Jüri Arrak 75: kunstnik, kes ei sarnane mitte kellegagi

Muusik Marko Atso usutles täna 75. sünnipäeva tähistavat kunstnikku Jüri Arrakut tema ateljees. Atso andis Arrakule üle Metsatöllu pusa, mida juubilar peagi proovima asus. Foto: Priit Simson

Jüri Arraku kunst, mis suuresti parodeerib mütoloogiaid ja müüte ning on ka lõbus ja mänguline, on ometi nii tõsine asi, et on sööbinud iga eestlase mällu ja sisaldub ilmselt juba rahvuse genotüübis. Kui panna silmad kinni ja manada silme ette kõik eestilikud asjad, siis mitme minuti pärast ilmub Arraku maalist maali korduv tolmuharja või lambivarju meenutava peaga masktegelaskuju? Proovige, küll ta tuleb.

«Arraku maalid tunneb näitusel ära juba paarikümne meetri pealt. Sellist stiili, vormikeelt ja tüpaaže pole ühelgi teisel kunstnikul,» kirjutas kolm aastat tagasi kunstiteadlane Ants Juske, ja lisas, et Arraku «huvi müüride, tornide ja treppide vastu huvitaks ka psühholooge».

Novembri lõpus avatakse Arraku söejoonistuste näitus Tartu kunstimuuseumi näitusemajas.

Täna saab maalikunstnik, graafik ja metallikunstnik Jüri Arrak seitsekümmend viis. Sel puhul läks talle tema Tallinnas Pärnu maanteel asuvasse ateljeesse külla Metsatöllu trummar Marko Atso. Lisaks sellele, et Arraku kunst ehib Metsatöllu plaatide kaasi, millest üks, verivärske album «Ulg», ilmub järgmisel nädalal, seob mehi teineteisemõistmine, ja võib vist öelda, et ka sõprus, ehkki Atso on poole noorem.

JA: Kaasaegne fotograafia on nihuke, et tehakse 5000 pilti ja siis üks õnnestub.
MA: Ega ma ei teagi, mida rääkida, siis kui niisama tulen rääkima, siis on juttu kolmeks tunniks.
JA: Ja palju seal ruumi antakse?
MA: Ma arvan, et nii palju, kui me räägime.

JA: Jaa-aaah! Noh, kuidas sa siis elad või?
MA: Ha-ha-haa!
JA: Naerad, tead, no mis sa naerad. Kuidas sul on, lased ringi kogu aeg bändiga?
MA: Plaadi tegemine võttis neli kuud, toss on väljas.
JA: Siis on meil midagi sarnast, mul on nende kahe näitusega sama jama. Ma hea meelega joonistaks või maaliks, aga nüüd on pagana piltide raamimine ja varsti tuleb mul kohutav tassimine.
MA: Kas selleks inimesi ei ole, kes tassivad? Samas kui ise ei tee, siis on p....s.

JA: Perfektsionistide häda. Hakkad teistega jamama, siis läheb sul poole rohkem aega. Siit läheb mul Tartu näitusele juba 39 tööd, lisaks üle 20 muuseumidest. Ja kuuendalt korruselt alla tassida klaasitud tööd, nad pidid küll appi tulema, aga sa tulid siia üles, võtab nagu vähe hingeldama?
MA: Siis kui trenni pole teinud, jah.
JA: Mina ei tee ju trenni. Minu trenn on see 110 trepiastet, mis trenni ma veel teen. Kui ma trenni ka teeks, siis ma väsiks nii ära, et ei jõua siia üles.
MA: Kevadel lõpetasin trennitegemise, sest ei olnud aega. Kui trennis käisin, siis ma ei hingeldanud siia üles tulles kordagi.

JA: Kuule. See ateljee on mul 34 aastat, 30 aastat tagasi ma võisin joosta siia üles. Polnud mingi probleem. Aga praegu ma tulen ka, ega mul häda pole, vahepeal eriti puhkama ei pea. Aga millest see jutt lahti läks, et mõlemal on sebimist. Mul on lisaks maalinäitus tulemas. Ja kuna ma olen pabistaja tüüp, siis mul on kalduvus kõik ruttu ära teha, sellepärast ma tavaliselt ei hiline. See ruineeriks täiesti ära muidu.
MA: Mis tööd sul seal näitusel on?
JA: Söejoonistused, pliiatsijoonistused, mõned kollaažid ja akrüülvärviga joonistused.
MA: Mul on joonistamisega väga kehvalt.
JA: Leiame veel ühe sarnase punkti: mina ei oska ühtegi pilli puhuda! Heh-heh. Kunagi 4. klassis olid mingid koorilaulukohustused, Kohilas, mulle see absoluutselt ei istunud. Rütmitunne mul on, vaata, maalis on see ka oluline, muidu läheb kõik sassi.

