Vestlusring: e-raamat ja Eesti

Foto: Reuters/ScanPix

Kas e-raamat võtab paberraamatu koha üle tormijooksuga või aegamisi ning mida e-raamat me elus muudab ja kuidas eesti keele säilimist mõjutab, arutleti kirjanik Vahur Afanasjevi eestvõtmisel.

Vahur Afanasjev: Minu viimase raamatu müügist oli 10 protsenti e-raamatud. Asi on tõsine, e-raamatu teemast ei saa mööda vaadata. Kui valmis e-raamatu idee tehnilisest küljest on?

Marek Tamm: Oleme praegu e-raamatuga umbes sealsamas, kus Gutenberg trükiraamatuga alustas. Kõige varasemad trükised matkisid üks ühele keskaegset käsikirja. Näiteks kasutati jätkuvalt ligatuure (tähtede ühendamist), mis trükiraamatus pole sisuliselt vajalik (varem aitas see kallist pärgamenti kokku hoida). Massidesse läks trükisõna alles ligemale paarsada aastat hiljem – nn Gutenbergi revolutsioon oli tegelikult pikaldane evolutsioon. Käsikirjalisi raamatuid kirjutati rööpselt edasi veel kuni 18. sajandini. Praegune areng on mu meelest analoogne: e-raamatud matkivad püüdlikult trükiraamatuid.

Samas ei paista veel kusagilt, et trükiraamatute toodang kahaneks. Vastupidi, igal aastal trükitakse maailmas rohkem raamatuid kui eelmisel aastal. Aastas trükitakse maailmas peaaegu miljon uut raamatunimetust, iga minut ilmub mitu uut. Jutud paberraamatu surmast on praegu tugevasti liialdatud. See aga ei tähenda, et tulevik ei kuuluks e-raamatule – raamatu digitaliseerimine on kindlasti pöördumatu protsess, kuid protsess, mis kindlasti võtab aega.

Margus Küppar: Rääkides seadmetest, mõelgem, millised olid esimesed mobiiltelefonid ja millised praegu. Arvan, et e-lugerite kasutamisvõimalused on sealmaal, kus olime mobiiltelefonidega 90ndatel. Samas on just e-lugerid e-raamatute turule hoo sisse andnud.

E-raamatute teema sai alguse 70ndatel, aga murdepunkt saabus 2006.–2007. aastal. Just siis tulid turule esimesed e-tint-ekraaniga lugerid ja Ameerikas sööstis e-raamatute müük raketina üles. Arvan, et tehniline tase on nüüdseks piisav, et asendada paberile trükitud tekstiraamatud elektroonilises formaadis tekstiraamatutega, aga kasutamisvõimalused arenevad kindlasti ka tulevikus edasi.

Karl Martin Sinijärv: Seadmetest, mille abil me raamatut loeme, püütakse meile lähemal ajal kõiksugu asju maha müüa. Aga millised neist pikemalt püsima jäävad, sõltub ilmselt kasutusmugavusest. See, et neid variante on palju, on vahva, sest kõik saavad valida, millise seadmega on kellelgi kõige mugavam tegutseda. Aga see, mis sinna sisse käib, on juba hoopis teine teema. Üsna palju on formaate, milles sisu vormistatakse, ja kõik e-lugerid iga sisu ei loegi.

Kõigi nende aastate jooksul ei ole suudetud leiutada ühte standardset laadimispistikut mobiiltelefonidele, mis on jube tüütu. Kuidas e-lugerite puhul on?

Peeter Kondratjev: Üks mure, mida ma võrdluses muusika eri formaatidega ise näen, on formaatide vaheldumine. Kui formaadid e-raamatute puhul sama kiiresti vahelduvad, võib vanavanaisa e-raamatukogu brausimine täitsa keeruline olla.

MK: Üldiselt on vanemad formaadid uuematesse konverteeritavad. Praeguseks on kasutusele võetud universaalne formaat EPUB, mis on sobilik kasutamiseks kõikvõimalike seadmetega alates tavalisest arvutist kuni tahvelarvutite, e-lugerite ja nutitelefonideni. Enamik e-raamatuid ilmub maailmas just selles formaadis. Formaatide muutuse tingib aga see, et meie nõudmised e-raamatutele kasvavad pidevalt. Näiteks tahame kommeneerida raamatu sisu, teha märkmeid, jagada muljeid sõpradega sotsiaalmeedias jne.

