Kasemaa haakristid mängivad jalgpalli

Andrus Kasemaa oma joonistuste keskel Tartu Kunstimajas: mul on küll värvimeel! Foto: Sille Annuk

Andrus Kasemaa defineerib head kunsti Martin Heideggeri järgi: see on tõe maapõue seest välja riidlemine. Kasemaa tõde on aga kahekihiline, mille osas on tal natuke õigus: kunsti- ja elutõde erinevadki. Kasemaa tõdedes on aga üldine segadus, ta viskab ja põrgatab neid nagu palli igas suunas ja kunagi kogemata poetas ta mõtte, et meeste tõde ongi muutuv, sest «mehed on kuked».

Selline Kasemaa tõe määratlus on rohkem minupoolne, ta ise peab oma tõdesid kaljukindlaks ja vastuvaidlemist mittelubavaks, tõde on see, mida ta just parajasti ütleb.

See vigurijutt Andrus Kasemaa tõdedest sobib sissejuhatuseks tema 70 aasta juubelile pühendatud näitusele Tartu Kunstimajas.

Uued taktikad

Kunstniku sõnul on näituse teemaks haakristi rehabiliteerimine, sest haakrist ehk svastika on juba 6000 aastat olnud paljude rahvaste jaoks päikese, valguse ja tule sümbol ning seda kasutatakse ohtralt rahvakunstis. Kasemaal tekkis haakristi kujutamise mõte oma ammuseid Saksamaa-reise meenutades, kus ta tajus rahva süütunnet Hitleri pattude pärast. Kasemaa püüab aidata sakslasi vähemalt selles, et veenda maailma haak­risti süütuses.

Kasemaa jaoks ei ole haakristil mingit maagilist tähendust, ta taandab haakristi lihtsalt ühele mänguasjale, ühele vormielemendile, ja kuna teeb seda väga andekalt, lõputute variatsioonide ja ühe uute leidudega, kõlab tema sõnum võimsalt, loodetavasti kõrgele ja kaugele.

Ilma autori seletuseta ei oleks aru saanudki, et näituse peateemaks on haakrist, sest puhast haakristi me ei näe, selle on kunstnik ära peitnud oma lemmikmotiividesse, mida tunneme juba mitukümmend aastat – väänlevad figuurid ja matsakad kehaosad, jõllitavad silmad ning kronksus käed, sama Kasemaa košmaarne maailm, mis Mare Ruusi sõnul on «groteskne, irriteeriv, kobrutav, pulseeriv».

Joonistuste peal on see kobrutamine siiski kunstipärases tasakaalus, autori suurepärane kompositsioonitaju ei jäta teda hetkekski maha ja praegusel näitusel ilmneb see eriti.

Nagu öeldakse, tuleb oma minevikuga hüvasti jätta naerdes. Kasemaa huumorimeel on vägev, vürtsitatud seksuaalsuse, iroonia ja sarkasmiga. Must huumor on eriti vaimukas ja värskendav.

See Eesti kunstiajaloo suurim ja ainulaadseim isikunäitus, seejuures ainult kunstniku viimase aasta loomingust, on osalt saavutatud tänu üsna tülikale haigusele, mis kunstnikku juba mitu aastat vaevab.

Kõige mugavam loominguline asend on poollamav ning seetõttu võttis Kasemaa kasutusele pikad paberipoognad, mille murrab neli-viis korda kokku käepärasteks kaadriteks. Sajad pildid on ühekõrgused ja nii otsustasidki näituse kujundajad Indrek Grigor ja Markus Kasemaa ruumide seinad lausa ära tapetseerida, pildipoognate read algavad otse põrandalt ja jõuavad vahet pidamata lae alla.

Värvimeel ikka on

Olulisem on uute kunstiliste aspektide lisandumine. On tekkinud neljast-viiest teosest seeriad, mille põhjus võib olla ka sisuline – kunstnik ei suuda ühte pilti mahutada peas pulbitsevat ideederohkust või lihtsalt jääb üks pilt lahjaks. Kasemaa vaidleb: «Pulbitsemine on kaos, minu peas ei ole kunagi üle kolme idee ja nad eksisteerivad harmoonilises kooskõlas.»

Tõenäoliselt esineb kõige sagedamini hoopis variant, et Kasemaa mõistust juhib käsi. Ta on fanaatiline joonistaja, igal võimalikul hetkel võtab kätte õli- või vahapastelli, tõmbab paberile ühe paisuva joone ja siis alles mõtleb, mis sinna kõrvale sobib. Ta lustib vormi, joone ja kujundi mängu nagu tõe omagi ning tihti ta ei oskagi pildi teemat nimetada. Ühe kollase kompositsiooni puhul ta siiski mõtles välja: «Haakristid mängivad jalgpalli».

Teiseks uueks jooneks kunagise täiesti must-valge loominguga võrreldes on üha rikkalikum värvi kasutamine. Kasemaa uus hüüdlause: «Kunst peab olema värviline ja provokatiivne!» «Sul ei ole värvimeelt,» ütlen mina ja saan vihapurske osaliseks: «On küll. Kuid kunst ei tohigi olla ilus, ta peab olema huvitav. Kui kaua ma pean sulle seda rääkima!» pasundab Kasemaa.

Kuid sel näitusel saan esmakordselt mina, Pallase koolkonna vana austaja, nautida Kasemaa kauneid värvikooslusi koos mõne rahuliku geomeetrilise kompositsiooniga. Kas tähendab selline lepliku väikekodanluse tagaajamine kõrvalekallet võitluslikust peajoonest, veelgi hullem – vanainimeselikku väsimust? Et Kasemaale meelepärane olla, põhjendan seda sisuliste taotlustega, haakristi sulandamist eesti ja teiste rahvaste mustritega.

Kuigi kujundajad on Kasemaa loomingulistest uperpallidest, naeru ja riiu, tõe ja vale kaosest teinud mingi selgema süsteemi ja haaratavama ülevaate, pole ikkagi umbes 450 teosest koosnev näitus (lisaks kümned joonistused laudadel) mitte lihtsalt mõjuv, vaid lausa painav, nii et pärast näituselt lahkumist peab sisemise tasakaalu taastamiseks jooma Kirjanike Maja krüptis ühe konjakinapsi.

Näitus
Andrus Kasemaa 70
•    Tartu Kunstimajas
•    20. novembrini