MA: Kui sa hakkad joonistama, kas sa näed ette, mis tuleb, või see kõik sünnib?
JA: Enamasti ma ikka tean. See võib muutuda, tsipake improvisatsiooni, aga mul on pisikesed kavandid, kui tuleb mingi mõte, mis võiks teha, teen paar kriipsu, et ära ei ununeks. Ega ma ei jõua neid teostada, terve hunnik on neid asju.
MA: Musaga on sama asi, mõtled peas valmis, aga seal ju neli meest teevad.
JA: No te olete kokku töötanud ka juba, taipate poolelt sõnalt. Nii on normaalne, hea ja kerge töötada.
MA: Meil on kokku lepitud, et kui kellelegi midagi ei meeldi, siis kohe ütleb, mitte pärast ei hakata ketrama.
JA: Ma olen harjunud täiesti üksi. «Suure Tõlluga», see film, mis tuli päris hästi välja, aga sellega oli nii, et need mütoloogilised figuurid sobisid mulle, aga ma ei olnud harjunud seltskonnaga töötama. Õnneks mul olid head abilised, Heiki Ernits ja Valter Uusberg. Saime jõle hea klapi, aga ma otsustasin, rohkem enam joonisfilme ei tee.
Aga 1980. aastal tuli režissöör Rein Raamatu juurde mingi ameerika joonisfilmitegija ja ütles, et minu kunstimaailma saaks panna liikuma, nagu Miki-Hiire. Ja istusime siin ka nagu sinuga praegu. Minu inglise keel on vilets, aga nii palju ma sain aru, et tule New Yorki, kujutad ette, 1980. aastal. Mind ei lastud Soomegi! Aga mõtle tollal, ma olin paras mürakaru, mis ma olin, 45. Ai, ma ei tea, mis oleks minust saanud!

MA: Mind ei lastud veel 1992. aastal Ameerikasse, võib-olla sealses saatkonnas vaadati mulle näkku, et see mees küll tagasi ei tule. Öeldi, et mul ei ole kinnisvara ega peret.
JA: 1992, kujutad sa ette. 1992, ma mäletan, kui võis trükkida, postkaarte teha, ma mõtlesin: oi kurat, ma saan rikkaks! Enne olid kõik Glavlitid ja asjad. Ja lasin kümme kaarti teha, tiraažid olid meeletud. Mul on siiamaani neid alles! Ma häbenen seda rääkida, aga ma olen ironiseerinud nii, et kui midagi muud minust alles ei jää, siis postkaarte jääb kõvasti!
MA: Küll jääb ikka midagi muud ka!
JA: Vaata, Vene ajal saatsime graafikat salaja välismaale, võtsime juba seitsmekümnendate aastate algul osa biennaalidest ja triennaalidest üle
Euroopa: Kreekas, Saksamaal, endises Jugoslaavias. Venelane keelas, aga plakateid võis saata, vahel panime pilte plakatite vahele, läksid läbi. Ja kui väliseestlased hakkasid 1971–1972 siin käima, siis võtsid ka kaasa minu ja teiste töid. Aga kui välismaal kataloogides oli vaja märkida elukoht, siis kõigil Eesti kunstnikel oli «Москва, улица Черняховского», kus asus tollal üleliiduline kunstnike liit. Jõle vahva, mõni võis vaadata, et kõik eestlased elavad Moskvas.

MA: Mina sündisin alles 1973, aga kui ma hakkasin 1989 bändi tegema, siis absurd jätkus, ühtegi muusikainstrumenti polnud saada, ja kui Tallinna kaubamajja saabus kidravõim müügile, siis oli selline ulme, suurim ime, et kui ma nägin seda, ma istusin lihtsalt sinna võimule peale. Olin koos Villem Tarvaga, kes jooksis, käed laiali, kohe raha kokku ajama, ma mõtlesin, et ma nii kaua istun siin võimul peal.
JA: Midagi sarnast juhtus mul, eksliibriseid tegin palju, see oli väga kasulik välismaaga suhtlemiseks, paned ümbrikku ja saadad Itaaliasse või Taani, keegi aru ei saa. Ja siis vastu sain ka ühe korra kitarrikeeli, vanem poeg Arno, 1963 sündinud, tema mängis ka kitarri, ansamblis Tunnetusüksus mängis trummi ka, nüüd on Ameerikas juba. Siis ju ehitati ise kitarre.
MA: Sõpruse trollipeatuse telefoniputkast saime ükskord kitarrile helipea.
JA: Kui sa kitsikuses elad, siis sul hakkab aju tööle. 1973 sain Zaporožetsi, ise sai remonditud, imevahenditega.

