Lember-Bogatkina – helge saatusega looja

Valli Lember-Bogatkina mõni päev tagasi valminud maali juures, mis kannab pealkirja «Ma panen vikerkaare pilvede vahele – see on side minu ja inimeste vahel». Tema selja taga seinal on 1940. aastal tehtud Riigi Kunsttööstuskooli diplomitöö, käes hoiab kunstnik oma kallist päevikut Foto: Peeter Langovits

«Ma panen vikerkaare pilvede vahele – see on side minu ja inimeste vahel». Niisuguse pealkirjaga pildi lõpetas teisipäeval Valli Lember-Bogatkina, kes homme tähistab 90. sünnipäeva.

«Ma olen seda mõtet endas kaua kandnud – võib-olla juba viis aastat, kui norralastest sponsorid tellisid minult Karepa rahvamajja suure pildi teemal: «Ja Jumal ütles Noale: «Ma panen vikerkaare pilvede vahele  – see on side minu ja inimeste vahel»»,» räägib Lember-Bogatkina. «Nad soovisid, et ma tingimata kujutaksin inimesi, kes lähevad valguse poole, ning pilvi ja vikerkaart.»

«Maalisin selle pildi kolm päeva tagasi – tõesti, jumal on mind hoidnud, et ma oma vanuses saan veel tööd teha,» nendib tarmukas daam, kes 90-aastasena sõidab igal tööpäeval Vabaduse platsile oma ateljeesse, sest pildiideed on vaja lõuendile või paberile jäädvustada.

Lember-Bogatkina töötubade seintel ja seinte ääres põrandal, riiuleil ning laudadel on virnade viisi raamitud ja raamimata maale ja akvarelle, paar mosaiikpannood. Muide, üks neist on 1940. aastal tehtud Riigi Kunsttööstuskooli diplomitöö.

Ühes kapis hoiab ta kauneid nahkköiteid – oma reisipäevikuid. Neisse raamatuisse on kirglikust rändajast kunstnik jäädvustanud nii pildis kui sõnas muljeid maailma paigust. Kui vahepeal viljeles Lember-Bogatkina peamiselt akvarelli, siis selle aasta alguses pöördus ta tagasi monumetaalmaali juurde ja hakkas akrüülvärvidega suuri pilte tegema.

Oma sünnipäevakülaliste rõõmuks paneb Lember-Bogatkina peoruumi välja näituse suvel Karepal maalitud töödest. Esmaspäeval avab ta Vabaduse galeriis akvarellinäituse «Minu Tallinn» ja paari nädala pärast Kunstihoone galeriis portreenäituse.

Olete teinud palju kauneid lillepilte ja maastikke, põnevaid portreid, abstraktseid maale jms, aga kas teil on ka oma lemmikžanr?

Rahvatantsud on üks südameteema, mis on põimunud läbi minu elu. Olen rahvatantse väga palju maalinud. Samuti naisi ja lapsi. Olen väga palju reisinud ja reiside ajal päevikut pidanud ning hiljem päevikute – joonistuste järgi akvarelle maalinud. Mäletan, kuidas seda pilti Kislovodskis sanatooriumis olles joonistasin (näitab päevikut). Üks mees, kes mu tööd nägi, teatas, et ta sõjaaegne sõber, rindekorrespondent  Valdimir Bogatkin joonistas samamoodi. Ma pöörasin näo tema poole ja vastasin: «Aga mina olin tema naine.» Minu abikaasa oli just paar aastat varem lahkunud.

Maailm on tõesti väike. Just sellised seigad lisavad elule värve.

Mul on elus ette tulnud omapäraseid kohtumisi ja neist on saanud vahvaid tutvusi. Näiteks sõitis sügaval Nõukogude ajal Karepal meie õue Kunda vabriku rajaja Girard de Soucantonide järeltulija, kes oli kümneselt kolinud Eestist Vaterland’i. Tol vihmasel päeval peatus meil uhke välismaa auto ja sellest väljus kena inimene, kes küsis teed mere äärde. Ma ütlesin, et minge otse edasi, kuid tema kutsus mind kaasa. Kui me randa jõudsime, jooksis naine kivi juurde, lausus toredas kanges keeles: «Uka-uka, mina kivikuningas!» ja puhkes nutma. Mina muidugi ka.

Siis ta hakkas pärima nende pere ilusa suvekodu kohta, aga kuna mina olin tollal Karepal üsna vähe elanud, siis väitsin, see maja on maha põlenud. Hiljem sain teada, et Karepa pioneerilaagri peamaja ongi otsitud suvila. Kirjutasin Saksamaale suure vabanduskirja ja saatsin maja foto. Mille peale tema saatis toreda vastuse, mille ühe lause  lausa õppisin pähe: «Jummal on taivas olemas, et tema teid minu tee peale saatnud olema.» Oleme siiamaani kirjavahetuses.

Kuidas teist sai kunstnik?

1935. aastal, kui lõpetasin algkooli, võeti viimane kord Riigi Kunsttööstuskooli nii noori. Kuna ma sodisin oma kooliõpikuid joonistustega, siis meie klassijuhataja õpetaja Laidoner soovitas mul minna kunstikooli eksamile.

Perekond oli vastu, sest tol ajal polnud naiskunstnikud populaarsed. Aga viimaks ütles isa, et las laps teeb, mis ta tahab. Ja laps läkski siis kolmeteistaastaselt kunstikooli eksamile ja sai sisse. Mäletan, kuidas ma Tartu maanteelt tulin – me elasime siis Nõmmel – ja nutsin suure häälega. Inimesed pärisid: «Laps, mis on viga?» Aga mina ei julgenud öelda, et valan rõõmupisaraid.