E-raamatute kasutamine näiteks koolis toob kaasa uued nõudmised ja soovid. Tekib vajadus kasutada raamatus lisaks tekstile ka videot jne.

MT: E-raamatu võimalused on alles avastamisel. Üks arenguperspektiiv on näiteks võimalus kollektiivselt raamatut täiendada – keegi kirjutab teose, mis e-kujul avaldatakse, ja igaühel on võimalik oma lugemisseadmest seda täiendada ja kommenteerida, nii et soovi korral saab igaüks seda näha, aga mõistagi säilib võimalus lugeda ka ainult originaali. Olen kuulnud, et mõnes tehnikateaduses seda juba tehakse ja tihti olevat täiendused huvitavamadki kui algtekst.

Rääkimata võimalustest lõimida teksti liikuvaid pilte, kolmemõõtmelisi ruume (näiteks kriminaalromaani lugedes tekib võimalus külastada ekraanil mõrvapaika). Üks areng on e-raamatute sidumine sotsiaalvõrgustikega, nii et saab vaadata, mida sõbrad parasjagu loevad, jagada jooksvalt tsitaate romaanist jne. Kõik arengud sõltuvad üksnes sellest, mida inimesed suudavad välja mõelda ja kuidas seadmed järele tulevad.

KMS: Näiteks kui võtad lahti Teater.Muusika.Kino e-versiooni, siis on ikka igavesti kihvt vajutada nupule ja vaadata klipp etendusest või kuulata muusikat, millest kirjutatakse, eriti asjade puhul, mille laivis nägemine ei pruugi võimalik ollagi.

VA: Autor oli, on ja jääb, ja lugeja oli, on ja jääb. Küsimus on selles, kes toimetab raamatu lugejani, kas kirjastus või raamatukogu. Mida teeb e-raamatu tulemine raamatukogudega?

PK: Raamatukogu ülesanne on informatsiooni kogumine ja kättesaadavaks tegemine. Kas tavaline raamat või e-raamat, raamatukogu see funktsioon ei kao kunagi. Kusagil tuleb ka e-raamatuid hoida, et saja aasta pärast oleks võimalik infot kätte saada ja loetavaks konverteerida.

MT: Ma lisaks kolmanda mõõtme: üha tähtsam raamatukogu funktsioon on suhtlusruumi pakkuda. Raamatukogus ei käida mitte ainult üksi lugemas, vaid ka omasugustega suhtlemas.
Ameerikas, kus e-raamatuid müüakse juba rohkem kui paberraamatuid, näeme, et raamatukogud muutuvad üha enam sotsiaalseteks ja kultuurikeskusteks.

MK: Enam ei pea raamatu kättesaadavus sõltuma sellest, mis kellani raamatukogu avatud on või kuidas ma sinna saan. Raamatukogu teeb raamatud kättesaadavaks ka nendele, kes raamatut osta ei suuda. Seni on olnud e-raamatute kirjastajate ja autorite kõige suurem hirm, et kui nüüd keegi muudab loomingu tasuta kättesaadavaks, siis kust tulevad autorite ja toimetajate tasud. Raamatukogudel ja avaliku sektori rahal on oluline roll, et tekiksid toimivad mudelid.

MT: Praegu tundub, et raamatupoed kaovad järgmise paarikümne aasta jooksul avalikust ruumist. Mina isiklikult jään neid leinama, aga selge on, et kasvavad uued põlvkonnad, kes neist puudust ei tunne. Aga raamatukogu, jah, kindlasti jääb. Teine sektor, mis taandub tasapisi väikesesse nišši, on ilmselt trükikojad.

KMS: Nii nagu on vaks vahet, kas juua kodus köögilaua ääres viina või käia restoranis, on vahe ka raamatukogul ja arvutisse saadud e-raamatul. Teisel juhul saad sa kiiresti raamatu kätte, aga kui sa kõnnid fondiriiulite vahel, leiad selliseid asju, mida sa poleks eales osanud oodatagi.

Koht, kus sa võid erinevatele huvitavatele asjadele otsa komistada, muutub üha olulisemaks. Ma arvan, et paberraamat muutub kõige selle käigus olulisemaks, sest kõike seda jama, mida välja antakse, ei pea enam paberisse valama. Tulevikus ostad endale väärtuslikku vähest isiklikku ruumi kulutama need objektid, mis on tõepoolest vahvad.

