Kultuurisoovitused

Aivar Pohlak: Arkaadia teel ja mujal
Mõtteid Karl Ristikivi päevaraamatut lugedes!

Aivar Pohlak

FOTO: Priit Simson

Alustuseks

Minu jaoks on Karl Ristikivi inimesena huvitavam kui kirjanikuna, aga küllap – eriti kirjandusinimeste poolt vaadates - on kirjanik Ristikivi inimene Ristikivist suurem, kui selliselt mõõta üldse saab või on vaja.

Inimene Ristikivi on haaranud endaga kaasa mõtlema ja tundma, hoolimata sellest, et kirjanik Ristkivi Tallinna triloogia teema on minu jaoks võõras - olen kujunenud teistsugustes oludes ja tundnud ennast maailmas mehena teistmoodi; „Kõik mis kunagi oli“ ja „Ei juhtunud midagi“ kirjeldavad elu minu maailmanägemise jaoks kauge pilgu läbi; vaimse haakumiseta lugesin ka "Hingede ööd“, kuni jõudsin kohtuprotsessi ja esimese tunnistaja Bobby ülestunnistuseni - olin ja olen kindel, et neil lehekülgedel kõneleb Karl Ristikivi iseendast ja oma kujunemist saatnud jõujoontest siiruse ja avatusega, mida ta kuskil mujal oma loomingus pole teinud ja ma läksin temaga huviga kaasa.

Võimalik, et kõnealuses tekstis pihib Ristikivi rohkemgi kui päevaraamatus.

Olen olnud ebasoovitav juba enne enda sündimist, /…/ Ma ei usu, et mu sündimine oleks kedagi rõõmustanud. Mu isa oli surnud enne mu sündimist /…/ Ma hoidun alati mõtlemast oma emale sel tunnil, kui ta mind esimest korda oma käte vahel hoidis. /…/

/…/

/…/ Olin lapsena väga nõrga tervisega – sündisin ligi kuu aega varem kui õigus, sest mu ema oli endale töö juures liiga teinud. Mõnikord olen imestanud, miks ma ei sündinud surnult, kas see polnud mingi eksitus. /…/ Mind võib-olla ei olegi olemas, ja see seletab ka, miks mind mõnikord vaadatakse pilguga, nagu oleksin ma ainult põhjendamata plekk vaateväljas, nägemishäire.

Üks mu esimesi mälestusi on seotud surmaga ja matusega. Võisin siis olla nelja-aastane, ja see, kes suri, oli mu onupoeg, vaevalt aastaseks saanud. Väike puusärk oli keset tuba ja mu vanaema, suur ja must, kahekordselt ähvardav oma leinas, oli kummargil selle kohal. „Miks pidi just tema surema? Miks ei võinud olla see teine, kellest niikuinii ei saa õiget elulooma?“

Kui ma ei olnud surnud sündides, siis surin ma nüüd, nelja-aastasena. /…/

Et ma seda ei ole unustanud, ei tähenda, et oleksin pika vihaga. Mind lihtsalt ei lastud seda unustada, seda tuletati mulle ikka ja jälle meelde. Mul ei olnud mingit õigust elada, sest ma olin oma elamise õiguse varastanud kelleltki teiselt. Õhk, mida ma hingasin, kuulus õigupoolest teistele. Et seda ei saadud mulle keelata, siis katsuti seda ometi mürgitada. Kui palju õhtuid olen pidanud magama jääma paksus tubakavingus, julgemata köhida!

Iga suutäis, mis ma sõin, oli nagu kerjatud, /…/ Aga kui ma katsusin süüa nii vähe kui võimalik, pidin kuulma, et ükski toit mulle ei kõlba ja et mind sellepärast tuleks laua juurest minema ajada. Mul ei saanud kunagi tekkida tunnet, et mul oli mingi õigus või et midagi kuulus minule - /…/

Ma ei kuulunud siiski laste hulka, kes muutuvad kinniseks, trotslikuks, tigedaks, /…/ Vastupidi – mu auahnuseks kujunes olla hea laps ja sellega võita inimeste armastust. /…/

/…/

Me lahkusime varsti vanavanemate kodust, mu ema ja mina, aga me ei läinud ühte teed, sest tal polnud mind võimalik endaga kaasa võtta, isegi kui ta seda oleks tahtnud. Nii veetsin ma oma lapsepõlve mitme onu ja tädi juures, olin nagu taskurätik seltskondlikus mängus, millest igaüks püüab võimalikult kiiresti lahti saada, seda enesest võimalikult kaugele visata. Nii sattusin järjest kaugemate sugulaste juure. Igal pool oli üks üleliigne suu söömas, üks üleliigne voodi teistel jalus, isegi kaks üleliigset kätt töö juures, kelleta väga hästi oleks hakkama saadud.

/…/

/…/ Mu vahekord teiste lastega kujunes täpselt samasuguseks nagu täiskasvanutega. Nad olid küllalt terased märkama, /…/, et olin kodutu ja vanemateta. Selle loomulik tagajärg oli, et jäin ka sõpradeta. /…/

/…/

/…/

Te kuulsite, et mind süüdistatakse uhkuses. Küllap see nii on – ja sellepärast olengi nii palju kannatanud mulle osaks saanud alahindamise all. Kuigi ma kunagi, või õigemini peaaegu kunagi ei protesteerinud, elas minus ometi kogu aeg vaikne soov kuidagi jõuda teistega samale tasemele, olla üks nende hulgast. Püüdsin ennast petta ja uskuda, et tahan võita nende armastust, aga peamiselt siiski tahtsin võita nende lugupidamist. Kui ma seda ei saanud, katsusin võita seda oma unistustes. /…/

Ehk on siin kõneldud välja ka kirjanikuks saamise sisemine põhjus.

Hingede öö“ ühe motona kasutatud Uuno Kallase soomekeelne luuletus ütleb – on kaks võimalust, peituda unenägudesse või surra, ise pean inimese ja eriti loomeinimese tähtsaimaks omaduseks usku maailma muutmise võimalikkusesse ja sellest lähtuvat tegutsemist vähemalt vaimsel tasandil. Ehk on märgitu puudumine põhjuseks, miks Ristikivi kui kirjanik mulle lähedaseks pole saanud.

Kurbus, kui oluline ja sage inimese eluga liituv tunne, ei pea ilmtingimata olema lootuseta, kurbus kaduvuse üle võib olla ka ilus, kui tead ja oled leppinud sellega, et nii maailmas ongi, aga elad, lood ja tegutsed selleks, et maailm oleks võimalikult elamisväärne, kaunis ja sisukas nii sulle endale kui teistele.

