Habemenugadel tantsiv printsess kulutas öö jooksul seitse paari kingi läbi. Printsess Luluu vannitoas läheb igal õhtul tuub hambapastat. Alusetutest süüdistustest pahane tüdruk jääb valvesse, et tegelik süüdlane n-ö teolt tabada. Tababki. Tema hambapastaga teeb igal öösel hoolikat tualetti pesuehtne luukere.
Luukere elab – jaa, taibukal lugejal on õigus – kuninga kapis. Kus siis veel? Härra Kere valvab seal valitseja saladust, mis on peidetud kena puust laeka sisse. Raud teeb lapsele selle poliitikamaailmas üldmõistetava termini väga täpselt ja tõega klappivalt, ent samas mänguliselt selgeks. Braavo!
Luukere elu on pehmelt öeldes üksluine. Kui härra Kere kapist välja kolib, läheb tal ja teistelgi põnevaks.
Luukere pole kummitus
Eesti lastekirjandusest meenub esimese hooga ainult üks kontmehest tegelane. Kalju Saaber kirjutas loo luukere Atust. Atul on minevik, on saatus ja järeltulija, kellega kirjanik ta raamatus kokku viib. Härra Kere kohta me suuremat teada ei saa. Vaid seda, et ta oli kunagi laps ja tema ema laulis talle unelaulu «Surnukirstul viisteist meest»… Mõlemad kirjanikud on seda meelt, et luukere pole mingi kummitus.
Lugusid kuningatütardest on meil kirjutatud rohkem ja tõlgitud veelgi enam. Raua lugu Luluust asetub vastukaaluks otsatule hulgale «roosadele» printsessiraamatutele. Viimastes kulub kogu aur rõivastele, pidudele ja tühja täis ilutsemisele. Siin raamatus tegeleb printsess rõivastumisega just nii palju, kui on luukere seltskonda viimiseks vaja.
Njah, tema sülearvuti on justkui lõivuna nondele teistele lugudele siiski roosa ja briljantidega! Aga olgu pealegi. Tüübilt on ta rõõmus ja ettevõtlik nagu Lindgreni Eva-Lotta. Ja süda on tal õiges kohas.
Niisiis printsess ja luukere. Peategelaste valik peibutab nii tüdrukuid kui poisse. Raud viib lugeja kuningriiki. Aga mitte seitsme maa ja mere taha. Ajaloojõe teise voolusängi keeramise tagajärjel võinuks kõik siin ja praegu nii olla nagu raamatus.
Härra Kerega koos linnas ringi vaadates märkame pesuehtsat isikukultust. Kuninga ratsamonument linnaväljakul, lugeva kuninga kuju ülikooli ees, lilli kastev pronksist valitseja purskkaevu rollis, kuninga pildid muuseumis, filmid vaprast, õilsast ja targast kuningast – tuttav, paraku kõhe tunne tekib seda kõike lugedes.
Lapsel muidugi mitte. Hoogne sündmustik haarab ta kaasa, huvikonks peaaegu iga peatüki lõpus ei lase tal lugemist niisama lihtsalt pooleli jätta. Oleme saladuse teadasaamisele pidevalt väga lähedal ja siis tõmmatakse see otse meie nina alt ära, et järgmises peatükis jälle õrritavalt lähedale asetada.
Autor loob põnevaid, realistlikke ja armsa kiiksuga tegelaskujusid. Näiteks kodutul ja karuse moega Väinol käivad küll õige tihti peal «möllutujud», mis kord isegi tulekahjuga päädinud, aga tegelikult igatseb ta kududa kaltsuvaipa. Kohtume turvamehe, politseiuurija, ajakirjaniku ja represseeritud õpetlasega. (Muuseas, pildil on too Sokrateseks hüütu kahtlaselt sarnane Tallinna Ülikooli rektori Rein Rauaga!)
Printsess asub koos uue sõbraga kaotsiläinud saladust otsima. Ta seab jalule õigluse, äratab oma isas südamehääle ja kuningas tunnistab rõõmsalt, et tema lapsest kasvab riigile õige kuninganna.
Lugu annab edasi pettumust, mis last teatud eas tabab, kui ta hakkab kriitiliselt mõtlema ja adub, et tema vanemad ei olegi kõige targemad ning käituvad pahatihti ebaõiglaselt, erapoolikult, ahnusest või tunnustusjanust aetult. Luluu ei lepi sellega.
Kuningriigis ongi nii, nagu esmamulje põhjal arvata võis. Kes kuningat kritiseerib, pannakse vangi. Ministrid edastavad valitsejale ainult meeldivat teavet. Ja kõik sai alguse kuninga saladusest. Luukere valvas kapis tolle koolitunnistusi, ja põhjusega.
Muna õpetab kana
Neil olid must valgel kirjas üpris nigelad tulemused. Kuninga lõpukirjand jättis temast mulje kui piiratud huvide ja napi vaimse potentsiaaliga noormehest. Amet eeldab muud. Muu hulgas au-, aga ka häbitunnet.
Raud seab lugeja ette küsimuse – kas selleks, et olla armastatud, tohib valetada? «Lolli kuningat ei armasta keegi,» põhjendab kuningas tütrele oma tegusid. «Kas sa arvad, et valelikku kuningat armastatakse?» pareerib Luluu ja õnneks saab ta tõdeda, et isa polegi lootusetult loll.
Lõpp on õnnelik. Härra Kerel pole vaja enam midagi kapis valvata ja temast saab perekonnaliige. Kuningas on tütrele lubanud kooli minna ja lõputus põdrajahis vahet pidada. Mõnikord on kanal tark tegu muna nõu kuulda võtta.
Raamat
Piret Raud
«Printsess Luluu ja härra Kere»
Autori pildid
Tänapäev 2008