11.11.11 kell 20.11 111 ekraanil – täitsa lõpp!

Hüppa peale! Mihkel (Märt Koik) ja Rait (Tõnu Õllek) pakuvad Brendale (Ester Korkiasaari) küüti. Foto: Urmas Mänd

Tänasel maagilisel päeval täpselt kell 20.11 esilinastub korraga 111 ekraanil üle kogu Eesti ehk Narvast Ruhnuni ja Kärdlast Vastseliinani üks ainulaadne filmiprojekt – talgute korras valminud ja end rahvafilmiks tituleerinud mängufilm «Täitsa lõpp!».

Kinobussi aktivist ja ettevõtmise initsiaator Mikk Rand, film on tehtud, protsess lõpule viidud – kuidas tulemusega rahule jääte?

Tegelikult ju täitsa okei tulemus on. Võib-olla täitsa lõpp ei ole, aga täitsa okei on küll. Ma ei tahakski tegelikult hinnangut anda, kuna olen olnud ise osaline. Kui aga mõelda, milline tegelik kaos oleks võinud tulla, siis olen tulemusega ikka väga rahul.

Kunstilises mõttes ei ole see ju šedööver, sest me kopeerime paljusid asju. Kuid kui sa tegeled koolitamisega, õpetamisega, siis kuidas seda öeldaksegi, et kordamine on tarkuse ema. Loo­jutustamise või stiili mõttes see ju ainulaadne ei ole, aga kõik see kokku on kindlasti ainulaadne.

Mingis mõttes on tulemus tegelikult ootuspärane, pole ju mõtet seda näiteks Rainer Sarneti «Idioodiga» võrrelda.

Mina tean paljusid inimesi, kes ei oota üldse mingit tulemust. Kui jälle võrrelda koolitöödega, mida see kahtlemata oli, siis võiks ju öelda, et see on meil nüüd tehtud, jätame selle kõrvale. Ma arvan, et seda ei pea päris kõrvale jätma ja võib vaadata ka teist korda.

Täna toimuvad esilinastused üle kogu Eesti, linastumiskohtade nimekiri on umbes sama pikk kui teie lõputiitrid. Mis saab edasi?

Arvestuslikus mõttes võtsime plaani, et igas Eesti punktis – ükskõik, elad sa siis soos või rabas – oleks vähemalt 20 kilomeetri kaugusel ikka üks punkt, kus filmi näidatakse. Paikkinodesse – Coca-Cola Plaza, Solaris ja teised – jääb film ka pärast seda ekraanile. Protsessi mõttes on see film tehtud nii, et me loome küll mingisuguse pretsedendi, sündmuse, aga teistpidi tahame korrata n-ö tavalise kinolevi samme – seda, et kinod seda näitaksid.

Filmitalgute otsesem ja laiem eesmärk, saan ma aru, oli rahvahariduslik ehk filmikoolitus?

Absoluutselt. Sellepärast oligi protsess meile kõige olulisem. Mitte lihtsalt, et löö kaasa – see on ka oluline –, aga kui sa ikkagi mängid filmi tegemise mängu, siis sa õpid ka midagi. Ma võrdleks seda ka kirjakeele õpetamisega. Filme vaatavad ju kõik, aga kui paljud selle grammatikat tunnevad?

Kui palju inimesi üldse talgutel kaasa lõi?

1500 inimese ümber oskame nimeliselt arvestada, aga ilmselt on neid rohkem – kõiki nimesid ei ole võimalik tuvastada. Kõiki ideid, mis välja käidi, ei ole võimalik tuvastada. Lõppkokkuvõttes ei olegi see võib-olla nii tähtis, kuna me oleme kuulutanud, et tegu on rahvafilmiga, seda just rahvaluule või rahvalaulu kontekstis – see on loodud koostööna ja ühe inimese autorlus polegi siin nii oluline.

Muide, milline osa sellest filmist on kõige venivam? Lõputiitrid! 68 minutit on film ise pikk ja seitse minutit jooksevad tiitrid veel sellele otsa. Filmi tiiter on filmi dokument ja me üritasime nii palju kui võimalik neid nimesid sinna ka sisse kirjutada. Aga jah, kardan, et osa nimesid on kindlasti lõputiitritest välja jäänud, ja seega peame juba ette vabandust paluma.

Kui sellest protsessist endast rääkida, siis kaamera ees näeme valdavalt – kui Lenna Kuurmaa, Peeter Volkonski ja Andres Keil välja arvata – tundmatuid nägusid, nägusid rahva seast. Stsenaariumi kirjutamises ja võttepaikade valikus said kõik kaasa lüüa, kuidas oli kaamerataguste asjadega: režii pluss tehniline teostus?

Professionaalne juhendaja oli igas elemendis ja igas lõigus olemas, kuid suurema osa tegid siiski talgulised ise. Professionaalne operaator Christian Johannes Kask ise praktiliselt kaamerat käes ei hoidnud. Seletas, juhendas. Noh, paar korda hoidis, kui aus olla. (Naerab.) Aga ühel hetkel muutus see stiiliks – nägime küll, et eks see kaamera selline kõikuv ole, kuid las ta siis olla.