MA: Nii palju oli sellest Vene ajast kasu, et ma olen Euroopas tuuridel käies aru saanud: Nõukogude Liidus elanud inimene saab hakkama! Teised jooksevad, pea laiali otsas, meie võtame traadi ja paneme siia, ja juba on okei. Me oleme harjunud parandama, keegi teine ju ei paranda, kui on katki, siis tähendab, et tuleb ära visata.
JA: Ma lähen reisule, panen kotti endale alati pehmet traati, nööri, haaknõelu, niiti, ja mul läheb seda ka vaja. Ükskord sõber tuli Kanadast külla ning läks lahti see jutt, et meil ja teil ja autod ja värgid, mul oli see Zaporožets juba, ja ta kirjeldas, kuidas ükskord tal läks Ameerikas kumm tühjaks.
MA: Siis tuleb auto ju ära visata.
JA: Jah-ah, no siis tellisid autoabi, ma mõtlesin, küll on imelik.
MA: Ma olen oma poega, kes on kümme praegu, ikka nii kasvatanud, et ta oskab selle ratta ära vahetada.

JA: Tehnika ja tehnoloogia muutub nii kiiresti, vaata, mina olen ju käsitööline, ma ei kasuta videot ega kompuutreid, ilmselt lõpetan oma elu ära manuaalse tegevusega, aga pagan teab, kuidas see kunst muutub.
MA: Aastal 2000 ehitasin korterit sõbra isale, kes oli juhtumisi Jaan Kross. Ja tema teises toas trükkis trükimasinaga. Kuigi tal võinuks mitu arvutit seal laual olla.
JA: Muidugi mul on mobiiltelefon ja arvuti, aga arvutit ma ei kasuta rohkem kui infoks ja kirjade vahetamiseks. Aga ma ei suhtle eriti. Ma loen parem raamatuid. Sinna on ju kirjanik pannud oma kõige sügavamad mõtted. Aga temaga suheldes läheks kümme korda kauem
aega, et sama sisu kätte saada, sest inimesed ei ava end ju kergelt. Ma ise ei taha oma piltidest ka rääkida.

MA: Mulle tuli täna Saksamaalt kiri, et mis asju need mehed meie uue plaadi kaanel käes hoiavad? (Naeravad koos.)
JA: No selle kohta võib ka öelda, et need on trummipulgad. Kuigi see on selgelt falloslik element. Emotsioon oli mul viikingitega. Viikingid hakkasid mulle meeldima siis, kui sain Rootsis, Norras ja Islandil käia, Islandil oli mul 1992 näitus. Mustpeade majas Olavi saalis on minu maalitud Püha Olav, kes ristis Norra, aga enne oli viiking. Röövisid Inglismaal kloostreid ja värke, aga Prantsusmaal pöördus ristiusku. Aastal 1030 tapeti ta Trondheimi lähedal kodusõjas, käisin seal lahinguväljal, kui mul oli Trondheimis näitus. Mul oli Islandil ja Norras selline tunne, et ma olen kodus. Täitsa kodus. Võimsad laavaväljad, tuul puhub, ja selline tunne on ka teie pundi puhul, ürgloodus.

Plaadipilt on selle kõige koondkuju, ega viikingid polnud mingid nunnumehed, noored poisid, käisid ja seksisid ja kaklesid. Aga ega ei olnud, et nad kõik maha tapsid. Probleeme võib tekkida ka Tallinna ööklubis. Nad ainult ka ei vägistanud ka, poisid ja tüdrukud, tead küll, kuidas asjad käivad. Ja mul on tunne, et kuskilt tuhande aasta tagant, kui viikingid olid Eestis, on ka minul seda verd sees. Mulle tundub, et teie bändil ja mul on natuke sarnast tunnetust. Sa pead austama olnut, aga mitte kivinenult.

MA: Areng on loomulik.
JA: Mulle kohutavalt meeldib ka Vahemere maade kunst ja Rembrandt ja palju muud, ja kahtlemata nad mind mõjutavad, aga ma ei hakka nende järgi tegema.

Üles kirjutanud Valner Valme