Kooli lõpetasin 1940. aastal cum laude ja mind kutsuti presidendi vastuvõtule. Panin uued kingad jalga, aga kuna need pigistasid nii hirmsasti, siis ma mõtlesin aina, kuidas saaks sealt tulema. Ja kõige toredam – nägin, et president Päts oli sussides, ja tollest hetkest hakkasin teda kadestama!

Vahepeal tuli sõda. Kaalu Kirme raamatust «Muusad ei vaikinud. Kunst Eestis sõja-aastail 1941–1944» võib järeldada, et toona käis üpris vilgas näituseelu.

Minust on need sõjad kõik mööda läinud – jumal on mind hoidnud. Ma olin Saaremaal vanaema juures. Kuna Kaarma küla asub keset saart, ei teadnud me üldse, mis ilmas sünnib. Ajalehed käisid harva. Vanaema sõtkus leiba ja enne ahju panekut tegi igaühele ristikese peale. Elu küünlatule valgusel... oli romantiline.

Kas Saaremaal hakkasite maastikke akvarellima?

Minust sai maastikumaalija väga imelikul kombel. Kui minu mees veel elas, maalis tema väga palju Tallinna. Nüüd oma töödes sobrades leidsin, et abikaasa kõrval olen minagi Tallinna nii palju maalinud, et teen neist vaadetest näituse.

Pärast minu mehe surma 1971. aastal tahtis Väimela sovhoostehnikumi direktor Heino Kuusik mind aidata ja kutsus Väimelasse maastikke joonistama: ta tahtvat igale kooli endisele direktorile pildi kinkida. Ehmatasin ära, ma ei tundnud ennast üldse maastikumaalijana, aga tänu Väimela direktorile olen nüüd peisažist.

Ma olen küll nii kaua olnud üksinda, kuid tunnetan siiamaani, et mees on mu kõrval ja aitab mind. Mitte ainult jumal, vaid ka minu mees (naerab). Meil oli tõepoolest ilus abielu.

Kuidas elu teid Vladimir Bogatkiniga kokku viis?

Me tutvusime temaga Riias 1948. aastal puhkekodus, kuhu ta tuli koos oma ema Ksenja Semjonovaga, Moskva Vahtangovi-nimelise teatri režissööriga. Kui meid tutvustati, siis tundsin, et Bogatkini käepigistuses oli mingi energia, ja see jäi meelde. Meid ühendasid paljud naljakad juhtumised. Kuna ma toona ei osanud hästi vene keelt, siis vastasin abieluettepanekule: kak hotite!

Kas elate kogu aeg kindla päevakava järgi?

Üsnagi. Ma ei tõuse väga vara üles, sest magama lähen südaöö paiku. Pean hommikul tingimata kohvi jooma, et veri läheks käima. Siis teen ennast korda ja sõidan ateljeesse. Tavaliselt olen ma siin kella viieni, sest pean poole kuueks, «Kirgede tormi» ajaks koju jõudma. See on ainuke sari, mida televiisorist vaatan. Vahel jälgin «Reporterit» ja «Aktuaalset kaamerat» ka.

Muusika meeldib mulle väga, vanasti käisin kõigil kontsertidel. Chopini prelüüdi «Vihmapiisad» olen maalinud meeleolu järgi palju – ühes töös on neid piisku arvukalt, teises vaid mõned. Viimati tehtud pildil, mis on praegu Vihula mõisas näitusel, on ainult paar piiska. Sünnipäeva ajal ma muidugi tööd ei tee, vaid pean pidu.

KOMMENTAAR

Juta Kivimäe
kunsti­teadlane

Valli Lember-Bogatkina on erakordselt vitaalne isiksus. Ta kuulub tegelikult nende kunstnike põlvkonda, kes tegutsesid Eestis aastakümneid tagasi praegustest kriteeriumidest hoopis erinevaid väärtusi järgides. Ent Lember-Bogatkina on kuidagi õnnelikult sobitunud ka tänasesse päeva.

Tema arvukas portreelooming ning loodus- ja linnavaated on alati olnud eelkõige elamuslikud ja mingi erilise inimliku lisaväärtusega, mis on väga paljudele kergesti mõistetav. Tema näitusi on alati ümbritsenud publikumenu.

Oli hea näha Lember-Bogatkinat joonistamas veel sel aastal Vabaduse väljakule rajatud plastikmullis. Paar söejoonistust nendest tundidest on ka Vabaduse galeriis eksponeeritud. Sealne näitus «Minu Tallinn» koondabki tema Tallinna ja Nõmme vaateid 1940. aastaist kuni tänaseni.

Tema akvarellistiil on muidugi aastakümnetega tublisti muutunud. 50ndate alguses imepeenelt maalitud purjejahid Pirital on kõrvuti piltidega näiteks 70ndatest, kus tema akvarell on hoopis jõulisem ja dünaamilisem.

Praegu ehk enam ei mäletatagi, et Nõukogude aja alguskümnenditel lõi Lember-Bogatkina arvukalt suuri monumentaaltöid. Tänagi võib laululava ruumides näha tema uhket mosaiikpannood laulupeolistest ning Kalevi spordihalli fassaad ja Mustamäe vanemate majade otsaseinad on kaetud tema ja Margarete Fuksi suurte sgrafiitotehnikas kujunditega.

Lember-Bogatkina on olnud läbi paljude aastakümnete väga loominguline ja palju jõudnud. Tema töid on praegugi näitustel lausa uskumatult arvukalt eksponeeritud.