Milline meeleolu võtetel valitses? Oli see lõbus protsess?

Oli küll. Eks siin tuleb jälle see kooli-paralleel sisse tuua – need, kes juhendama peavad ja tunnevad vastutust, on tõsisemad ja vaatavad, et asjad ikka toimiksid. Võib-olla on siin lasteaia-paralleeli isegi parem kasutada – need, kellele mänguasjad on kätte antud ja mängima lastud, lasku ainult käia. Ega kedagi ju millekski ei sunnitud ja sellist talgufilmi niimoodi ainult teha saabki. Kes enam olla ei tahtnud või ei viitsinud, võis ära minna.

Sellist rahvafilmi teadupärast kusagil mujal varem tehtud pole...

Koolitööna tegelikult teevad tudengid tihti talgukorras filme – kutsuvad oma sõbrad appi näiteks. Ja mitte ainult tudengid. Üldse, kui amatöörid hakkavad midagi tegema, siis nad ikka kutsuvad kedagi appi. Unikaalseks teeb meie talgud aga see, et me avasime kõik protsessid, ka ideeprotsessi. Tegu ei ole ainult ühe sõpruskonna filmiga, vaid kogu ühiskond võis kaasa lüüa. Selles mõttes tõesti võrdlusmomenti ei ole.

Sedalaadi rahvalik kollektiivsus maksab ka mingit lõivu, «Täitsa lõpu» puhul kas või võrdlemisi tavapärases stsenaariumis.

See film, protsess, stsenaarium on pigem nagu kulgemine. Stsenaarium realiseeruski pidevalt kulgedes ja täiustudes ning sellevõrra ongi tulemus elulisem. Kuna see ei ole ühe inimese visioon, siis mingitel hetkedel see jääb hüppama ideelt ideele. Tegelikult võib seda nimetada üsna postmodernistlikuks, nüüdisaegseks. Pungilikuks, ütleksin isegi.

Alati on huvitav filmi rahalist poolt uurida. Kui palju «Täitsa lõpp» maksma läks?

Eelarveliselt võib rääkida kokku umbes 140 000 eurost, vanas rahas siis natuke üle kahe miljoni, mida võib pidada ikkagi üliväikeseks. Väikese-eelarveliste eesti filmide puhul on tegu nelja-viie miljoniga ja keskmine eelarve tähendab 10–12 miljonit. Euroopas on väikese-eelarveline kõik, mis on alla miljoni euro. Selles mõttes oleme me mikro. Kui kõik need lavastused reaalsete teenustena kokku võtta, siis oleks asi muidugi oluliselt rahamahukam. Praegu toimis asi koostöös.

 «Täitsa lõpp»

•    «Täitsa lõpp» on 75-minutiline roadmovie ehk teekonnafilm läbi Eesti kulgemisest, raskuste ületamisest ja armastuse leidmisest üks päev enne maailmalõpu tulekut.

•    Sünopsise järgi on käes Detsembrikuumus ja jõulud, aga väljas lõõmab päike. Miski on mäda! Maiade kalender ennustab kohe saabuvat maailmalõppu ja eestlased on sattunud justkui Hukkunud Alpinisti hotelli – kes proovib kavalusega pääseda, kes allub Hullumeelsusele ja laseb sel end lõpuni kanda. Mõni otsustab saatusele vastu sammuda ja oma elu armastusele südant puistata – nagu Rait, kelle silm on lauljatari, Viimse reliikvia Lenna Kuurmaa peale langenud. Aga tema parim sõber Mihkel, nagu Tulnuka-Valdis, saab obaduse vastu pead ja kuuleb kahelt päikeselt, et õige tee maailma päästa on hoopis seesama Lenna jumalatele ohverdada. Siseneb Somnambuulne Brenda. Mõtlik tütarlaps, kes peidab endas hullumaja minevikku ja keerulist suhet emaga. Noored tahavad suunduda igaüks oma teed, aga saatus ja maailmalõpu ootusest tulenev segadus viivad neid vaid ühes suunas – Tuhamägedesse! Nagu Toots ja Teele, ei mõista ka Mihkel ja Brenda kohe, et nad on loodud teineteise jaoks. Ja nagu Nipernaadi, ei taju Rait, et keegi otsib ka teda taga. Ent lootus sureb viimasena ning õnneks saabub ka lõpp...

•    Filmi peaosatäitjad on Märt Koik ja Ester Korkiasaari.

•    Talgulised kokku kutsunud Kinobussi eesmärk oli teha filmiharidus kättesaadavaks kõigile soovijatele. Näiteks stsenaarium kirjutati ühiselt valmis internetis, peaosalised valiti telesaate kaudu ja ülejäänud osatäitjad rahvahääletuse põhjal. Filmil on kuus professionaalset (Ilmar Raag, Jaak Kilmi, Rasmus Merivoo, Mikk Rand, René Vilbre ja Arbo Tammiksaar) ja 15 amatöörrežissööri, võtted toimusid kõigis Eesti 15 maakonnas.

•    Filmi tegemisel lõi kaasa 1500 talgulist.