Kõige tähtsam on mitte kaotada lootust, sest ilma lootuseta pole elu. Ristikivi looming, eriti „Hingede öö“ on paljuski või suisa ainult lootuseta kurbuse lugu, ängi ja paanika piirini jõudnud ärevuse kirjeldus, koos lõplikult ja väljapääsmatu üksildase seisundiga, nagu oli ka kirjaniku elu.

Seda, mis üks inimene on, seda ei saa muuta, ütleb pessimist Ristikivi mitmeti mõistetavalt „Hingede öö“ 294. leheküljel ja sellele, et neil lehekülgedel kõneleb ta tõepoolest iseendast või vähemalt iseendale mõeldes, kinnitab ka sealsamas järgnev: te saite ajapikenduse 27. jaanuaril 1943; Ristikivi sõjaaegset päeviku väljaannet lugedes selgub, et sel kuupäeval, tõsi, aastal 1942, möödus temast Tartu Majandusgeograafia Instituudis telefoniga kõnelemise ajal lennukipomm mõne meetri kauguselt seina tagant.

Lisan, et Ristikivi päevaraamat oli minu jaoks huvitav lugemine, haakusin sellega ja mind ei häirinud raamatut läbiv hädaldamine – küllap elasin inimene Ristikivisse ja tema kaudu ka inimesse üldse inimlikult sisse.

Ma ei kritiseeri Ristikivi – küll aga tahan juhtida tähelepanu edasiviiva usu ja jõu olulisusele, küllap seepärast, et nende asjaolude vähesus, vähemalt avalikus ruumis ja praegu, võib meie pisikesele rahvale ja tema kultuurile saatuslikuks saada.

Meheks sündinu

Ristikivi päevaraamatut lugedes mõtlesin sugude kujunemisele ja eriti selle kujunemise vaimsele poolele ja taipasin taas, et meheks loodu jääb ikkagi meheks ja naiseks loodu naiseks, ükskõik mida ta enesega ette ei võtaks ja millesse ise ei usuks; arvan, et meheks ja naiseks olemise ruum sooteljel on piisavalt pikk mahutamaks kõiki ja küllap liigub üks neist kujuteldavast null- või pigem keskpunktist ühes ja teine teises suunas ja selle keskpunkti lähedal on koht sarnasemate omadustega inimtüüpidele ja võimalik, et selle telje otsad käänduvad kuskil kaugemal taas kokku ja seal asub näiteks sootu inimlikkus.

Ristikivi ürgmehelikkusega ei hiilga, kõnelen siin omadustest, mida loodus mehele pidi andma aegade alguses – kuigi neid omadusi läheb vaja ka tänapäeval – mehe enese, tema pere ja inimsoo üldiseks kestma jäämiseks: julgus, kindlameelsus, otsustavus, kehaline ja vaimne jõud, mida võiks kirjeldada kui usku iseendasse – ja kuna nendest omadustest peab mees vähemalt instinktide tasandil tundma puudust, millele viitab ka kirjaniku pidev hädaldamine, siis saadavad needsamad instinktid meest otsima neid omadusi teistes meestes.

Ja see on mõistetav, sest tal endal ei ole olnud isakuju, kes andnuks poisile kasvõi ainult mõtte tasandil eeskuju ja nõu.

Vahelepõikena märgin, et Karl Konstantini päevikuhädaldamisel on ka oluline rituaalne tähendus, ehk siis osa hädaldamisest tuleb panna n.ö. ärasõnumise vältimise arvele, lisaks tähendab iga ponnistus, iga tegu alati ka vastasmärgilist liikumist ja küllap on selline seos ka Ristikivi loomingulise distsipliini ja päevikusse talletatud kurtmiste vahel.

Võimalik, et selline – kõnelen tühimikku täitva sõbra otsimisest - on kirjeldatud teljel suhteliselt keskpunkti lähedal asuva isastüübi saatus – igaks juhuks lisan taas, et ma ei kritiseeri, vaid kirjeldan.

Ideaalideta ajastul – Teise Maailmasõja eelset Eestit ma selliseks ei pea, kõnelen pigem tänapäevast - mil inimene sageli lepib enda jõesarnase seisundiga – liigutakse allamäge ja sealt, kus pinnas pehmem – viivad niisugused omadused mehe tõenäoliselt homoseksualismi või hakkab ta end koguni naiseks pidama.

Koos Ristikiviga mõtlesin endalegi; olen elanud läbi tõsise ärevuse- ja paanikahoogudega kriisi, mis ka Ristikivi maailmas olemise üks meditsiinilisi tähendusi, kus lahendus nii suurel kui ka väikesel tasandil – pean silmas nii ärevust ja paanikat üldises mõttes kui ka konkreetset paanikani viinud hirmu – tuli kiiresti peale seda, kui leidsin meesarsti, kes mõjus mulle isakuju tasandil veenvana.

Häda alates olin otsinud abi naisarstide käest – küllap kogemuslikult, sest mind kasvatasid tugev ema ja leebe isa - ja seda parimal võimalikul moel ka saanud, emakuju on tähtis lohutaja ja rahustajana, kuid püsiva tasakaalu leidmiseks ja edasiminekuks ehk lõplikuks tervenemiseks oli mul vaja arusaamist ja usku ja seda sai anda vaid kindlaid omadusi kandev mees – see, kes võttis konkreetseid ja põhjendatult selgeid hoiakuid ja käitus minuga nagu tark isa oma pojaga.

Tõsi on, et enne õigeni jõudmist kohtasin rohkesti meesarste, kes selle rollini ei küündinud.

Ema/naine imetab, lohutab ja teeb pai, mees/isa selgitab, õpetab ja aitab edasi.

Kui looduse poolt antud rollidest kõnelda, siis ega meessuhtel palju võimalusi polegi – isa-poeg ja vend-vend on kaks looduse poolt loodud ainuvõimalikku ja küllap võib esimese alla paigutada ka teise, kusjuures toimiv isa-poja suhe – ehk seda asendavalt ka näiteks jumala-noormehe või mõne muu iidoli kõneldavas tähenduses kasvatav suhe kujunevasse mehesse – peab looma mehe vaimsete vajaduste karika ja täitma selle määrani, millega on võimalik maailmas ennast mehena tunda ilma karikat teistel tasanditel, sealhulgas ka kehalisel, kompenseerivalt täitmata, veendumaks – ma olen mees või siis vastupidi, ma ei kõlba meheks, kui suhe oma minaga pahupidi pööratud.

Millist rolli Ristikivi meessuhetes täitis või õigemini milline oli tema täitumatu karikas või ehk koguni kust oli tema mehekarikas katki, ei ole ilmtingimata vaja täpselt määrata kasvõi seepärast, et mitte viia kirjatööd labaseks, kuigi küllap on asja alguspunkt isa ja isakuju puudumises ja viis otsida sõpru nooremate meeste hulgast peaks omakorda viitama vajadusele võtta sisse isa roll ja olla see, kes endal puudus – raha saatmist ja endalt varastada laskmist on lihtne käsitleda kui väljapressimist ja küllap see seda ühes tähenduses ongi, samas peaks nii käima ka isaks olemine, läbi ülima mõistvuse, endast pojale andmise ja enese ohverdamisega poja heaks.