Võib-olla jõuame siis tagasi selleni, et kirjasõna ei valeta.

MT: Ükski uus kultuurimeedium ei asenda täielikult eelmist, vaid astub selle kõrvale, luues uusi sümbioose, põiminguid – uusi võimalusi. Nii on ka e-raamatuga. Televiisor ei asendanud filmikunsti, plaat ei asendanud elavat muusikat ja samamoodi ei asenda e-raamat trükiraamatut. Muutuvad vahekorrad, tekivad uued hierarhiad, aga sünnivad ka uued võimalused.

Arusaam sellest, mis on raamat, saab  uue sisu. Väljend «raamatuga suhtlemine» saab tõeks – me tõepoolest sekkume aktiivselt sellesse, mida loeme. Nii et küsimus pole selles, milline meedium võidab, vaid selles, kas oskame uusi võimalusi loovalt kasutada ja rakendada, ilma et katkeks side traditsiooniga.

VA: Aga mis selles olukorras kirjanikust saab?

MT: Minu hinnangul on kirjanikul uuest olukorrast ainult võita. Esmalt saab võimalikuks avaldada tekste, mida trükiajastu ei soosi, sest nende tootmiskulud ületavad müügitulusid.  Teiseks pakub e-raamat autorile võimalusi rikastada oma teksti erinevate rakendustega, avardada senist lugemiskogemust. Ja viimaks peaks e-raamatuga kaduma mõiste «läbimüüdid raamat» – e-raamat ei saa põhimõtteliselt kunagi otsa (millega mõistagi kaasneb võimalus ka e-raamatute müügist pidevalt teenida).

KMS: Eestis ei ela autorid ilma toetusteta ära ka paberraamatute ajastul. Kui ingliskeelset menuraamatut trükitakse tohututes tiraažides, ei ole trükikulu osa raamatu hinnast väga suur.

Eestis on trükikulu osa suur, nii et kui see e-raamatutega ära kaob, on vahe märgatav. Ilmselt läheb kõik seda teed, et eelkõige hakkavad tekstid ilmuma e-raamatuna, sest trükikodade toetamine ei ole eesti kirjanduse vältimatu missioon. Vanema kirjanduse kättesaadavaks muutmine võtab aega. Kogu eesti kirjanduse e-raamatuna saadavaks tegemine on vast kümne aasta küsimus.

Aga tõsi on, et kui me ei hakka eestikeelset väliskirjandust e-raamatuna välja andma, siis harjutame noored ainult inglise keeles lugema. Ja seda me ju ometi ei taha.

MT: E-raamatu tuleviku pudelikaelaks on autoriõigused. Võime ju võtta kavva digitaliseerida ja muuta kättesaadavaks kogu kirjandus, ent kõigi autorite puhul, kelle surmast pole möödunud üle 70 aasta, seisame silmitsi nende või pärijate õigustega. Google alustas digitaliseerimisprojektiga, kuid pärast kohtuasja autoriõiguste üle on see uuema kirjanduse osas peatunud.

Sama probleem seisab ka meie ees. Meie kontekstis on väga oluline ka tõlkeõigus. Praegu käivad kogu maailmas pingsad arutelud, kuidas ja kas peaks digiajastul ringi tegema senised autoriõiguste alused. Kuni autoriõiguste osas uusi ja häid lahendusi pole, on ulatuslikku digitaliseerimist raske läbi viia.

KMS: Võib-olla tuleks kogu autoritasude arvestamise süsteem veidi ümber teha. See on väga oraste peal idee, aga ütleme, et kui kasutaja maksaks aastas sümboolse summa, näiteks kümneka, ja saaks selle eest piiramatu kasutusõiguse tervele e-kogule. Ühe suurema raamatukogu lugejate, 72 000 inimese pealt tuleks umbes neli korda suurem summa, kui autorihüvitusfondil on praegu autoritele jagada. Siis oleks kasutajatel hea, aga autorid ka ei jääks ilma.

Vestlusringis osalesid

Vahur Afanasjev, kirjanik

Karl Martin Sinijärv, Eesti Kirjanike Liit

Marek Tamm, Tallinna Ülikool

Margus Küppar, Eesti Digiraamatute Keskus

Peeter Kondratjev, TLÜ akadeemiline raamatukogu