Uued plaadid

Coldplayle ette heita, et nad teevad kena muusikat, on sama, mis kokale ette heita, et praad tuli hästi välja. Küpseta midagi rõvedamat! Coldplay ei ole rokkmuusika, vaid popp. Coldplays puuduvad oht, salapära, hämarad tungid, sügavam mõte, vastandumine, temas pole roki nõgest ja ohakat, on ainult lill ja vaarikas, pangu nad selga või prantsuse revolutsionääride kostüümid.

Plastiline popp. Normaalsed tüübid. Ilusad meloodiad. Perfektne produktsioon, viimasel ajal Brian Eno. Rokki pole vajagi, aga ka popis ootaks siiski mingit provokatiivsust, üllatage mind! Ehk on provokatiivne see, et Coldplay teeb huvitavalt komponeeritud, loovat, unistavat muusikat, mis võiks olla bändivaste Com Truise’ile või Washed Outile, kui Coldplay ei peaks mingil põhjusel teesklema staadionirokibändi. Ja me ei usu ühtegi sõna, mida Chris Martin laulab.

Siin ongi provokatsioon: pidev näitlemine ja kameeleonlus. Ehk siis klassikaline popbänd, kel on oma nägu. Nagu meie mehed kintsunaiste meinstriim-areenil. Hea oleks nii mõelda.

Valner Valme

Coldplay
Mylo Xyloto (Parlophone)
Hinne 4
--------------------------
Ilus ulg

Kuna keegi teine ei tee bluusi nii nagu Tom Waits, võiks öelda, et ta teeb bluusi valesti, ja just seetõttu on tema «bluus» huvitav. Kuna bluus on olemuselt aga just üksiku hundi ulg, siis mõnes mõttes võiks okkaline Tom Waits olla uue aja vaba vaimuga bluusmuusiku musternäidis: ometi pole tema 40-aastase karjääri jooksul teist sarnast kõrvale tekkinud.

Tema mõjuallikad on endiselt rockabilly, jazz, psychobilly, ameerika popi ajalugu tin-pan-alley’st blue-eyed soulini, ning kabaree kõrval biitnike spoken word. Aga muidugi kõige tähtsam: lament ja möll, kolkimine ja sigadus! Seitse aastat on möödas Waitsi eelmisest albumist «Real Gone» ja uut albumit võiks pidada üheks kõige kaunimaks popplaadiks, mis ta teinud on, märkigu see pehmenemist küpses eas või mitte.

Allikad on easy listening kõrvuti rockabilly’ga, morriconelik vesternisaund kõrvuti salongidžässiga: Waitsi esitus on aga igal plaadil ühtaegu sama ja kordumatu, ta paneb oma lugusid kuulama: draama võib peituda triviaalsustes.

Valner Valme

Tom Waits
Bad As Me
(Mute)
Hinne 4
------------------------
Rokkiv jazz

Teatri NO99 Jazziklubis tehtud salvestus toob kuuldavale vene saksofonivirtuoosi Alexey Kruglovi ja Jaak Sooääre Trio mulluse Eesti-tuuri viljad. Lugematutes projektides osalenud eksperimendialdis kitarrist Sooäär ning tema kaaslased Mihkel Mälgand kontrabassil ja Tanel Ruben trummidel sukeldusid Kruglovi leebel suunamisel vene ja Nõukogude muusikalisse pärandisse, tõlgendades seda respektiga, kuid stambivabalt.

Kompositsioonides, millest tuuri lõpukontserdi salvestusel on jäädvustatud vaid osa, leidub viiteid akadeemilisele muusikale, kuid ka lastelauludest ja filmimuusikast pärit motiive. Siin-seal deklameerib Kruglov emakeeles mõne luulerea ja paiguti on meeleolu lüüriliselt nostalgiline. Siiski pole tegu vagura kohvikujazziga, tundlik ühisimprovisatsioon pillub sädemeid ja omandab tuleohtlikke mõõtmeid.