Muidugi olnuks seda mõistlikum ellu viia suhtes oma tegelike poegadega, aga küllap nappis selleks mehelikku jõudu ja usku ja seda polnud ka kelleltki õppida.

Küllap peavad sisemine kultuur ja tarkus olema piduriks, mis jätab teist meest karikatäitmisvajadusega otsima läinud isase inimese temaga sõbrasuhete tasandile, aga kuidas see Ristikivi puhul täpselt oli, ei oska ma muidugi öelda.

(välis) Eestlusest

Usun, et Karl Ristikivi oli tüüpiline väliseestlane ja küllap kirjeldab Ristikivi saatus kujundlikult väliseestlaste ja väliseestluse saatust üsna täpselt, lisan siia oletuse, et kirjaniku puhul võisid liituda isatus ja isamaatus topelttraagikaks ja võimendada üksteist.

Füüsiliselt oli elu väliseestlaste – ka Ristikivi – jaoks turvaline, materiaalselt alguses raske, hiljem kelle jaoks toimetulev, kelle jaoks paremgi. Tasakaalu saamiseks tuli ehitada üles oma maailm, Ristikivi tegi seda läbi loomise, sarnaselt püüdsid end vaimselt püsti hoida paljud.

Nii anti panus Eesti kultuuri ja kirjeldati järeltulevate põlvede jaoks rahva saatust, elujõulist – eestluse tähenduses mõistagi, aga miks mitte, et see on mingi nurga alt laiemaski tähenduses nii, kui uurida kultuurikeskkonna vahetamise võimalikkust ja tagajärgi – järgmist põlvkonda ei sirgunud ega saanudki üldjuhul sirguda.

Siia võiks sobida lõik minu päevikust ajas poolteist aastat tagasi.

Käisime Kristi juures.

Sina kõnelesid Kristiga ja mina ühe väliseestlasest tüdrukuga, kusjuures peale vestlust taipasin, et olin selliste olemasolu unustanud või õigemini arvanud, et peale taasiseseisvumist said kõik valida, kas nad hakkavad eestlasteks või jäävad rootslasteks, kanadalasteks ja nii edasi, aga tegelikult jäi suurem osa neist ilmselt nendeks samadeks väliseestlasteks, kes nad olid varemgi - kõnelen teisest ja kolmandast väliseestlaste põlvkonnast.

Kusjuures küllap tekitas Eesti riigi uus tulek neis vastakaid tundeid, sest see maa polnud ega ole enam ligikaudugi see, mis ta oli pildil, mille joonistasid neile vanemad ja vanavanemad.

See tüdruk – vanusest hoolimata tundus ta emotsionaalselt tüdrukuna - oli 27; tema ema oli eestlanna, väga eestlanna, sest ta õpetas Stockholmi Eesti koolis ja isa rootslane ja ta oli tugeva Eesti naise kehaehitusega, tema juuksed olid lõigatud samamoodi nagu Kristil tavaliselt – küllap tähendab see, et ta lõikab oma juukseid ise -, välisukse ees seisid tema ketsid – selliseid kandsid mu klassikaaslased kooli kehalise kasvatuse tundides seitsmekümnendatel, ma ise kasutasin miskipärast vaid tenniseid -, ta kollased sokid olid pisut määrdunud ja selles mõttes sarnanes ta pigem minule, kui sellele rootslannale, kes ta vaimselt oli, aga võimalik, et ma lihtsalt ei tunne rootslannasid piisavalt hästi.

Ta kõneles oma vanaemast, kelle aeg peatus aastas 1944 ja emast, kes elas vanaema poolt ülesehitatud maailmas ja kelle jaoks venelased olid siiamaani pahad – vanaema ta mõistis, aga ema mitte, kuigi küllap oli see muustki kui ainult eestlusest, ta pani käed mitu korda kastiks ümber näo kirjeldamaks ema silmaklappidega maailma – ja nüüd lõpuks meenus mulle ka tema nimi, Elviine.

Tundsin, et venelastest kõnelemine ei ole nii lihtne kui tavaliselt ja nende miinuspool tundus häirivam kui muidu, aga Elviine oli käinud Peterburis ja rääkis mulle, kuidas ta oli liinibussiga ületanud Narva jõe ja tajunud hetkega selle maa suurust – tõepoolest, olen isegi sealsamas mõelnud, et järgmine piiriületus võiks olla Vladivostoki juures, mis ju maailma teine ots – ja vene hinge olemist juuripidi sügaval maa sees nagu valge mesika. Oli meevõtmise aeg ja mulle oli päeval mesitaru kallal toimetades see pähe tulnud.

Ta oli ka muidu lihtsalt riides, sinakasroheliste pükste seest võis aimata tugevaid jalgu ja kui püksisääred kerkisid, siis nägin, et tema nahk ei olnud kuigi naiselik kaasaegses tähenduses või õigemini oli Eesti maanaiselik – ma püüan seda öelda halvustamata, kuigi see kõlab ikkagi nii ja ma mõtlesin, et see võiks olla üheks põhjuseks, miks ta elas sellena, kellena ta elas.

Tüdruku jutust polnud raske mõista, et ta oli suurema omavahel seksuaalselt läbi käiva naisterühma liige – ta küsis, mida ma arvan polügaamiast ja ütles enda ümber olevat palju tugevaid naisi -, ta oli sümpaatne, kuigi vastandas igas olukorras naist mehele, isegi seal, kus see polnud võimalik, aga ta sai aru ja tunnistas oma eelarvamuslikkust, kui ma sellele tähelepanu juhtisin.

Kõnelesin talle looduse loogikast, mille ainus tähendus on kestmajäämine ja kestmajäämist soodustavate omaduste edasikandmine ja ta sai sellest aru, kuigi esitas vastuargumendina väite, et inimene ei ela enam looduses ja mina omakorda väitsin, et seda tuleb arvestada, aga mitte sellest lähtuda, lisaks oli Kristi teda tutvustanud kui loodusinimest ja ta oli kõnelenud sellest, et läheb elama Umeasse ja toonud põhjenduseks, et seal on puutumata loodus ja kümnete ja sadade kilomeetrite kaupa ei ela ühtegi inimest.

