Kuhu peaks eesti kultuur arenema ja miks? Need on küsimused, mille üle hakatakse peagi Eesti Kultuuri Koja kokku kutsutaval koosolekul vaidlema. Uute sihtide seadmisel on abiks Eesti kultuuripoliitika arengusuundade tulemuste analüüs. Kultuuriministeeriumis valminud analüüsi olulisemaid valupunkte vahendab Heili Sibrits.
Sadakonnas suuremas ja väiksemas regulaarse näitusetegevusega näitusesaalis ja galeriis toimub aastas umbes tuhat eri formaadis (näitus, seminar, konverents, töötuba jm) kunstisündmust ja -üritust. Riikliku rahastuse kokkukuivamise vastukaaluks on jõuliselt kasvanud omaalgatuslike organisatsioonide tegevus (nt kunstikriitika blogi Artishok, EKKM jpt).
Suureks probleemiks on vabakutseliste loovisikute sotsiaalsed garantiid, kultuuriministeerium on loonud töörühma, mis otsib kõiki osapooli rahuldavat lahendust. Majanduslanguse tingimustes on tõsise tagasilöögi saanud aastatuhande vahetusel jõudsalt arenenud kunstiturg.
2011. aastal võttis valitsus vastu kunstiteoste tellimise seaduse. Tänavu valmis ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eestvedamisel riiklik disaini tegevuskava.
Eesti kunstnikud ja kuraatorid, järjest jõudsamalt ka galeriid, teevad aktiivset rahvusvahelist koostööd. Eesti kunsti tutvustamine välismaistele kunstiprofessionaalidele on üks Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ülesandeid infokeskusena. Vähenenud on riigipoolsed ostusummad kogude täiendamiseks kunstipärandi osas, kaasaegse kunsti (sh tarbekunsti) oste toetab Eesti Kultuurkapital otsestipendiumidega kunstnikele.