/nginx/o/2014/03/28/2921218t1h5e0f.jpg)
/nginx/o/2011/11/06/822408t1h7420.jpg)
Ajakirjanik Kalle Muuli ütles Raadio Kahe saates «Olukorrast riigis», et ajaviitekirjanduse laenutamine raamatukogudest võiks tasuliseks muutuda.
Muuli: massikirjanduse laenutamine võiks tasuliseks muutuda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muuli nägemuses maksaks lugejad nende teoste laenutamise eest 10 või 20 senti, nii et teatud arv laenutusi kataks raamatu ostmise kulu ja riik ei peaks kommertskultuuri toetama. Nimelt ütles kultuuriminister Rein Lang sel nädalal Eesti Päevalehele, et rahvaraamatukogudele tuleks välismaise ajaviitekirjanduse asemel rohkem Eesti autorite teoseid osta.
«Ma pakuksin sellise lahenduse arutamiseks, et keelamise või mitteostmise asemel võiks ju teha niiviisi, et on raamatud, mis on tasuta laenutamiseks ja on raamatud, mille eest võiks pisut tasu maksta,» rääkis Muuli. «Niisuguse arvestusega, et inimesed jõuaksid neid laenutada, aga samas kataksid ka raamatu ostmise kulu, et see ei tuleks maksumaksja taskust. Sada laenutajat justkui ostaksid selle raamatu välja. See tundub mulle vähemalt õiglane ja loogiline.»
«Tõesti, miks me peaksime riigi raha kulutama kommertskultuuri ja massikultuuri edendamiseks, aga samas, miks me peaksime raamatukogud tegema vaesemaks, keelates osta raamatuid, mis väljuvad kultuuriministeeriumi maitse piiridest?» küsis Muuli. «Kui inimene peab maksma 10 või 20 eurosenti, et raamatut laenutada, siis ma arvan, et selle väikese raha inimesed leiavad ja see oleks õiglane.»
Samost: nõnda muutuvad raamatukogud üleni tasuliseks
Muuli kolleeg Anvar Samost vastas seepeale, et tasulise laenutuse mõte on ohtlik, kuna esiteks tekib küsimus, kuidas määrata raamatud, mille laenutamise eest tuleb maksta ning teiseks võiks järgmise sammuna raamatukogud üldse tasuliseks muutuda. «Ma arvan, et siis on kõik lõpuks tasuline, et tasuta saad sa laenutada «Kalevipoega»,» arvas Samost.
Langi ideed peab ta sellele vaatamata päris heaks. «Pigem mulle see idee meeldib – tõesti, ma ei näe mingit põhjust, miks iga ajaviiteraamat, mis pealegi ei ole eesti autori oma, vaid võõrkeelest tõlgitud, peaks ostma Eesti raamatukogudesse. Veel parem oleks, kui Rein Lang kultuuriministrina suudaks asju kuidagi niimoodi korraldada, et terviksummat, mille eest raamatukogudele teoseid ostetakse, suurendataks,» rääkis Samost.
Muuli tõi välja, et massikirjanduse probleem ei puuduta ainult tõlketeoseid. «Ka eesti enda kirjandusest võib leida küsitava väärtusega teoseid ja kas neid peab maksumaksja raha eest ostma? Näiteks selline viljakas autor nagu Helju Pets või Erik Tohvri,» ütles ta. Samas ei võidaks lugejad menukirjanike raamatukogudest kaotamisest Muuli arvates just palju.
«Mis see meile annab, kui Petse, Cartlande ja Tohvreid ei ole? Ma arvan, et inimene ikkagi ei laenuta raamatukogust seda raamatut, mida Rein Lang on talle ostnud või soovitanud, vaid ta läheb lihtsalt koju ja vaatab «Metsikut roosi» ja vaatab seda kaks korda kauem, kui tal on vaja oma aega sisustada. Tavalisele maainimesele, kes rahvaraamatukogust laenutab, on see Cartland kindlasti parem meelelahutus kui poe taga õlle joomine,» leidis Muuli.