nüüd tagaplaanile, mõneti sunnitult, sest ligi 20 aastat enda üles ehitatud arhitektuurimuuseumi juhtinud ja selle ajaga 12 kultuuriministrit üle elanud Hallas-Murulaga ei pikendatud eelmisel aastal lepingut, misjärel ta kaebas kultuuriministeeriumi kohtusse. Et teada saada, mis sellest asjast sai, lugege järgnev intervjuu lõpuni.
Karin Hallas-Murula, palju õnne konkursi võidu puhul! Kunstihoone juhatajaks kandideerides oli teil loomulikult oma programm. Ehk tooksite sellest välja mõned suunad ja eesmärgid?
Aitäh! Seda kõike oli minu programmis muidugi väga palju, aga kõigepealt tahaksin, et kunstihoone oleks Eesti kultuuripildis tähtsam ja nähtavam, kui ta praegu on, sest mulle tundub, et ta on hakanud oma programmides orienteeruma liialt nišipublikule ja et suur osa Eesti intelligentsist, sealhulgas loomeinimestest, ka kunstnikest endist, on kunstihoonest veidi nagu võõrdunud. Mis teeb murelikuks ja sunnib uurima, miks see nii on.
Me teame ju, et ainuüksi loomeliitudes on tuhandeid inimesi, kunstnike liidus tuhat, teatrialal on loovtöötajaid umbes tuhat ja kirjanikke on kolmsada ja arhitekte on nelisada, see on tohutu hulk inimesi, ja kui kunstihoone ühe näituse külastatavus ei küüni üle viiesaja, siis näitab see seda, et väga paljud inimesed on võõrdunud kunstinäitustel käimast.
Et kui isegi loomeinimesed ei käi, siis on midagi valesti?
Just nimelt, ma näen, et on suur hulk inimesi, kellega oleks vaja aktiivsemalt kommunikeeruda, kelle jaoks kunsti uuesti väärtustada, pakkudes sama heal tasemel programmi, aga mis ei oleks niivõrd niššidesse orienteeritud. Inimesed on vaja kunstihoonesse tagasi tuua!
Kas peate silmas ka ajaloolisi näitusi, nagu oli rekordilise külastatavusega Enn Kunila kogu oma?
Mitte ainult kogusid, kuigi Kunila rekord on fenomen, mida on vaja uurida. See rekord, mis oli 13 000, näitas, et eemal seisab rohkel arvul inimesi, kes tegelikult tahaksid kunstihoones käia ja kes tunnevad kunsti vastu huvi, aga kes mingil põhjusel ei tule sinna.
Ma mõtlen nišinäituste all selliseid, mis on üliselgelt sihitud ühele vähemusgrupile, olgu need siis homod või feministid või..., ja need näitused on ilmselt peletanud osa inimesi, rääkimata sellest, et sellistel näitustel on ääretult raske taasluua kontakti õpetajate ja õpilastega.
Ega see nüüd samas tähenda mõne julgema suuna või novaatorluse tõrjumist kunstihoonest?
Absoluutselt kindlasti mitte! Minu suund tähendab eelkõige hästi kvaliteetset programmi. Et juhuslikkust oleks vähem, et oleks täpsemalt läbi mõeldud sihtgrupid, ja et iga näitusega kaasneks tugev ettevalmistustöö. Ma tean, et seda juba tehakse, aga kunst on siiski suhtlemine, mitte mäng elitaarse kunstislängiga. Mulle tundub, et siin saab üht-teist paremini ära teha.
Kunstihoonesse kuulub ka moodne eesti kunst, mis peab publikuni jõudma?
Tähtis ongi, et Tallinna Kunstihoone oleks praegu sündiva eesti kunsti ja eesti kunstnike suhtlemiskoht publikuga. Me toome ilmselt ka välisnäitusi ja koostöönäitusi, aga ma usun siiralt eesti kunsti, ja kus siis veel eesti uus kunst ja kunstnikud saavad kokku vaatajaga kui mitte kunstihoones.
Kui publikut on vähe, kas viga võib olla ka nõrgas reklaamis?
Turunduses annab väga palju ära teha, alustades kodulehest. Ma ei taha olla eriti kriitiline eelmiste inimeste tegevuse suhtes, sest kui me vaatame, kuidas tegutseb Kumu ja kuidas tegutseb kunstihoone, siis ei tohiks unustada seda, et kunstihoonel on kasutada praktiliselt sama suur pind kui Kumus ainuüksi haridusosakonnal. Ja nendel on seal kõrval veel eraldi turundusosakond.
Mis tähendab, et Kumu ja kunstihoone suurusjärkude vahe on kümnekordne. Mis tähendab seda, et kunstihoones töötavad vähesed inimesed peaksid justkui selle kõigega hakkama saama, millega Kumus terved osakonnad. Muidugi ei jätku kõigeks energiat ega võimalusi ega raha. Mis ei tähenda aga, et selles suunas ei peaks pingutama. Kindlasti peaks!