Mõtlesin, et küllap on loodusest võimalik leida näiteid tugevate emasloomade karja kohta ja mulle tulid pähe metssead – ehkki ma olin kindel, et isegi kui nad elavad nii, siis lastakse sinna isane sisse vähemalt paaritamise jaoks ja ajaks - kuigi see ei olnud ilus võrdlus ja ma ei öelnud seda isegi mitte Sinule, kui me öösel koju sõitsime – viisime Elviine Kristi juurest Hella Hundi juurde ja ta pani paarikilomeetriseks sõidujupiks harjumuspärase liigutusega turvavöö peale ja see oli jõulises vastuolus temas oleva muu loogikaga ja ta märkas minu pilku ja ütles kiiresti, et taipas, mida mõtlesin – ta täidab kõige lihtsamaid formaalseid seadusi, sest teda on selliselt õpetatud, aga eirab elementaarset moraali, sest selle kohta käivad seadused enam ei kehti - pean silmas piiblit - ja neid ei õpetata kuskil - millest järeldasin, et minu jutt elust ja looduse loogikast oli vähemalt üheks õhtuks kohale jõudnud ja ma kõnelesin koduteel Sulle sellest kummalisest maailmast, milles me elame ja kus on nii palju võimalusi, aga alati mõni neist õigem kui teine – mulle tundus, et selle tüdruku ja küllap paljude teiste temasarnaste elu oli kujunenud läbi teeristidelt kõige lihtsamate valikute suunas minemise – nad olid head, targad, aga jumalat ega ideaali ega lapsevanemaidki ei olnud nende kõrval abiks ega mõtet sellest, et elu on hoolimata kõigest siiski võitlus, võitlus iseendaga ja et see on meile antud mõtlemis-, tundmis- ja üleelamisvõime ja kogu inimeseks olemise tähendus, sellisena oleme me looduse osa ja sellisena eristume me jõest.

Võib-olla on see pisut järsk üleminek, aga ma mõtlen eestlusest ja Eesti kultuuriloost sarnaselt niinimetatud valgete venelaste mõtteviisiga revolutsioonieelsest Kultuurvenemaast – seda maad ja rahvast ei ole enam –, laulev revolutsioon oli Teise Maailmasõja eelse Kultuureesti viimane hingetõmme – kirjeldatud osa Eestist, mis sõjajärgses hingevalus väljendas ja kirjeldas end nii Läänes, Siberis kui ka kodumaal ja mis kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel näitas tasapisi taastumise märke just rahva üldisel kultuuritasandil – loeti ja mõeldi palju - sai oma viimase hoobi kapitaliühiskonda pöördumisega ja kuigi olen kindel, et praegune madalseis hinge- ja vaimutasandil muutub varem või hiljem tõusuks – võrdluseks võib mõelda sõjajärgsest pea paarikümnest vaikuseaastast kodumaal - pelgan, et viimase suure sõja eelne ja isegi seitsmekümnendate-kaheksakümnendate rahvusliku vaimsuse tase jääb meie jaoks igaveseks kättesaamatuks, kuigi tõsi on, et lihtsate inimeste juures on selle kultuuri jälgi veel märgata, avalikus elus ja meedias aga mitte.

Võimalik, et läände pääsemise romantiseeritus on põhjuseks, miks me pole teise maailmasõjaga seotud paguluse tähendusest kõva häälega selliselt kõnelenud. Mäletan, et sõnastasin kõnealuse mõtte enda jaoks esimest korda August Gailiti õe Ruth Eliaseri mälestusi lugedes ja kuigi olen väliseestlaste poolt erineval moel talletatuga kokku puutunud palju, sain asja tegelikust traagikast aru alles siis, kui lugesin revolutsioonijärgsete vene pagulaste päevikuid - venelane väljendab end ju jõulisemalt ja nende jaoks polnud läände minek selline pääsemine nagu meie jaoks - rahvad ju erinevad, kuid traagika sama.

Tõe huvides pean lisama - usun olevat õige sellegi, et ka Prantsusmaa pole enam see, mis ta oli ja küllap ka Itaalia, Saksamaa, Šveits ja nii edasi, aeg liigub lihtsalt nii, aeg, mil kultuuri ja eriti rahvuskultuuri ja rahvuslike omapäradega seotud väärtused olid elus tähtsaimal kohal, on enam-vähem kõikjal otsa saanud.

Seda saab sõnastada ehk lihtsamaltki – maailma lõpp võib lihtsalt tänaseks meile olla lähemal kui algus.

Veel inimese kohta

Ristikivi käib ostmas pornoajakirju, kuigi need harva pakuvad talle meelepärast, ta kirjeldab mehi täpsemalt ja suurema huviga kui naisi, kogu päevaraamatus pole ühtegi märkimisväärset kirjeldust naise kohta, aga mehe kohta märgitakse paaril korral, et too on blond, märkused kehalisest silmarõõmust käivad vaid meeste kohta, ta ei ütle kreeklastest sõpradele oma tegelikku nime ja nii edasi ja nii edasi.

Ristikivi 31. mail 1965:

Kui ma täna koju jõudsin olid kastanid oma esimesed küünlad süüdanud. Ja ma mäletan kuidas ma 1930. a. kevadel sel ajal käisin „Estonias“ vaatamas „Romeo ja Juuliat“. Ega aimanud mis mind tõeliselt ootas.

Ristikivi 13. aprillil 1966:

33 aastat tagasi oli mul viimne võimalus „õigele teele“ pöörduda, aga ma olin mitte ainult liiga arg, mul puudus ka õige tahtmine.

Ometi taipasin Ristikivist lugedes, et pole oluline nimetada teda vastava nimisõnaga, sest kui, siis oli see vaid tagajärg, ja küllap on õige käituda selliselt ka kõigi teiste sarnaste olukordadega, kus inimene on sattunud/läinud teele, mis teatavas tähenduses ei vii mitte kuskile, ta ei naudi olukorda, ei uhkelda sellega, ta ei saa sinna midagi parata, ta kannatab, ta lepib, aga ta on aus enda ja teiste suhtes ja käitub inimlikult, seetõttu on meil kohustus vastata samaga.

Või ehk on meil kohustus mõelda ka nii – mees vajab sõpra, aga tal peab olema jõudu vältimaks selle sõpruse üleminemist looduse poolt mehe ja naise vaheliseks loodud füüsiliseks lähisuhteks ja kas see on nii või naa, jäägu see inimese vastutusele ja tema oma asjaks.

Inimese seksuaalsus on ühelt poolt mõeldes ju vaid tema kujunemise tulemus ja peaks mingi piirini seetõttu olema hinnanguvabalt vaadeldav ja kirjeldatav.

Rääkimata selle ärakasutamisest kapitalistlikul tavatasandil.

Lõpetuseks

Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,
Muretu nooruk Arkaadia teel,
Marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
Tee juba enam kui ammu
ja et ma üksinda enese väest
Leiaksin tee, mille kaotasin käest,
Selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
lahkunud viimne kui lootsikumees,
Lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
Vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
Nõnda on elu... Sest teie ei tea,
Ei tunne mu isamaatust.

