Sellest filmist on pea võimatu kirjutada nii pikemat reklaamteksti kui semiootilist süvaanalüüsi, ilma et autor peaks juba kolmandas lauses alustama süžee üksikasjalikku ümberjutustust, mis aga oleks esiteks patt vaataja suhtes ja teiseks on ammu teada, et peaaegu iga Almodóvari filmi lühikokkuvõte kõlab paberil kui seebiooper kuubis.
Siin on hea välimusega hull teadlane laitmatu seitliga, imekaunis alabasternahaga vangistatud odalisk, tiigrikostüümis infantiilne vägistaja, viimase ema, kes on ühtlasi ka tulirelvaga oskuslikult ringikäiv majapidajanna, kaks enesetappu, kaks vägistamist, paar mõrva, vangistus ja oopium, imekaunid kostüümid ning elegantsed interjöörid – oleks see ükskõik kelle teise filmi kirjeldus, tunduks asi juba lootusetult üle võlli, aga Almodóvari tundes on tegu üsna viisaka nimekirjaga, mis pealegi on kaugel täielikkusest.
No ja muidugi Antonio Banderas, kes üle mitmekümne aasta jälle oma vana režissööriga kampa on löönud. Suurem osa maailmast näikse olevat unustanud, et viimane sai ju tegelikult kuulsaks Almodóvari filmides hullude homode ja segaste vägistajate rollidega. Zorro ja Saabastega Kass tulid palju hiljem.
Teisalt on visuaalselt võrratu «Nahk, milles ma elan» teos, mille puhul võib tuua eeskujusid ja paralleele lõputult. Thierry Jonquet’ romaanil «Tarantel» põhinev film kubiseb kinematograafilistest tsitaatidest ja parafraasidest. Siin on stseene, mis pärinevad üks ühele Georges Franju 1959. aasta õudusfilmist «Silmad ilma näota», ja teisalt meenutab Banderase mõistuse kaotanud kirurg korraga nii Cary Granti kui Jimmy Stewartit, üksnes selle vahega, et viimased mängisid Almodóvari mõjutanud Hitchcocki filmides alati positiivseid kangelasi, kui Banderase doktor on hullemast hullem.
Mõjutuste rida võiks jätkata alates Frankensteinist kuni Cronenbergi lihast rääkivate filmideni, kuid kõigel sellel pole tegelikult mingit mõtet, sest suurvaimu eristabki keskpärastest kopeerijatest võime sünteesida kõigest nähtust ja kogetust mingi oma universaalne sõnum.
On rõõm näha, et siin saavad kokku Almodóvari 1980ndate nooruslik anarhism ja täiskasvanuks saamine 1990ndate keskel, sest tulemuseks on uskumatu vormiline ja sisuline pusle, mille sisu tunduks piinliku seebiooperina, kuid millele üksnes Almodóvar on võimeline andma identiteedist ja võitlusest jumalaga rääkiva sisu.
Uus film kinolevis
«Nahk, milles ma elan»
Stsenarist ja režissöör Pedro Almodóvar
Hispaania 2011
Alates 14. oktoobrist Tallinna kinodes Artis ja Coca-Cola Plaza
/nginx/o/2011/10/18/798832t1hfcc4.jpg)