Kuidas täpsemalt peaks pingutama?
Ei ole kahjuks võimalik tekitada kunstihoone juurde kümneliikmelist haridusosakonda, aga vähemalt ühest inimesest mõtlen ma küll, kes hakkaks tegutsema õppijate seltskonnaga, sest kõik kunstiasutused on ikkagi selleks olemas, et kasvatada juurde uut noort kunstiarmastajate põlvkonda.
See on töö, mida kõik peaksid tegema, sest see on üks tänuväärne publik ja ma näen juba vaimusilmas neid särasilmi, kes tulevad järgmisel aastal kunstihoonesse Jaak Soansi skulptuure imetlema – selliste asjade nimel tuleb pingutada.
Kas võib öelda ka mõne inimese nime, kes hakkab uuendatavas kunstihoones töötama?
Oi ei, seda kindlasti mitte, ma asun ametisse 1. detsembril ja hakkan alles siis vaatama, mis mulle sealt raamatupidamisest vastu vaatab.
Ikkagi tahaks küsida, kas praegune kohusetäitja Anders Härm ikka jääb tiimi?
Sellele küsimusele ei oska ma vastata enne, kui oleme temaga pikad jutud maha pidanud. See pole mingi atraktiivne vastus ega midagi, aga ma alustan sellest, et vaatan läbi kogu senitehtu, kuidas see toimib ja kuidas ühes või teises suunas raha kulub, ja alles siis saan aru, kui suur see meeskond üldse olla saab.
Kindlasti tahaksite kunstihoone eelarvet suurendada? Ainuüksi turundus on kallis valdkond.
Kõik võtab raha ja loomulikult, nagu kõik kultuuriasutused praegu, tegutseme me külmutamise staadiumis, ja selles kontekstis on eriti oluline, milliseid valikuid tehakse. Selles valguses ei taha ma mingil juhul konkureerida Kumuga kulukate välisnäituste sisseostmises. Kui see tuleb eesti kunstnike arvelt, siis on see kuritegu. Sellega võivad rahulikult tegelda võimsamad institutsioonid – piiratud rahahulga tingimustes on prioriteediks eesti kunstnikud ning eesti ja välismaa kunstnike ühisprojektid.
Te olete ju paljudele eesti arhitektuuri mõistus ja südametunnistus. Mis nüüd sellest alast saab? Kas teil on aega ka arhitektuuril silma peal hoida või toote arhitektuuri hoopis kunstihoonesse?
Ega ma sellest päriselt lahti vist saagi. Jaanuaris peaks ilmuma minu sellealane raamat, samuti olen seda aastat kasutanud ühe filmistsenaariumi kirjutamiseks, mis on arhitektuuriga seotud. Kui aga vaadata, mis maailma kunstis praegu toimub, siis arhitektuur ja kunst on teineteisele kosmilise kiirusega lähenemas, arhitektid teevad koostööd tippkunstnikega...
Keegi ei pea teid kunstiteadlasena ühekülgseks, aga pole ka ime, et teid just arhitektuuriga seostatakse, ikkagi 20 aastat arhitektuurimuuseumi juhtimist.
Jah, mu haridus on tegelikult ju kunstiteadlase haridus. Aga seoses arhitektuurimuuseumiga ma imestan, et teie ega keegi teine ei ole küsinud, mis on saanud minu kohtuprotsessist kultuuriministeeriumi vastu.
Mõtlesingi, kas küsin lõpetuseks või ei küsi.
See protsess toimus, aga täpselt samal kuupäeval, kui ma esitasin kunstihoone juhatajaks kandideerimise avalduse, esitasin ma kohtule palve see protsess lõpetada. Esiteks ei ole enam minister sama, teiseks ma ei oleks saanud protsessi lõpetamata kandideerida, sest kunstihoone on kunstnike liidu, Tallinna linna ja kultuuriministeeriumi sihtasutus.
Karin Hallas-Murula
• Sündinud 1951. aastal
• 1982 lõpetas Peterburi Ilja Repini nimelise Maali-, Skulptuuri- ja Arhitektuuriinstituudi, on täiendanud end New Yorgi Kesk-Euroopa Ülikoolis Prahas
• Aastatel 1991–2010 oli Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor
• Kureerinud arvukalt kodumaiseid ja rahvusvahelisi arhitektuuri- ja kunstinäitusi, avaldanud monograafiaid ja uurimusi
• 2011 sai kultuurkapitali aastapreemia monograafia «Tallinna juugendarhitektuur. Jacques Rosenbaum 1878–1944» eest ja Kristjan Raua nimelise aastapreemia arhitektuurimuuseumi loomise, juhtimise ja rahvusvahelise tasemega teadus- ja kirjastustegevuse ning näitusteprogrammi eest
/nginx/o/2013/07/05/1875372t1hc53d.jpg)