See Ristikivi igaüheni jõudev siiras ja vast kõige tuntum tekst on üks inimese elu ja olemust kõige lihtsamalt ja selgemalt kirjeldavaid omasuguseid Eesti luules.

Arkaadia, idülliline karjuste elupaik maal, mida Ristikivi korduvalt külastas, Arkaadia kui unistuste maa sümbol kirjanduses ja kunstis, tõsi teatava erilise varjundiga – küllap taipate, millest mõtlen.

Luuletuse jõuline algus viitega ei kuskilt tuleku, tahte ja eesmärkide kohta, koos sama jõulise ülestunnistusega, et ma ei jõudnud mitte kuskile, elu lõpeb siin, kusjuures selle koha peal ei räägita kirjanikujälje jätmisest – kui Ristikivi üldse milleski kindel oli, siis just selles, et ta on tõsiseltvõetav kirjanik – vaid tõenäoliselt antakse hinnang oma elu sellele osale, millest ta muidu ei kõnelenud ja nagu näha ei soovinud kõnelda siingi, sest lõpurida, nagu alguski, peab jätma mulje, et kõneldakse vaid kirjaniku elust ja saatusest, mitte inimese omast..

Mõistagi usun Ristikivi isamaatusesse, kuid see tundub nii luuletuses ja ehk kogu kirjaniku elus olevat probleem number kaks või koguni number kolm ja rõhk pigem isatusel, pojatusel, lastetusel ja kõigel, mis selle kompenseerimiseks tuli ette võtta.

Mõtlen, et kirjanik Ristikivi võis päästa inimese Ristikivi ja seda nii ambitsioonide, elementaarse meelerahu kui saatuse mõttes, sest pelgan, et kirjanikuandeta võinuks marssalikepike või õigemini marssalipalk (palk – palgi – palki) muutuda võllapuuks – ma ei hakkagi sellest kujundist edasi fantaseerima - kõnelemata tegevusetusest, mis võinuks võimendada tema ängi ja ahastust kriitilise piirini.

Tunamullu, PÖFF-i aegu, sattusime Ain Lutsepaga kahe filmi vahelise pausi ajal kohvikus kokku ja kõnelesime.

 

  • Kõik filmid, mida sel PÖFF-il näinud olen, on ängi täis, ütlesin mina.

  • Noored tegijad näevad ainult ängi, aga tahaks midagi enamat, vastas Lutsepp.

 

Nõustusin, sest teadsin, et tõeline inimeseks olemise tähenduste tunnetamine algab tõepoolest peale elu ängiga toimetulemist või õigemini peale sellest arusaamist, kuid mõtlesin ka, et ängi kujutamisega algab temaga tegelemine ja tahtes elu mõistmisega kuskile jõuda on vaja seegi teelõik läbi käia, aga ma ei tahtnud rikkuda Aini head tuju, sest pean tedagi muredega inimeseks.

Küllap maadles Ristikivi ängiga eneses elu lõpuni ja küllap võib väita sedagi, et kirjaniku tegid temast kirjutamisoskus ja väljendusvajadus, mitte elujõud ja võime eluga toime tulla. Seemet, mida külvata, ei olnud mehes kuigi palju ja sellest lähtuv oli ka ahastuse tüüp ja viis selle maandamiseks.

Päevaraamatu juurde tagasi tulles - tähtis on, et mees suutis elu lõpuni säilitada mõtlemis- ja tundmisvõime ega andnud elule alla, kirjanduslikult andekana, kuid tavamehelikes tähendustes jõuetuna teele saadetuna võis viis, kuidas ta oma tee läbis olla ainuvõimalik – tahte najal kirjanduslikku kõrgusesse tõus ju väärtus omaette.

Või on koguni nii, et Ristikivi päevaraamat paneb endast tema inimlikkuses jõuliselt kõnelema ja kaasagi elama, kuid siiski usun, et kirjapandul on olnud kindel roll väljaelamise ja maandamise tähenduses ehk siis – see raamat ei anna pilti Ristikivi kõikidest külgedest ja omadustest ja sellisena tuleb seda ka võtta.

P. S. Esmapilgul kõrvalist

Kõige enam olen Ristikivi päevaraamatuga seoses mõelnud Richard Keerist.

Mitte seepärast, et päeviku raamatuks vormimisel on jäänud Keeri väline taust avamata – ehk vältimaks eelarvamuse tekitamist, mida Nõukogude aegse parteilise kõrgpositsiooni mainimine kaasa toonuks, ja lasta hinnanguid anda Ristikivil endal, kes suhtub „kasuvenda“ hästi, ehkki Rutt Hinrikuse koostatud ja Eesti Kirjandusmuuseumi poolt välja antud „Karl Ristikivi valitud kirjad 1938 – 1977“ sisaldab Keeri ametnikukarjääri kohta täpset informatsiooni ja on lihtne märgata, et koos abikaasaga 1966. aastal Ristikivil külas käies oli Keer just saanud või kohe saamas NLKP Rakvere rajoonikomitee I sekretäriks, mis on faktina hõlpsasti suisa skandaalseks tembeldatav - vaid pigem põhjusel, et olen Richard Keeriga lapsepõlves palju kokku puutunud.

Richard Keeri ja tema abikaasa ülipedantses korras suvila – arvan, et nende maja oli kogu suure suvilapiirkonna kõige ilusam elamu, et neil oli kõige umbrohuvabam ja süsteemsemalt hooldatud muru ja kõige kaunim lilleaed - oli minu vanemate suvekodust mõne maja kaugusel ja meie tagumise aiavärava kaudu Rannamõisa vana koolimaja juurde sõpradega mängima minemiseks oli Keeride majast mööduv teerada kõige lühem. Ometi ei valinud ma seda sageli, sest Richard ja tema abikaasa olid ülinärvilised, pahatujulised ja lastega olematuil põhjustel õiendavad inimesed; ükskõik kuidas nende aiaväravast ka ei möödutud – jalgsi või jalgrattaga, kiiresti või aeglaselt - ja ükskõik kui viisakalt teretatud, tuli vastuseks kas tige pilk või rahulolematu märkus – kui sõitsid rattaga, siis seadis see ohtu ümbruskonna, kui tulid jalgsi, siis passisid võimalust vargile minemiseks, rääkimata korrast, mil tassisime minu isa käest saadud poolpalgijuppe jalgpalliväljaku väravapostideks ja Richard pidas meid kinni kindlas usus, et oleme need varastanud.

See pidi olema meeletu stress, mis Keeride abielupaari vaevas, kuid mis oli selle põhjus – lastetus, mehe parteiline staatus, halb läbisaamine või lähisuhte formaalsus – seda ma öelda ei oska, kuigi tiimina töötasid abikaasad suurepäraselt ja seda nii oma kodu eest hoolitsedes kui „noorsoopolitseina“.

