Eesti leidis superstaari. Aga kust – Lätist!

Andrejs Žagars – Läti ooperijuht ja lavastaja, kellele miski ei näi võimatu. Nüüd ka Estonia teatris. Foto: Mihkel Maripuu

Kohtusin selle nädala teisipäeval ühe mehega. Kokkusaamine leidis aset Estonia teatris, aga mees oli lätlane. Andrejs Žagars nimeks, 53 aastat vana. Kuid ta näeb oma east paarkümmend aastat noorem välja, on pikk, sportlikult sale, kergelt tõmmu, sõbraliku olemise ning intelligentse jutuga, valdab vabalt võõrkeeli. Humanitaarse kallakuga loovus on tema isikus ühendatud suurepärase ärivaistu, ettevõtlikkuse ja julgusega.

Teatud mõttes kehastab Žagars kõike seda, mida välimusele, loovusele, eneseteostusele ja edule suunatud tänapäeva kultuur ning ühiskond inimese ideaaliks on seadnud. Nii tema seniste tegude kui ka teisipäevasel kohtumisel räägitud jutu järgi otsustades näib Žagars olevat mees, kellele pole miski võimatu.

Kõvem mees kui Mati Unt

See kõik kõlab nagu ilukirjandusliku karakteri kirjeldus. Millises Estonia lavastuses on dramaturgiasse üks lätlane sisse kirjutatud? Õige vastus: mitte üheski!

Žagars, kes aastakümnete eest näitlejana leiba teenis, kehastab neil päevil üksnes iseennast. Ja see roll paistab talle nii sobivat kui ka meeldivat. Koguni niivõrd, et Žagarsi võime leida iseendana homme Estonias esietenduva Puccini ­ooperi «Manon Lescaut» reklaam­plakatil.

Žagars – selle ooperi lavastaja – seisab pildil koos nimikangelannat kehastava Aile Ass­zonyiga. Varem on Eesti ooperi ajaloos endale midagi sellist lubanud üksnes Mati Unt, aastal 2005 Pärnu Endla ja PromFesti reklaampostril.

Aga Žagars on lõunanaabrite juures veel kõvem mees, kui Unt oli meil. Temas on superstaari kvaliteeti. Tegu on inimesega, kes juhtinud viimased 15 aastat Läti rahvus­ooperit, viinud Riia ooperimaja selle ajaga nii majanduslikust, administratiivsest kui loomingulisest madalseisust nii kõrgele kunstilisele ja professionaalsele tasemele, kui see väikerahva rahvusooperimaja puhul ilmselt üldse võimalik on.

Meie jutuajamise käigus, kui palun Žagarsil neid üleminekuaastaid kirjeldada, räägib ta detailselt läbiviidud ulatuslike reformide tegelikest tagamaadest. Kultuuriajakirjanikuna ei hakanud ma üle küsima, aga olen varem välisajakirjandusest lugenud, et teda üritati sel perioodil korduvalt mürgitada, keegi oli kord ta auto alla pommi unustanud jne.

Näitlejaharidusega Žagarsil, kes teinud üle- ja üle-üle-eelmisel kümnendil kaasa paljudes läti ja vene mängufilmides (sealhulgas kaks väikerolli eesti linateostes!) ning olnud aastaid ühe Riia sõnateatri palgal, sai näitlemisest isu lõplikult täis 1995. aastal. Ta sukeldus restoraniärisse, ent sai eneselegi üllatuseks 1996. aastal pakkumise võtta üle Läti rahvusooperi direktori kabinet, kust kaks meest järjest just vahetult enne seda kinga olid saanud.

Kui esimesed reformid olid valusalt, ent edukalt läbi viidud, otsustas Žagars uute väljakutsete leidmiseks ise muu administratiivse töö kõrvalt lavastama hakata. Debüüdiks sai 2002. aastal Rootsis Dalhalla vabaõhufestivalil väikese eelarve ning suure rahvusvahelise menuga välja toodud Wagneri «Lendav hollandlane», mis püsis hiljem Riias mängukavas sedavõrd kaua, et eestlastel oli seda võimalik näha veel kaks suve tagasi Saaremaa ooperipäevadel.