Lauri Leis

Alexey Kruglov & Jaak Sooäär Trio
Karate
(Leo)
Hinne 4
--------------------------
Lisztomania

Äsja möödus 200 aastat Ferenc Liszti, Euroopa ühe esimese superstaari sünnist. Kontserdisaalides kõlab tema muusika ja plaadifirmad avaldavad virtuooside kogumikke. Liszti loeb eeskujuks ka praegusi kuulsamaid pianiste, 29-aastane hiinlane Lang Lang. Tema listomaania algas juba mudilaspõlves, Tom ja Jerry hüsteeriliselt naljakast «Kassikontserdi»-multikast.

Liszti deemonlikult leegitsevaid, helirohkeid klaveripalu pole üldiselt plaadilt kuulata eriti lihtne. Lang Lang on valinud albumile lüürilist, intiimset ja lõbusat Liszti – just selline valik, mida pianist (või Liszt) mängiks sõpradele väikese koosviibimise puhuks: idamaine «La Campanella», psühhedeelne «Liebestraum» ja «Ave Maria», koomiline «Grand Galop» ja muidugi atraktiivsed ungari rapsoodiad. Lõputriumf on kontsertlindistus klaverikontserdist koos Valeri Gergijevi ja Viini Filharmoonikutega. Hea mõõdukas annus Liszti juubeliks kuulata!

Tiia Teder

Lang Lang
Liszt, My Piano Hero (Sony)
Hinne 4
---------------------
Jõudu on, karismat netu

California metal-nelik Machine Head on tegutsenud juba 1992. aastast ja jõudnud seitsmenda stuudioplaadini. Läbimurre päris A-kategooria suurte metal-bändide, nagu Max Cavalera aegse Sepultura, Max Cavalera aegse Soulfly, Pantera või Mastodon hulka on siiski jäänud tegemata ja tulnud on leppida soojendaja rolliga. Kõik eeldused – jõud, stiil, tehnilised oskused, isegi ambitsioon – näiksid bändil nagu olevat, mida tõestab ka «Into The Locusti» avav oma esteetikale väärilise kolmeosalise pealkirjaga progemetallitükk «I Am Hell (Sonata In C): I) Sangre Sani II) I Am Hell III) Ashes To The Sky».

Ei tahaks küll prohvetit mängida, kuid on tunne, et sinna tippu jääbki jõudmata, kuna frontman Rob Flynnil pole lihtsalt piisavalt karismat. See iseenesest ju kurb tähelepanek ei vähenda küll boonusträki, doom’i-võtmes tehtud kaveri Rushi loost «Witchhunt» mõjuvust.

Janar Ala

Machine Head
Into The Locust (Roadrunner)
Hinne 3
-------------------
Barokk-jazz

Andres Mustoneni on raske nimetada jazzviiuldajaks, kuid olemuselt on ta kahtlemata piire ja piiranguid trotsiv improvisaator, nii dirigendina kui kammer- või vanamuusikuna. Ülitegus Jaak Sooäär ning rütmisektsiooni moodustavad Taavo Remmel ja Tanel Ruben on aga eelkõige jazzmuusikud. Nii võib tulemuse paigutada lahtrisse «klassika kohtub jazziga».

Lähenemine on heas mõttes traditsiooniline, kaugel näiteks Uri Caine’i radikaalsest klassika algosakesteks lahti lammutamisest. Saund on suurepärane ja muusikute mäng esmaklassiline, energiast pulbitsev. Bachi, Händelit ja Purcelli tõlgendades on Mustoneni viiulist olulisemalgi kohal Sooääre kitarr, mis toob aariates kuuldavale kauneid-kandvaid, billfrisellilikke americana-kõlasid, keevitab polüfoonilistes instrumentaalteostes karmi kontrapunkti ning esitab enamiku plaadi erksalt elektrilistest soolodest.