Mõistagi teadsime poistega, et mees oli Rahvakontrollikomitees kõrgel kohal ja see süvendas tema käitumise mõju.

Märkisin juba, et nagu Ristikivi, oli ka tema „kasuvend“ lastetu - sellegi põhjuseid ma ei tea, aga mõistagi tekitab Karl Konstantini kaudu asjani jõudmine tahtmatuid seoseid ja seepärast märgin, et sealsamas Rannamõisas, minu vanemate suvilast umbes samavõrra Keeride suvekodule vastassuunas, oli Eesti NSV Riikliku Julgeolekukomitee aseesimehe Aleksandr Ljaptšihhini maja – ka tema elas koos naisega ja nad olid lasteta, küll selle erinevusega, et kui Keerid olid kogu küla ja ehk ka kogu maailma kõige lastevaenulikumad tegelased, siis Ljaptšihhinid olid sedasama kõige lapsesõbralikumas tähenduses, neil olid alati kompvekid kaasas ja ma olen mõelnud, et ükskõik, kas on sotsialism või kapitalism, vabalt võib olla, et homod, aga miks mitte ka pedofiilid, tunnevad üksteist hõlpsasti ära ja nende liitumine alateadlikult või ehk teadlikultki võib olla üks tugevamini toimivaid ühendusi, mis maailma igapäevast pöörlemist mõjutab ja seda mitmel tasandil ja tähenduses.

Aga küllap võib olla niigi, et füüsiliselt maha surutud olemuslik pederastia hakkab kompensatsioonina otsima väljundit vaimsel tasandil ja selline inimene on hõlpsalt kasutatav represseerivatel ametikohtadel või koguni ta ise vajab enese teostamist sellistes rollides.

Küllap saab pederastiat, eriti aga pedofiiliat, seostada ka võimukompleksiga ja kui siinkohal mõelda, et uues Eesti Vabariigis viidi lubatud seksuaalsuhte piir madalaima võimalikuni – minu mõte läks sellele, kui Peterburis Grand Hotel Europas ööbides hakkas silma hoiatus numbritoa kirjutuslaual, et seksuaalsuhe on Venemaal lubatud vaid vähemalt 18-aastase partneriga – kus see küsitavusi ei tekita ehk siis 14-eluaastani, võiks sellest järeldada, et uues Eesti riigis oli ja küllap on siiamaani võimule lähedal just selliste kalduvustega seltskond. Kaks kõigile teada olevat lugu peaksid vähemalt mingil määral seda järeldust toetama.

Ja me jõuame taipamiseni, et elu juhtimiseks vähegi inimlikumale tasandile peaksime temast palju paremini aru saama, selleks aga vajaksime teadmisi ja õpetust, millele toetudes mõelda maailma üle – Karl Ristikivi päevaraamat on selle nurga alt väga väärtuslik lugemine.

Õigupoolest on seda kogu avaldatud Ristikivi kirjavahetus ja päevikud, tuletades lugejale meelde, kui raske on saada inimeseks ja jääda selleks läbi pika elu ja et kannatused, rõõmud, mured ja armastus, nagu ka läbielatu talletamine, on sellel teel liikuda soovija jaoks möödapääsmatu ja paratamatu.

P. P. S

Oma päevikust leidsin aastatetagusest Ain Kalmuse loomingu ja sellega seonduva läbi lugemise ajast järgmise märkuse, mida olin täiendanud aprillis 2007, jutt käib Ristikivi arvustusest Ain Kalmuse romaani „Prohvet“ kohta:

Ristikivi sapisus („Lugu ühest pisikesest prohvetist“) võib olla ühelt poolt kadeduse märk – oli ju tema pagulasloomingu olulisemas osas vähemalt geograafiliselt sarnane suund – ja teiselt poolt ehk võimetus tajuda religioosselt valgustatud maailma tähendusi nii sügava ja inimliku sisseelamisvõimega kui Kalmus.

Praegu (s.o aprillis 2007) kirjeldaksin seda pigem nii: Küllap kinnitab Ristikivi võimetus või soovimatus Kalmuse „Prohvetit“ mõista, et meeste loomingu allikaks oli vastupidine jõud. Kalmusel hea, elu edasiviiv ja ellu ja selle tähendustesse uskuv – ka mehe ja naise läheduse mõistes - mis pidi andma tulemuse elu kui terviku sügavalt iseendast läbilaskmise teel; Ristikivil iseenese maailmas olemise õigustamiseks vägisi enda seest väljapiitsutatav, kusjuures kindlasti pidi Ristikivi juba seepärast olema „Prohveti“ suhtes sapine, et see raamat kirjeldab mehe ja naise suhte tähendusi üksikasjalikult, need tähendused aga puudusid Ristikivi elus täielikult, pigem on isegi täheldatav igasuguse usu puudumine mehe ja naise vahelise läheduse võimalikkusesse, mistõttu ta ei suutnudki „Prohvetit“ ei mõista ega taluda.

LOO LÕPP

Mul on komme kirjutada lugusid ideede hunnikuna, kusjuures loo kujundamise ajal kuhjan esialgu kõrvale jäävad või ideedena tärganud mõtted tärnidega eraldatult lõppu, kust hiljem neid võtan kasutamiseks või kustutan.

Seekord otsustasin tekstis kasutamata mõtted alles jätta.

¤ ¤ ¤

Ristikivi ja kapitalism – tees: Ristikivi võttis kapitalismi omaks ja ei võidelnud tema vastu isegi mitte enda sees, kuigi mõtlejad on üldjuhul pigem ajastukriitilised, ehk oli selle põhjuseks kirjaniku kodumaa langemine sotsialistliku Nõukogude Liidu rüppe, mis ei andnud õigupoolest ruumi alternatiividele.

Kapitalistlikus ühiskonnas sai ka kirjanikust ettevõtja, kes töötas enam-vähem iseseisvalt, suurema või väiksema õnnega või oskusega, nagu iga teinegi ettevõtja. Karl Ristikivi, Kirjanduse ülesanded, Viimane vabadus, Ilmamaa 1996, lk 14.

Esimesel pilgul tundub see kirjaniku jaoks kohatuvõitu väide, eriti just parima maailma nurga alt mõeldes, kuid kui siia juurde mõelda jätk – ja nii nagu igal teiselgi ettevõtjal, tuleb ka kirjanikul anda enda sees vastus küsimusele, kui palju ma soovin endast anda ja kui palju ennast müüa - siis saab selgeks, et loomulikult on Ristikivil õigus ja see, mida esmapilgul parimaks peame, on vaid olukord, kus looja – siin tähenduses ka ettevõtja – on võimeline looma ja ettevõtet toimivana hoidma vaid andes.

