/nginx/o/2011/10/25/807470t1heb7b.jpg)
Kas tulevikus luuakse sümfooniaid demokraatlikul teel? Just sellise küsimuse püstitas ühel festivali NYYD kontsertidest Ansambel U:. Publik sekkus nende improviseerimisse lülitite, hiirte ja klaviatuuride abil, noteeris muusikat. Tundus, et oma interaktiivse positsiooniga jäädi väga rahule, ent paradoksaalselt palju vähem muusikalise tulemusega.
Sama kontserdi esimeses pooles esines Eesti Elekter, mille koosseisus improviseerisid eksperimentaalselt mõtlevad eesti elektronmuusikud, kes kujundasid kõikvõimalike müramasinate, raadiote, mikrofonide jm seadmete abil korrastatud helimaailma, mis kulges kõrvasõbralikus dünaamilises väljas, mitmekesise faktuuri ja rütmikäsitlusega.
Tänuväärt MacMillan
Tulevikusümfooniate – sellist alapealkirja kannab NYYD tänavu – kontekstis oli huvitav festivali peakülalise, helilooja ja dirigendi James MacMillani mõte kohtumiselt Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias: nimelt peituvat 20. sajandi modernismi tekkepõhjus Euroopat raputanud sõdades, mille järel inimkond oli oma ajalootunnetuses pettunud ning heliloojad püüdsid oma mõttemaailma algusest peale uuesti üles ehitada, alles hiljem söandati naasta traditsioonide juurde.
Üldse kõlas tänavusel NYYDil tänuväärne ülevaade MacMillani loomingust. Festivali avaõhtul esitas Britten Sinfonia MacMillani enese dirigeerimisel tema varase orkestriteose «Tryst», kus kõlavad viited MacMillanit mõjutanud heliloojatele ja šoti rahvamuusikale, ning suhteliselt uue, mulluse «Oboekontserdi», kus soleeris Nicholas Daniel.
Päev hiljem dirigeeris MacMillani loomingut Jaani kirikus veenvalt ja emotsionaalselt Tõnu Kaljuste. Õhtu üllatuseks kujunes Eesti Filharmoonia Kammerkoori vürtsikas kõlapilt teoses «Seitse viimast sõna ristilt».
Eesti heliloojate uudisteostest kõlas avakontserdil kõrvuti MacMillaniga Tõnu Kõrvitsa «Hümnid virmalistele». Kõrvits sõnas, et MacMillani looming on talle alati eeskujuks olnud ja et ta tundis koostööst suurt rõõmu.
Helilooja on oma viimased orkestriteosed kirjutanud klassikalisele orkestrile, kus puudub uuele muusikale omane ulatuslik löökpilliarsenal. «Hümnid virmalistele» idee on anda muusikas edasi inimest, kes vaatleb põhjataeva all virmalisi. «Olen oma maakodus näinud virmalisi vehklemas. Ainulaadne on sellel puhul nende rütm,» sõnas helilooja ise.
Tulve otsib äärmist aeglust
Huvitaval kombel võib ka Helena Tulve uue orkestriteose «Anastatica» (esitas ERSO Olari Eltsi juhatusel) puhul välja tuua, et ta on kasutanud pigem väiksemat, traditsioonilisemat orkestrikoosseisu. Küll on ta aga saavutanud uues teoses poeetilise ja pigem vokaalmuusikale omase kulgemisega meditatiivse iseloomuga orkestripannoo, milles on tähelepanu all detailid.
«Viimasel ajal on mul soov ekstreemse aegluse järele,» põhjendas Tulve. «Teose pealkiri viitab juurteta taimele, mida eesti keeles tuntakse kõrbe- või Jeeriko roosi ja ülestõusmistaimena, mis ootab hetke, mil kauaoodatud vesi võimaldab tal taaselustuda.»
Kaheosalise helitaiese motod viitavad sufi luulele.
Festivali kavas on veel (täna) Tatjana Kozlova teos ansamblile ICTUS, mis on kirjutatud avastamisväärsetele instrumentidele – Stroh-viiulile ja -tšellole –, ja (homme) Mirjam Tally «Signaalid», kus ta kasutab orkestripartii kõrval ad libitum instrumendina hiina pipat.
Festival
Uue muusika festival NYYD
20.–28. oktoobrini Tallinnas