Joosep Sang

Mustonen, Sooäär,
Remmel, Ruben
Aria
(AVA Muusika)
Hinne 5
-------------------
Kogutud singlid

Patti Smithile toetudes saab kirja panna olulise peatüki rokiajaloost. Kellega muusikat teinud, keda mõjutanud jne. Eks olnud Mr Lawrence’i esimene hitt «Dancing Barefoot». Eks olnud «Because The Night» kellegi teise esituses massiivne tantsuhitt.

Leige uussiirusega pole Smithil pistmist, ta on irooniline, kuri ja ausalt tundeline rokenrollinaine, justkui kõrgharidusega Suzy Quatro. «Outside Society» koondab Patti singleid, siin möllavad «Gloria», «People Have The Power» ja ka eelmainitud öö- ja tantsulood. Mida need laulud ütlevad, sõltub kohast, ajast ja kuulaja seisundist, pole vahet, nimetame seda punkrokiks või popiks.

Mart Juur

Patti Smith
Outside Society: Looking Back
1975–2007
(Sony)
Hinne 5
-------------------
Art-house diskopopp

Hurtsi, Pet Shop Boysi ja Rootsi bändi Lo-Fi-Fnki ühendab kolm tegurit. Esiteks kaks kutti. Teiseks süntesaator. Kolmandaks, videotes on üks tüüp küljega ja teine tüüp jõllab teda profiilis. Muusika on ehtrootsilik hipsterlik, veits kitš süntpopp. Miike Snow’ meinstriimilikust käsitlusest jääb kaugele. Mingi huvitav aspekt peitub sel plaadil.

Võib-olla olen ma lihtsalt sellise muusika tarberühma kuuluv kutt: romantilistes ja melanhoolsetes meeleseisundites viibivad noored. Meelde tulevad eelmise suve ranna- ja suvilapeod. Hommikused hulkumised linnatänavatel või niitudel. Kontseptsiooniga pole mööda pandud. Plaadi tuntuim lugu (mitte parim) on «Marchin’ In».

Kuldset lugu ei olegi, kõik valguvad laiali, aga iga pala pakub mingi emotsiooni. Tahad, ole kurb! Tahad, tunne suudluse maitset! Laulud, mis käsutavad kuulajat, on saavutus. Tsiteerides Taavi Eelmaad: «Ega kitš ei tähenda alati halba.»

Niilo Leppik

Lo-Fi-Fnk
The Last Summer (Popfrenzy)
Hinne 3
-------------------
Tagasivaade produktiivsesse perioodi

Albumi tegemise kunsti nõudlikkust arvestades pole ime, et kauamängijaid valmistades jääb laule üle. Parimal juhul ootab neid singli b-poole staatus. Nii palju kui on erinevat muusikat, on ka variatsioone albumiväliste radade kvaliteedis. Täiesti äravisatavast materjalist «miks see plaadilt välja jäi unustatud» geniaalsuseni. Magnetic Fieldsi ideoloogi Stephin Merritti odds-and-sods- kogumik koondab tema varajasi rariteete enne «69 Love Songs» (1999) plaati.

Kolm pala lõpetamata ulmemuusikalist «The Song From Venus», üks ka «69» ülejääk. Kajava, ent lõdva ätituudiga baritonhäälega Merritt polnud 90ndatel toonases indipopis mitte ainult uus kvaliteet oma eklektilisuse, meloodiataju ja provokatiivsuse poolest, vaid ka hämmastavalt produktiivne ja töökas laululooja. Mõnegi kvaliteetse pala järgi (eriti tõstaks lisaks «Venuse» träkkidele esile «Rats In The Garbage Of The Western Worldi») võib julgelt öelda, et Merritti rariteedil on rohkem kaalu kui mõne teise bändi tuntuimal lool.

Erkki Hõbe

Stephin Merritt
Obscurities
(Merge)
Hinne 4

Kommentaarid

Uued plaadid

Märksõnad