¤ ¤ ¤

Lugeda veel kord üle Ristikivi kirjad ja too Ristikivi mõtete raamat („Viimne vabadus“), mille Ilmamaa välja andis.

Kuivõrd erineva meeleoluga on selles raamatus esitatud Ristikivi tekstid neist, mida ta on kirja pannud Päevaraamatusse. Taaskinnitus, et Päevaraamat oli teatavat tüüpi väljaelamise ja ehk ka tagantjärele kaastunde otsimise kohaks.

 

  • lugeda Ristkivi, „Mälestusi ja reisikirju“, „Loomingu“ raamatukogu, 1993, 1-2

  • lugeda Ristikivi „Lugu ühest väikesest prohvetist“

  • lugeda „Mana“ 1962 nr. 3, Ivar Grünthal, „Karl Ristikivi 50“

  • lugeda veel kord läbi Ristikivi päevaraamat

¤ ¤ ¤

Vaid päevikut lugedes võib jääda mulje, nagu puuduks Ristikivil isamaaline emotsioon või vähemalt et see jääb muude asjade varju; kui aga käia läbi ka mehe kirjutatud kirjad ja artiklid, saab taas selgeks paljukorratud väide, et päevaraamat oli vaid teatavat tüüpi väljaelamiste kohaks ja ehk ka mingis tähenduses distsiplineerijaks.

NB! Kirjanduse ülesanded – kõne USA-s, näitab Ristikivi pigem rahvamehena.

¤ ¤ ¤

Ristikivi sai maailmast hästi aru – lause Goebbelsi kui tänapäeva ultraradikaalide anonüümse taktikaõpetaja kohta (Kirjanduse ülesanded, lk 14) – tänapäeval võib märkida, et Goebbelsi õpetuse jälgedes käib kogu poliitika- ja ärimaalim – kaastunnet peetakse nõrkuse tunnuseks, kuigi sellega on tegelikult vastupidi ja valetatakse alati lõpuni, lõigates sellega eelkõige iseennast ära tõest ja vähimastki lootusest maailmast aru saada.

¤ ¤ ¤

Läänemaad otsimas“ – soe, täpne ja asjalik kirjeldus Lõuna-Läänemaast, selle loodusest ja toimimise loogikast, tõsi, vähimagi tundevarjundi ja viiteta selle maanurga kodutähendusele (kirjutatud 1956).

NB! Selline asjalik ja soe täpsus on omane ka teistele Ristikivi Eesti kirjeldustele (näiteks Tartu kohta kirjutatu).

¤ ¤ ¤

Kui kõnelda Ristikivis valitsevatest tunnetest ja seda võrdlevalt sõjaaegse loomingulise päevikuga, siis üldjoontes on vahe suur – sõjaaegses päevikus selliseid hilisemas päevaraamatus valdavaid jooni nagu ahastus ja ehk ka küünilisus näha ei ole.

Üldine meeleolu erinevus Ristikivi sõjaaegse päeviku ja siinkõneldava päevaraamatu vahel on suur.

¤ ¤ ¤

Kuigi Ristikivi suhtles eestlastega ühtlaselt aktiivselt kogu päeviku pidamise aja, tegi ta seda siiski esmaselt eestlasest kirjaniku ja ühiskonnategelase tasandilt, inimesena on ta pigem erak – seda muljet vähendavad küll mõned päevaraamatus avaldatud fotod, näiteks need, kus kirjanik on koos Lembit Mudaga.

Esimestel päevikulehekülgedel Gotlandi reisist unistavast Ristikivist lugedes panin raamatu kõrvale ja läksin mere äärde – olin raamatuga alustades Sõrve poolsaare Ojamaale pea kõige lähemas kohas – ja püüdsin pilku üle mere suunates kujutada end viiekümnendatel aastatel sellesse Eestile nii füüsiliselt kui ka vaimselt kõige lähemasse ja sarnasemasse kohta sõitnud kodumaa järele igatseva väliseestlasena, hiljem Ristikivi Visby päevadest lugedes aga ei leidnud ma vähimatki vihjet, et Gotlandil käik omanuks kirjaniku jaoks teadlikul tasandil pisemalgi määral minu poolt kujutatud tähendust, ehkki Gotlandi kadakased karjamaad pidid mehele meenutama tema lapsepõlve elupaiku Läänemaal.

Küllap on nii, et Ristikivi elas kodumaa kaotuse jõuliselt läbi päevikukirjutamisele eelnenud tosinkonna aasta jooksul – tundub, et päevaraamatus kirjeldatud Gotlandil käik jäi talle viimaseks - ja küllap oli päevikuga alustamine ja koos sellega alanud hilisem loominguperiood just märgiks, et suurem ahastus on selja taga ja nüüd suudab ta mõelda ka teisiti – mul on korter, mul on kodu, koos ennastjulgustava viitega, et see tundub mehele pea uskumatu, mida võib mõista ka selliselt, et lapsepõlve ja noorukiea kodutus on temas tõusnud taas tähtsamaks kui kodumaatus.

Taas korrates - meeleolude erinevus Ristikivi sõjaaegse päeviku ja kõnealuse päevaraamatu vahel on suur ja küllap on selle põhjuseks võimendunud üksindustunne – väheseltsiva inimese jaoks on ju tuttav ümbrus põhiliseks üksindust leevendavaks asjaoluks ja sadulast mahakukkumisele järgnevale enese taasleidmisele viitab ju ka jalutuskäikudega alustamine – selliste lihtsate asjade kaudu see tavaliselt käibki.

Kodumaa kaotus võttis Ristikivilt mingiks ajaks võime kirjutada ja selleks, et kirjanikuna edasi minna, pidi ta leidma uue loogika – see protsess on kõnealuses päevaraamatus hästi jälgitav, nagu ka tulemus, pean silmas loomingu lähteallikate erinevust loomeperioodide lõikes.

¤ ¤ ¤

Oma esimese Rootsi reisi ajal – käisime jalgpallimeeskonnaga Göteborgis vist 1988 ja meie mängudele elas kaasa korralik hulk väliseestlasi, mõni neist ühe või teise mängija lähem või kaugem sugulane, mõni neist võõras, kuid kõik nad tahtsid isamaalt tulnutega suhelda – kutsus mind enda juurde korterisse külla kõhetu, Ristikivi sarnase kehaehitusega keskealine mees.

Ta oli abielus rootslannaga, neil polnud lapsi, nad elasid väikeses lihtsas ja isegi Nõukogude Eestist tulnu jaoks inetuvõitu korteris ja hiljem ütlesid mulle teised väliseestlased, et see mees ei olnud nende jaoks tuttav – ehk siis rootsieestlaste üritustel polnud ta varem osalenud.

