Andrejs Žagarsi tuunitud Puccini Estonias

Andrejs Žagarsi lavastatud «Manon Lescaut» algab küll ehk hillitsetult, ent stseen-stseenilt muutub kahe noore inimese traagiline armusuhe üha vahedamalt tajutavaks. Ja kui lavastuse faabulas ongi ebakõlasid, siis lauljad ja orkestrandid väärivad vaid kiitust.

FOTO: Harri Rospu

Nii pikka ja tormilist aplausi pole Estonia teatris juba mõnda aega olnud, tunnistas garderoobitädi mulle mantlit ulatades, kui lahkusin Puccini 1893. aastal valminud läbimurdeooperi «Manon Lescaut» esietenduselt.



Kuna teater algab garderoobist, tuleb riidehoidja tähelepanekut võtta tõsiselt. Lavastuse triumf  paistab väärivat sellele eelnenud võimsat reklaami. Tallinnas Stockmanni, Swissôteli ja SEB  (kavalehelt võib lugeda, et pank osales ooperi «tootmisprotsessis», sest nii on kirjutatudki: «SEB esitleb») vahele jääva Tartu maantee reklaamitulpadelt jäi mulje, et oodata on Ass­zonyi-Žagarsi võimsat duetti.

Pikk ja macholiku välimusega läti kultuslavastaja sobinuks tüübi poolest võrgutaja rolli kindlasti paremini kui tenorid. Aga me oleme ooperis ja siis tuleb arvesse võtta, et rollid luuakse eeskätt hääle ja alles seejärel kõige muu sinna juurde kuuluvaga (näitlejate füüsilised ja omavahel sobituvad proportsioonid, liikumine, dekoratsioonid).

Tunnistan, et esimeses vaatuses, kus armuleek lööb lõkkele Manoni laulva/kehastava Aile Asszonyi ja vaest üliõpilast Renatot kehastava Mart Mardiste vahel, jäi kire edasiandmine veel pisut kahvatuks. Sest eks ole Puccini ooperid üksainus lõputu kirg, kannatamine ja ülendus. Ent mida stseen edasi, seda ehedamalt kahe noore inimese vahelise armusuhte traagiline kulg lavalt saali jõudis, tipnedes teises vaatuses pikkade kirglike suudluste ja erootiliste vihjetega ühteheitmises eeslava põrandal ning neljandat vaatust tervenisti täitva agooniaga.

Selles Puccini ooperis pole veel seesuguseid n-ö iseseisvalt elavaid aariaid nagu «Toscas», «Boheemis», «Madame Butterflys» või «Turandotis». Jutustus voogab lainetades, nagu kogu Puccini käekirjale iseloomulik.
Siiski oli hetki, mil publik sai sekkuda braavohüüete ja vaheaplausiga. Renato esimene aaria «Iial pole ma kohanud niisugust neidu» andis märku sellest, milline jõuliselt dramaatiline tenor on olemas Mart Mardiste näol Estonia teatril. Ei ühtegi «kukke» kõrgeimatel nootidel, läbivalt puhas ja kindel esitus.

Asszonyi kui laulja nauditava professionaalsuse kõrval väärib igati tunnustust tema näitlejameisterlikkus. Mõlemale osatäitjale on viimane vaatus paras kadalipp: meeleheitel Renato ja janusse hääbuv Manon. Et seejuures – Manon tõmbleb surmakrampides ja Renato embab teda – suudetakse laulda puhtalt kogu pikk lahkumisduett, vääris traagikale vaatamata publiku aplausi.

Žagars on «Manon Lescaut’» üle kandnud 18. sajandi rokokoost 20. sajandi kõrgmodernismi.

Süžee oleks tõlgendatav siis nii: glamuuri ihkav neiu Manon tuleb 1968. aasta suvel Prantsuse Rivierasse, olles isa käsul teel kloostrisse (siin tekib mõistagi loogiline dissonants!). Renato armub temasse ja tahab ta röövida. «Mänedžeriks» saab Manoni vend Lescaut (keda, muide, väga hästi mängib ja laulab Rauno Elp). Vahepeal eelistab aga Manon vana rikkurist ärimehe Geronte de Ravoire’i (Mart Laur) Pariisi korterit ja luksuslikku elu.

Üheks lavastuse kulminatsiooniks on seal aset leidev Estonia kooriliikmetest hipide ja lillelaste karnevalipidu, marihuaana suitsetamine, seksimine (nii kaugele laval siiski ei minda) ja tvisti õppimine ning tants. Koori etteaste teenis siin aplausi (koreograaf Elita Bukovska ja koormeister Hirvo Surva). Eraldi särasid oma etteastetega tantsuõpetaja (Aleksander Arder) ja laulja (Juuli Lill).

Ajastuvaimuline on kogu kujundus: konjakiklaasi kopeerivatest toolidest op-kunsti matkivate seinatapeetideni.

Vahepeal on aga toimunud üliõpilaste mäss ja kolmanda vaatuse arreteerimine – Manoni kahtlustatakse kaassüüdlasena oma mehe surmas – oleks nagu selle järelkaja. Peab küll ütlema, et siin enam ajaline ülekanne ei tööta. Neljandas vaatuses peab vaataja aimama, et Manon ja Renato on põgenedes läbi teinud lennuõnnetuse ja määratud surema Aafrika kõrbes. Mulle assotsieerus lennuk laval pigem Antoine de Saint-Exupéry saatusega.

Aasta eest sai seoses Läti rahvusooperi Eesti-külastusega nähtud Žagarsi tuunitud «Jevgeni Oneginit». Selle ajaline konkretiseerimine jäi abstraktsemaks ega mõjunud nii tõlgendusliku pealetükkivusega nagu «Manon Lescaut».

Võib ju põhjenduseks tuua, et nii saavad uued vaatajapõlvkonnad parema kontakti tolmuma kippuva ooperiklassikaga. Ent noorematele on 1960. aastadki eelajalooline aeg. Viimaste kümnendite kontekst oleks hakanud kaasa mängima siis, kui oleks lisatud multimeediavõtteid (muide, «Jevgeni Oneginis» kasutas Žagars videot).

Või kui oleks miksitud «Manon Lescaut’d » mõne rokkooperi motiiviga. Sest kui juba minna, siis võinuks minna  plus ultra.

Siin pole esimene kord, kus ma tunnustavalt pean rääkima Estonia teatri orkestrist. Arvo Volmeri juhatamisel polnud see mitte ainult võrdne ning laval toimuvat väga täpselt kandev ja juhtiv partner, vaid ka sümfooniaorkestri mahtu ning detailivõimekust näitav kollektiiv.

Nähtud etenduses võisin seda taas kogeda kolmanda ja neljanda vaatuse vahele jääva intermetso esituses. See oli ka koht, kus tundsin end kõige liigutatumalt. Mis teha – Puccini kirg voolab minugi veres.

Uuslavastus
Giacomo Puccini ooper
«Manon Lescaut»
Lavastaja Andrejs Žagars (Läti rahvusooper)
Dirigent Arvo Volmer
Dekoratsioonid: Renāte Lorence (Läti)
Kostüümid: Kristīna Pasternaka (Läti)
Osades: Aile Asszonyi (Manon), Mart Mardiste (Renato de Grieux), Rauno Elp (Lescaut), Mart Laur (Geronto de Ravoir), Oliver Kuusik (Edmondo), Märt Jakobson (Kõrtsmik), Aleksander Arder (Tanstuõpetaja), Juuli Lill (Laulja) jt
Esietendus reedel, 4. novembril

Tagasi üles