Sealt alates on Žagars oma põhitöö kõrvalt välja toonud veel 14 ooperilavastust, neist kuus eelmist väljaspool Lätit (Ungaris, Itaalias, Venemaal, Saksamaal, Horvaatias ja Jaapanis).

Huvitava kokkusattumusena on ta seni lavastanud eranditult üksnes maailma ooperiliteratuuri A-klassi kuuluvaid teoseid, mis on ühtepidi võimaldanud ning teisalt koguni tinginud värskemat lähenemisnurka.

Žagarsi lavastused (ise olen neist seni näinud vaid nelja) on visuaalselt atraktiivsed, detailitihedad ning julged, kusjuures esteetilisest tõlgendusjulgusest pole tema puhul siiani vähemalt kriitikat uskudes kordagi tõlgendusjultumus saanud. Samuti iseloomustab tema lavastusi töö solistidega, keda ta võimaluste piires laulmise kõrvalt ka näitlema on pannud.

Žagars räägib mulle, kuidas ooper oli aastaid tema jaoks lavakunstivormina suuresti sünonüümne sõnapaariga «halb teater». Üks tema lavastajategevuse missioone ongi olnud, et ooperikunst leiaks teatrilaval väljundi, mida ta väärib.

18. sajandist 21. sajandisse

Millise väljendusvormi see missioon homme Estonias esietenduvas Puccini ooperis «Manon Lescaut» täpselt saanud on, sellest Žagars väga pikalt ei räägi. Fotograafil palub ta mitte pildistada lava, kus üks selle ooperi viimase vaatuse suuri rekvisiite (mida mõistagi originaaldramaturgias ei leidu) nii teatri pürotehnikute ekspertiisi kui kõiki tulevaid etendusi ootab.

Žagars usub ja loodab, et see 19. sajandil noore Puccini poolt muusikasse valatud 18. sajandi stiilis lugu suudab tema 20. sajandisse üle toodud tegevustikuga kõnetada 21. sajandi eestlasi.

Lõpetuseks räägib ta, et kavatseb Läti rahvusooperi direktoritoolil püsida vähemalt 2014. aastani, mil Riiast saab Euroopa kultuuripealinn. Kuuldes tema plaane festivaliaasta ooperiprogrammi asjus (kolm uut täispikka läti algupärandit, Wagneri Niebelungide tetraloogia ja «Rienzi» jne), mis väidetavalt kõik teoks tehakse, mõtlen kahetsusega, et tänavu, kui seda tiitlit kannab Tallinn, on Estonia teater (või siiski meie kultuuriametnikud?) need võimalused suuresti kasutamata jätnud.

Või pole asi meie kultuuriametnikes, vaid Žagarsis, kes ajakirja Opera Now reporteri kümnenditaguse tähelepaneku kohaselt suudab ka eskimotele külmkappe müüa?

Ooper «Manon Lescaut»esietendub reedel kell 19 Estonia teatris.

Andrejs Žagars

•    Sündis 1958. aastal

•    1982. aastal lõpetas teatri- ja filminäitlejana Läti riikliku konservatooriumi. Aastail 1982–1994 töötas Läti teatris Daile ja mängis paljudes filmides, sh kahes Eesti filmis: «Kaks paari ja üksindus» (1984, rež Tõnis Kask) ja «Metsluiged» (1987, rež Helle Karis)

•    Pärast näitlejakarjäärist loobumist oli edukas ärimees

•    Läti Rahvusooperi direktor 1996. aastast

•    Ooperilavastajana debüteeris 2003. aastal, debüütteoseks Richard Wagneri «Lendav hollandlane». Kokku on ta välja toonud 14 ooperilavastust