Autoriõiguste probleem arhitektuurses projekteerimises vajab lahendust

Foto: SCANPIX

Kuhu peaks eesti kultuur arenema ja miks? Need on küsimused, mille üle hakatakse peagi Eesti Kultuuri Koja kokku kutsutaval koosolekul vaidlema. Uute sihtide seadmisel on abiks Eesti kultuuripoliitika arengusuundade tulemuste analüüs. Kultuuriministeeriumis valminud analüüsi olulisemaid valupunkte vahendab Heili Sibrits.

Kultuuriministeeriumi eestvedamisel koostati 2002. aastal valitsuse poolt heaks kiidetud Eesti arhitektuuripoliitika, millele järgnes praeguseks lõppenud arhitektuurivaldkonna tegevuskava 2004–2008. Eesti arhitektuuripoliitika strateegiline suund ja eesmärgid vajavad praegusest majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast lähtuvalt põhjalikumat käsitlemist.

2009. aastal algatati justiitsministeeriumis ehitus- ja planeerimisseaduse kodifitseerimine, mille käigus on valminud põhjalik analüüs praegu kehtiva regulatsiooni toimimisest ja vajalikest muudatustest. Analüüsi olulisimaks järelduseks on vajadus ehitus- ja planeerimisseadused üle vaadata, kuna olemasolevate seaduste muudatustest ei piisa.

Ehitatava keskkonna kvaliteedi parandamiseks on EAL teinud ettepaneku luua riigiarhitekti institutsioon, mille tegevuse ja eesmärkide kohta on esitatud ka täpsem kontseptsioon. 2007. aastal loodi kultuuriministeeriumi struktuuri arhitektuurinõuniku koht.

Lahendust vajavaks probleemiks on praegu autoriõiguste käsitlemine arhitektuurse projekteerimise lepingutes. Näiteks on probleemiks RKASi koostatud arhitektuurse projekteerimise tüüpleping, mis on sageli lisatud juba arhitektuurivõistluse tingimuste juurde ning mille kohaselt peaks arhitekt nõustuma kõigi autori­õiguste loovutamisega pärast eskiislahenduse ehk võistlustöö esitamist.

Sellise tingimusega nõustumine annab tellijale võimaluse hõlpsalt vahetada projekteerimise protsessi vältel arhitekti või tema teenustest sootuks loobuda, mis aga ei pruugi tagada lõpptulemuse ehk valmisehitise kvaliteeti.