Kas minna või jääda?

Piret Rauk ja Peeter Tammearu Kuressaare Linnateatri etenduses «Oma maa».

FOTO: Irina Mägi / Meie Maa

Kuressaare Linnateatri repertuaari läbiv joon on olnud oma saare asja ajamine. Olgu autori või tegevuspaiga kaudu, on vähemalt üks hooaja uuslavastus mingi kandi pealt ikka seotud Saaremaaga. Saarlaste poolt vaadatuna kiiduväärne, on see mandrirahva seisukohalt ehk kinnistanud saarlaste teatri kindlasse nišši, mis kassaedule «suurel maal» ei pruugi hästi mõjuda.


Viimaste aastate väljasõiduetendustega on teatril olnud igatahes tegu Keila-Märjamaa liini ületamisega. Vahel jõutakse siiski ka Tallinna, Lõuna-Eestisse haruharva. Teatrisõbrad küll teavad, et Kuressaare teater on tegelikult projektiteater, kus alati löövad kaasa Eesti parimad lavajõud, tavapubliku jaoks paistab neil püsivat aga mingi saarerahvateatri imago vaatamata sellele, et kogu Piret Raugi juhtimisperioodil alates 2006. aastast pole teater vist kordagi ei repertuaarivaliku ega kunstilise taseme poolest allahindlust teinud ega ka alt läinud.

Pole vaja minna

Võtku see sissejuhatus hirmu neilt, kes Kuressaare teatri viimases uuslavastuses juba ette kolkluse apoteoosi kardavad näha. Võib julgelt minna veenduma, et laval pole tegu ei Hindi ega oma saarega, kõige vähem aga Aadu Hindi jutustuse «Oma saar» dramatiseeringuga. Urmas Lennuki originaalnäidend on Hindilt lisaks pealkirjale laenanud vaid tegelaste piiblimaigulised nimed ning metatasemel vast probleemigi – kodupaiga mahajätmise valu.

Tegevus toimub aga nüüdisaegses Eestis ja kõneldav tekst pärineb tervenisti meie viimaste aastate ühe kõige produktiivsema ja sisukama näitekirjaniku sulest. Ning kujutatavail inimsuhetel ja nende hingevaevadel tundukse olevat enam ühist Lennuki enese nukra küladramaturgiaga («Rongid siin enam ei...» ja «Päeva lõpus») kui Hindile omase ulja saareromantikaga.

Kõige hämmastavam on aga, kui täpselt teater ja dramaturg on suutnud tabada just tänapäeva Eesti ühe põletavaima probleemi – kodumaalt lahkumise: kes tööle, kes õppima, kes õnne otsima ja kes lihtsalt elumuredest eemale. On tore, et erinevate inimsaatuste ja nende põimumise kaudu jääb teater optimistiks ning sisendab vaatajale usku kodukohta püsima jääda, lootust, et asjad võivad siin paremusele pöörduda, ning armastust, mille toel sellele ise saab kaasa aidata.

Ja kuigi dramaturgiliselt on süžee küllaltki seebiooperlik, peab tegijaile au andma, et loo arengut on põnev laval jälgida ning vaheajale saadetakse publik uudishimuga jätkuva suhtes.

Trassi edu saarel

Raivo Trassi viimaste aastate suuremad õnnestumised ongi seotud Kuressaare Linnateatriga. Lavastustes «Ma armastasin sakslast» (2008) ja «Vares» (2009) oli tunda nii kogenud näitejuhikätt kui kujundliku mõtlemise värskust – see edukäik jätkub «Oma saares», abiks jälle just Kuressaares võimalik täpne näitlejavalik kogu Eesti teatri «koondmeeskonna» seast. Teatrijuhtimise talumatust raskusest hästi välja puhanud Peeter Tammearu (Elias) ja Tallinna Linnateatrist «hüppes» oleva Andres Raagi (Aaron) partnerluses on tunda kunagisest ühistöötamise ajast pärit professionaalset respekti ning tollal ehk teostamata jäänud soovi vastastikku sütitava koosmängu järele.

Raag viipab Hindile

Nüüd on see sündinud ja andnud võimaluse mõlemale meistrile luua psühholoogiliselt mitmekihilised ning sisemist saladust nüansirikkalt ja samm-sammult avavad tegelased. Ühine lavaajalugu on mõlema meespartneriga olnud ka Ruthi kehastanud Piret Raugil (Raagiga lavaka XV lennus ja Tammearuga Ugalas) ning nende kolme koosmängust sünnivad nauditavalt pingestatud lavahetked.

Isepäise ja iseseisva saarenaise mängimine hakkab Raugil muutuma nii laval (kui ka teatrijuhina) juba teiseks minaks ning võib vaid imetleda, kuidas ta selles tüpaažis ikka veel täiendavaid detaile suudab leida. Ruthi ja Aaroni euro­ametnikust vend Jaagup on Jane­k Sarapsonile juba neljas osa Kuressaares. Praegu jääb ta oma partnereile alla tegelaskuju psühholoogilise üheplaanilisuse tõttu. Selles vennas pole saladust, aga ehk annab seda veel luua ja kindlasti võiks purjuspäisust mängida väiksema forsseerimisega.

Nii tugevas trupis on raske ülesanne Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilastel Gerlin Kruuseril ja Airike Vipil, kelle kehastatav Silla pole ju laps, vaid pedagoog Aaroni kooliõpilasest kallimana täiesti võrdväärne tegelaskuju. Nähtud etendusel tuli Airike Vipp rolliga usutavalt toime, kuigi professionaalse kooli puudumine nii kõnes kui liikumises torkas paratamatult silma.

Kuressaare lava väiksest väljasõidufurgoonist tulenevad napid võimalused oli kunstnik Toomas Hõrak oskuslikult ära kasutanud, küll võinuks aga valgusega mängides õhtuse ja hommikuse atmosfääri vaheldumist paremini esile tuua. Alati rafineeritud maitsega Feliks Küti muusikaline kujundus on suurepärane, mõnevõrra ootamatuna ja nagu lava kõrvalt esitatuna mõjus vaid lõpulaul.

Ning kui Andres Raag lõpetab lavastuse (kuuldavasti näidendiväliselt) üle ajajõe ulatuva kummarduse ning tekstilise käeviipega Hindile, siis mõjub see tugeva mõttelise ühendusena kõigi eelkäijatega, kes on eri aegadel pidanud tegema siit maalt lahkumise või siia jäämise keerulise valiku.

Uuslavastus
Urmas Lennuk «Oma saar»

Tuletis Aadu Hindi samanimelisest teosest
Lavastaja Raivo Trass
Kunstnik Toomas Hõrak
Muusikaline kujundaja Felix Kütt (Endla)
Osades Piret Rauk, Peeter Tammearu, Andres Raag (Tallinna Linnateater), Janek Sarapson ja Gerlin Kruuser või Airike Vipp
Esietendus Kuressaare Linnateatris 26. oktoobril

Tagasi üles