/nginx/o/2011/10/27/810236t1hf72f.jpg)
Mila Balti on maalikunstnik, kes esineb harva, aga mõjusalt. Seekordne näitus Pärnu linnagaleriis tähistab uut etappi tema loomingus – vabanemist. Ja sel on ka omad kindlad tagamaad.
Merel madruseks käinud kunstnik tuli tagasi maailma maalima
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaasaegne kunstnik on üldjuhul edev ja suur suhtleja. See pole isikuomadus, see on hädavajalik positsiooni kindlustamiseks kunstimaastikul. Puhas turundus.
Mila Balti on vanamoodne, nokitseb rohkem omaette. Selle strateegia pluss on suhteline puutumatus kunstilistest mõjutustest ja süüvimisvõime säilimine. Miinuseks on silmapiiri ahenemine. Istud üksi ateljees, nokitsed, meel läheb kurvaks, aga teistmoodi ka ei oska, sest pole eriti näinud, kuidas teistel kunstnikel see asi käib.
Väljamurde sooritas Mila Balti täiesti kunstisfäärist väljapoole. Nimelt osales ta paar aastat tagasi jahtlaeva Martha ümbermaailmareisil, olles seitsme kuu vältel täieõiguslik madrus. Reis algas Aafrika lõunatipust, kulges Lõuna-Ameerikasse ja üle Atlandi mitmete saarte kaudu läbi Euroopa tagasi Hiiumaale.
Näituse avamisel esitles jahikapten Hillar Kukk oma raamatut «Olen tohtinud hingata tuult vabal merel». Trükise on kujundanud ja illustreerinud samuti Mila Balti.
Talle on alati meeldinud maalida linde, naisi ja mööbliesemeid. Need on säilinud, lisandunud on avarus – meri ja taevas. Varem toimus maalide tegevus enamasti suletud ruumis või mingis määratlematus, kuid suhteliselt ahistavas keskkonnas.
Punane on asendunud sinisega, ja see pole vaid temaatiline ega koloristlik nihe – uutes töödes on näha, et mõtted ja tunded jätkuvad silmapiiri taga. Füüsikaliselt on kõik õige, taevas on ju sinine vaid me silmis, ning meri, seda enam, on vaid selle peegeldus. Stiihiate tegelik lõputus, jõud ja metafoorne tähendus maalidel annavad aimu sellest, mida meie, maarotid, võime vaid oletada – mis tunne on olla keset ookeani ja mis Mila Baltiga seal tegelikult juhtus.
Näitus on hästi läbi mõeldud. Esitatud on ka mõned vanemad tööd, kuid ainult jutustatava looga haakuvad. Vastu maad kägardunud naisi ja juhmi ilmega luiki kujutav «Elu vältides rahu ei saa» (2004) saab 2011. aastal vastuse silmapiiri poole sööstva merelinnuga töö «Mere hingamist kuulates lähen tagasi maailma» kaudu. See oleks ühtlasi ka kogu loo lühikokkuvõte.
Näitus
Mila Balti
«Mäng hinge ja meelega»
Pärnu linnagaleriis raekojas
5. novembrini