Mati Unt ja Vaino Vahing olid eesti kirjandusse uute tuulte toojate hulgas. Mõlemad andsid oma osa teatriuuendusse. Nad olid sõbrad. Mõlemale andis surmahoobi alkohol. Nüüd saab nad kõrvuti riiulisse panna.
Kaks sõpra mahuvad kõrvuti riiulisse
25. oktoober 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna toob kirjastus Hermes lugejate ette raamatu «Vahing. Mälestusi Vaino Vahingust», milles kirjanikud, kunstnikud, näitlejad ja teised tuntud mehed ja naised meenutavad oma ... kuidas kellelegi ... kolleegi, sõpra, armsamat, ühekülameest, isa.
Undi järel Vahing
Detsembris 2008 üllitas Hermes samalaadse teose «Undi-jutud. Mälestusi Mati Undist», mille üks toimetajaid oli Külli Trummal. Vahingu-raamatut asus ta koostama jaanuaris 2010.
Tulemuseks on teos, mis on ühtaegu teatri- ja kirjandusloolise tähtsusega.
Pärast viimase lehekülje keeramist (siinsete ridade kirjutaja luges prinditud käsikirja) jääb vaimusilma ette kuma, milles on segunenud armastus, sõprus ja lugupidamine Vaino Vahingu vastu.
Raamat mõjub lausa isiklikult neile, kes käisid 1960. aastate lõpul ja 1970. aastatel hoolega teatris, lugesid uudiskirjandust ja õppisid Tartu Ülikoolis. Palju on juttu Spielist, mida Vahing rakendas suhtlemisel, ning salongiõhtutest Nõva tänava kodus Tartus.
Lugeja saab heita ka pilgu Vahingu kui «hulluarsti» argipäeva, aga samuti tema lapsepõlve Aravul ja suhetele tütar Juliaga. Krooniks on Vahingu kirjad kirjandusteadlasele Maie Kaldale ja lavastajale Ingo Normetile.
Koostaja üllatus
«Üllatas, et Maie Kalda avaldas talle saadetud kirjad. Et kirjutada võttis Vaino Vahingu esimene abikaasa Anne Kalling, kes suri äsja, nägemata raamatut. Ta rääkis meie vestluses kogu nende loo, ja see tema väike tekst raamatus on kirjandusloolise tähtsusega,» ütles raamatu koostaja Külli Trummal.
Ta lisas, et komponeeris seda teost teadmisega, et kindlasti jääb midagi välja või satub valesse kohta või on liigne. «Kui keegi leiab, et seda saaks teha paremini, siis alati on võimalus teha. Materjali on veel kuhjaga,» lisas ta.
Trükivärske teose eesmärgiks on koostaja määratlusel pakkuda uuele põlvkonnale informatsiooni, mille kogumine aastate pärast oleks kindlasti palju raskem kui praegu.
Oma eesmärgiks nimetas ta ka püüet näha ühe inimese tegelikku palet, mitte ainult pealispinda, vaid midagi, mis on selle all.
«Ma loodan, et kokku annab see justkui kaleidoskoop mustri, kus joonistub välja kujutis Vahingust – see päris-Vahing.»