Raido Mägi – õpetaja, mitte pedagoog

Raido Mägi aktsioonis: küll mitte õpetamas, vaid etendamas, Mihkel Ernitsa ja Laura Kvelsteini töös «It was good while it lasted», sellepärast ka habe.

FOTO: Silvia Pärmann

Süda hüppas rõõmust, kui tuli teade, et Raido Mägi on esimene, kes saab Gerd Neggo nimelise tantsuõpetaja stipendiumi, mille Eesti Tantsuhariduse Liit on asutanud. Neggo, kelle sünnist möödub täna 120 aastat, mõjutas tugevasti siinset sõjaeelset moodsat tantsu. Sama, ainult et viimase kümmekonna aasta jooksul, on korda saatnud ka 38-aastane Mägi, kes õpetab tantsukunsti Viljandi kultuuri­akadeemias.



Teie nimekas kaaslinlane, kauaaegne Vanemuise ballettmeister Ida Urbel sõitis 1920ndatel spetsiaalselt Tallinna, et Euroopa lavadelt naasnud Gerd Neggo juures plastilise tantsu tunde võtta. Teie sündisite Viljandis aasta enne seda, kui Neggo 1974 pagulasena Stockholmis suri. Kas on midagi, mis teid seob – peale kuiva fakti, et üks oli ja teine on tantsuõpetaja?

Ka mina sõitsin (ei läinud jala) spetsiaalselt Tallinna, aga 1995. aastal – tantsukooli Fine 5 Renee Nõmmiku juurde, kes oli tegijaks saanud taasiseseisvunud Eesti esimeses sõltumatus moderntantsuteatris NordStar/NordicStar. Värskelt Viljandi kultuurikolledži lõpetanuna ja Box RMis (1990ndatel tegutsenud imetabane tantsukollektiiv – toim) tantsinuna olin aru saanud, et see on see, millega ma tahan tegeleda. Edasi tulid juba festivalid ja koolitused, nii Eestis kui ka VÄLISMAAL, nagu tol ajal oli kombeks öelda.

Otsesema seose kohta Gerd Neggoga võin aga kindlalt väita, et plastilisus on ka mulle oluline, kõigepealt tantsijana, aga sellist voolavat ja loomulikku liikumist olen püüdnud ka edasi õpetada. Mis veel? Neggo õpilane oli Helmi Tohvelman – me mõlemad oleme õpetanud teatritudengitele liikumist.

Te ise ei tavatse end nimetada niivõrd pedagoogiks, kuivõrd inimeseks, kes püüab kõigest edasi anda oma kogemust, lõpuni minnes ja pühendunult. Miks te pedagoog olla ei taha?

Sõna «pedagoog» on nõukaaegne, väljendab kõiketeadmist ja ainuõigsust. Seda ma küll oma lapsele pakkuda ei tahaks. Olen lihtne õpetaja, kes jagab oma teadmisi ja kogemusi.

Neggo õpetamise eesmärgiks oli kasvatada intellektuaalseid, väljendusrikkaid ja iseseisva loomisvõimega lavatantsijaid, nagu märgib ka teatriuurija Lea Tormis. Ka viimaste aastate kõige huvitavamad noored tantsukunstnikud – nimetaksin siin eelkõige Triin Reemanni ja Karl Saksa – on sirgunud just Viljandist.  

Aitäh. Ise ütleksin, et koolitame nüüdisaegselt mõtlevaid tantsuõpetajaid, inimesi, kel on teadmisi inimkehast ja kes oskavad seda instrumenti tööle panna – see tähendab oma liikumise loomingulist arendamist, individuaalse kehatunnetuseni jõudmist ja nende aspektide kaudu tantsu mõtestamist tänapäeva maailmast lähtudes.

Õpetaja õpib kogu elu, kes ei õpi, on kehv õpetaja. Teie õpite kunstiakadeemia tegevuskunstide magistrantuuris. Miks?

Muidu jookseb maailm eest ära. Kunst on arenenud meeletu hooga, kõik on kõigega läbi põimunud. Tantski ei ole enam ainult tants, vaid osa kaasaegsest kunstist. Pealegi sunnib see otsima ja looma, ei lase stagneeruda.

Õpetamise ja õppimise kõrval olete ka väge täis etenduskunstnik – teie kümne aasta tagune soolo «Meelega» on siinse uue tantsu absoluutne klassika. 2005. aastal tegite sellele järje «Meelega 2» ja lubasite siinsamas Postimehes, et kahe aasta pärast tuleb välja triloogia kulminatsioon – «Meelega 3». «See saab olema alles soolo!!!» intrigeerisite. Praegu on aasta 2011, aga lavastusest pole kippu ega kõppu. Üldse on teid haruharva esinemas näha – viimati juhtus see augustis Viru keskuses, teid oli klaasist boksi pistetud ja pikk hall habe ette kleebitud. Kui palju on õpetamine pärssinud teie aktiivset lavategevust?

Olen püüdnud teadlikult arendada eneses tantsukunsti kõiki külgi, olla nii tantsija, tantsuõpetaja kui koreograaf. Ma ei oska öelda, kas üks on pärssinud teist, aga sisimas tunnen jätkuvalt arenevat harmooniat. Kogemuste jagamine on edasiviiv jõud ja kust siis kasvavad meie järgmised Neggod, kui keegi seda enda südameasjaks ei võta.

Mis puudutab minu soolosid «Meelega», siis öeldakse, et kaks ilma kolmandata ei jää – andke vaid aega atra seada nagu vanadele eestlastele kombeks.

Tagasi üles