See mees on mulle pea alati meenunud siis, kui olen mõelnud sellele, kust meie, eestlased õigupoolest tuleme, kes olid, mida tegid ja kus elasid meie vanaemad-vanaisad ja nende vanemad ja seda just konkreetsete persoonide tasandil.

¤ ¤ ¤

Ehk on õige seegi, et Ristikivi loomingust, just hilisemast loomingust, saab kõnelda rohkem kunstist kui kunstist ja vähem kunstist kui elust, ehkki just elust kõnelemise vajadus on pannud mind neid sõnu kirja panema ja seetõttu on loomulik, et mind ajendas selleks Karl Ristikivi loomingust enam tema päevaraamat.

¤ ¤ ¤

Ristikivile arsti pilguga vaadata püüdes näeme temas paanika piirile ulatuvat ärevust – sellele on viidatud päevaraamatu sissejuhatuseski – ja vältivale isiksusetüübile omast – näiteks pidevat rahulolematust korteri korratusega - ütlen seda sellepärast, et märkida – looja ja minu arvates ka inimlik inimene ei saagi elada ilma tundlikkuseta, mis tähendab paratamatut piirialal elamist ja haiguste ja vaimsete kõrvalekallete nimekirjas olevates seisundites viibimist.

¤ ¤ ¤

Lõpetan nukra tõdemusega, seegi minu peas olnud mõte sai Ristikivi päevaraamatut lugedes kinnituse – meie ühiskond elas üle suure muutuse, astudes sotsialismist kapitalismi, suure valuga harjumuspäraseks muutunu pöörati taas pea peale ja hoobi said ka inimsuhted, isegi sugulaste tasandil – läbi vara tagastamise näiteks; küllap jäid aga püsima varjatud seosed, kõnelen praegu pederastidest ja homoseksuaalidest ja kui mõelda, et arvestatav hulk neist võis olla oma hälbe läbi (näiteks) KGB poolt värvatute nimekirjas või olulisemaski rollis – repressiivorgan ju teatavat tüüpi pede jaoks loomuomane töökoht – siis võib ehk järeldada, et nimetatud sotsiaalne rühm võis kõril oleva noa äralangemise järel hakata end ühiskonnas väga julgelt tundma ja enamgi.

¤ ¤ ¤

Uuest Eesti riigist - kultuuri- ja rahvuse arendamise kontseptsiooni puudumine, usk, et kapitalismis on kõik iseenesest paigas

¤ ¤ ¤

Ristikivi päevaraamat kui omamoodi romaan.

¤ ¤ ¤

Ristikivi oli Ristikivi oma lihtsate komplekside ja pürgimustega, tema looming on küll osa Eesti kultuurist, aga esmaselt mitte sellest kultuurist kantud.

¤ ¤ ¤

Ristikivi paralleelid tänapäevaga – kõiges negatiivse nägemine.

¤ ¤ ¤

Meie paremaid poegi ja tütreid hävis läinud sajandil nii palju, et kujundlikult kõneledes on saun on keskmise eestlase jaoks lähedasem sünnipaik kui lilleaas.

¤ ¤ ¤

Hingede ööd lugedes:

- juba romaani teises lauses ütleb Ristikivi välja raamatu põhitähenduse – see on üksindus ja üksildus – „vana-aasta õhtu on jaaniõhtu kõrval alati olnud üks raskemaid“, kusjuures lugeja peab selleni ise jõudma, kirjanik on pannud kirja vaid ühetähendusliku lause – minu jaoks ühetähendusliku, sest olen isegi täpselt neil päevil end täpselt samamoodi tundnud, tõsi, koos mööndusega, et minu jaoks on selline seisund loomuomane, ma olen ise sellise seisundi valinud, end maailmaga selliselt suhtesse seadnud ilma, et pidanuks leppima või harjuma, et kõik maailma inimesed on neil õhtutel kambas koos, aga mina kuskil omapäi - kusjuures lausele järgnevatest kirjeldustest võib jääda koguni mulje, et Ristikivi ei tunnista või ei saa päris täpselt aru, miks ta just neil päevil nii tundnud on – hoolimata sellest, et ta seletab asja korralikult mõistuse tasandil lahti.

- surnud mehe maja = Õige mehe koda kakskümmend aastat hiljem?

- üks ja suur lootuseta kurbus koos ärevuse ja paanikahoogude täpse ja üksikasjalise kirjeldusega.

- ehk on „Hingede öös“ kirjutatud jalgpalliga seonduv tähendus (millele Ristikivi oma päevaraamatus viidanud ja mida Vaapo Vaher raamatus „Jalgpall Hingede öös“ otsinud on) põhjus või lootus, miks ta jalgpallimänge vaatamas käib: võimalus end kasvõi hetkeks tunda ühena ülemeelikust seltskonnast (Ristikivi enda sõnad), kurvastada lemmikmeeskonna kaotuse üle või rõõmustada võidu üle ja tunda ennast selle läbi ühena pöidlahoidjate hulgas, kindla tunnusega inimrühma osana („Hingede öö“ leheküljele 11 kirja pandu - Mul polnud mingit osasaamist sellest lärmakast voolust peale selle, et see mind kord-korralt valusalt tõukas ühe või teise veealuse kivi otsa – kõlab pigem jalgpallimängujärgse pettumusena kui aastavahetuse kogemusena Rootsimaa tänavalt).

Too jalgpallimänguga seonduv võib olla ka sealsamas leheküljel kogetud hirm, mis tekkis inimmassis olles.

Vaadata üle Rasunda staadioni läheduses olevad tänavanimed (ehk ka näiteks Djurgårdeni ja mõne teise 50-ndate AIK Stockholmi konkurendi staadioni lähedased tänavanimed) ja otsida sealt Eragatanit või siis eestikeelsele sõnale era vastava rootsikeelse sõnaga tänavanime.

- mul tekkis hetkeks kahtlus, kas see raamat („Hingede öö“) pole ehk siiski rohkem elu kui kirjandus, aga pigem see siiski nii ei ole.

- („Hingede öö“) lk 293 "seisin seal sama häbelikult vaikides..." iseloomulik Ristikivi kujunemisaja olukord ja meeleolu.

- depressiivne, lootuseta üksindus vs optimistlik üksindus, üksindusse tõrjutus vs üksindus, kui normaalne seisund.

- äng ja lahendamatud mured, rahulolematus maailmaga, kuid alistunud leppimine sellega ja maailma paremaks tegeva usu ja jõu puudumine.

- tahes tahtmata mõtled sellelegi, mida ja kas mõtlesid oma „pojast“ Karl Konstantini sugulased ja kas ja kus on tema poolõed ja -vennad ja nende lapsed, Ristikivi enda kaudu liikunud geenide tee katkes ju tema surmaga.

Tagasi üles