Unenäod pannakse kirja hommikul

«Tagasi reaalsusesse» paigutab noorte unenäod kooli konteksti. Foto: Janek Toomikas

«Hommik»

Nüüdistantsu festival
Fookuses on noored, nende mõtted ja kompromissitu loov jõud
20. oktoobrist 3. novembrini
Tallinnas Kalamajas, Tartus ja Rakveres.

Milline ilus algus ühele uuele tantsufestivalile, mis kannab nime «Hommik» ja mille juhatab täna sisse noorte unenägudel põhinev lavastus «Tagasi reaalsusesse» – vähemalt idee poolest huvitav eksperiment, milleks autor Kaja Lindal on kogunud kokku põhikooli õpilaste sadakond unenägu ja üritanud neid mitte ainult moodsa tantsukeele vahendusel visualiseerida.

Ka etenduspaik on klassikalise pimendatava tantsulava asemel peaaegu et erandlik – Eesti koolid. Ja mitte nende aulad, vaid keskkond tervikuna: fuajeed, klassiruumid, rõivistud... Algust tehakse Tallinnas Kalamaja põhikoolis, edasi reisitakse Tartusse Hugo Treffneri gümnaasiumisse ja Rakvere reaalgümnaasiumisse. Kui leidub julgeid kutsujaid, siis miks mitte ka mujale.

Eks unenägusid ole ennegi tantsitud – Pepeljajev kasutas neid näiteks «Sigmundis ja Freudis» –, aga ka tants ise, juba vormiliselt, on piisavalt unenäoline meedium, kohati ehk liigagi. Võib rääkida kõigest ja mitte millestki. Aga võib ka õnnestuda.

Mis noori huvitab

Potentsiaali selleks tundub Lindali ettevõtmises igatahes olevat – ainuüksi juba need elust enesest pärit lood ise, nende kapatsiteeti arvestades võiks teha ehk isegi arglikke sotsioloogilisi üldistusi. Aga lootust sisendab ka see, et lavastusrühma kuulub dramaturgina ka juba kogenud unenägude taltsutaja, animafilmide lavastaja Priit Tender. (Mis see animatsioongi lõpuks muud on kui üks unenägu.)

Lindal ise on projektiga, mis algas lihtsalt kui uurimus ja kasvas lõpuks välja tantsulavastuseks, tegelenud juba kaks aastat. Idee omistab ta oma teismelisele tütrele, kes ei jäänud rahule ühe noorele publikule suunatud, n-ö noortepärase tantsuteosega. Millisega, pole siinkohal tähtis, tähtis on ema küsimus tütrele: «Aga mis teema võiks sind paeluda?» «Unenäod,» vastas ootamatult 13-aastane tüdruk.

Just nimelt unenäod, ja mitte koolivägivald, poiste ja tüdrukute suhted, arvutimängud, fantastika... Tagantjärele põhjendab Lindal seda, mis teda inspireeris ja tegelikult siiani inspireerib, järgmiselt: «Uni on ka tänapäeva lapse, mitte ainult tema vanemate jaoks pea ainus hetk, kui ta saab omaette olla. Muidu on ainult üks suur kiirus taga. Milline see laste unenägude maailm on, kus keegi ei käsi ega keela, ei ütle, mis on õige ja vale – vaat see tundus ääretult huvitav.»

Milline see siis on? Eks seda tule juba ise vaatama tulla, nagu ütleb Lindal, ja rõhutab, et unenägude uurijate Freudi ja Jungiga tegemist ei tehta, mingeid keerukaid teooriaid ja meelevaldseid järeldusi juurde ei poogita – kõige aluseks on ikkagi laste eneste kirja pandud, üllatavalt elusad tekstid, mille kogumiseks, muide, on kasutatud Emakeele Seltsi abi.

On selliseid, kus kardetakse paaniliselt kaotada vanemaid, aga ka selliseid, mida kannab kabuhirm ja kus ainult põgenetakse. On fantastikat ja täiesti realistlikke unenägusid, eraldi rühma moodustavad sealjuures zombide – meie laste lahutamatud saatjad telekast ja kinost – ümber keerlevad nägemused.

Kogenud tantsijad

Igatahes Lindal on teemast nii sisse võetud, et plaanib sellega kindlasti edasi minna ja koguni ehk raamatugi välja anda.

Ainus, mis kogu asja juures ettevaatlikuks teeb, on see, et lavastust ei esita, unenägusid ei tantsi mitte noored ise, vaid juba kogenud tantsijad. Õnneks üksnes ajutiselt. Lindali sõnul olevat üksnes aja küsimus, millal noored nad välja vahetavad.

Ka tantsufestival «Hommik», mis vältab 2. novembrini Tallinnas, Tartus ja Rakveres, võtab fookusesse noorte kompromissitu loovuse. Aga mitte ainult noorte – seda vanuse mõttes, «Hommik» on festival kõigile neile, kes tunnevad end hingelt noorena. Eks viita sellele ka festivali nimi.

Üks unenägu

«Kõndisin keset metsa ja nägin kahte karu. Karud tulid minuga rääkima ja kutsusid mind oma koju. Nende koduks oli üks väga armas puumaja, aias oli suur bassein ja kosk. See oli nagu minu unelmate kodu. Üks karu küpsetas mulle kogu aeg süüa ja teine karu ostis mulle ilusaid asju. Niimoodi ma mõnulesin seal paar päeva, siis läksin koju. Koju jõudes avasin postkasti ja seal oli arve: 100 000 € karuperele. Mu vanematel ei olnud sellest midagi, nad maksid karuperele 10x. Mu vanemad olid hakanud rahapuid ja põõsaid kasvatama.»