«Kuritöö ja karistus» sündis Barõšnikovi silmas pidades

Mai Murdmaa selgitab, Vitali Nikolajev (vasakul) ja Sergei Upkin kuulavad – kohe algab «Kuritöö ja karistuse» viimane läbimäng – foto on tehtud eile – enne taasesietendust. Foto: Priit Simson

Mai Murdmaa taastas ühe oma karjääri loomingulise tippsaavutuse, 20 aastat tagasi esietendunud balleti «Kuritöö ja karistus». Täna on selle taasesietendus, küll mitte Estonias, vaid Vene Teatris.

On tähelepanuväärne, et «Kuritöö ja karistus» ei tule välja mitte Estonia teatris, nagu 20 aastat tagasi, vaid Vene Teatris, täpsemalt sealsel laval, mitte märgi all. Ise lavastate, ise produtseerite. Kuidas nii?

Nii on. (Vaikib pikalt.)

Kas see üle jõu ei käi?

Käib küll. Mul on küll üks inimene abiks, aga... enam ma sellist asja ette ei võtaks. (Selleks hetkeks on ta saanud juba kaks kõnet – toim). Ikka hull on see asjaajamine...

Aga Estonia – miks ei võiks sellised asjad ikkagi seal välja tulla?

Võivad, aga ei pea. Uus juht, teine repertuaaripoliitika – ma saan sellest väga hästi aru. Kuidas see ennast õigustab, näitab aeg. Pealegi on mul siin ju Estonia tantsijad: Sergei Upkin, Eve Andre ja Vitali Nikolajev... Kui ma milleski pettunud olen, siis selles, et teater polnud huvitatud ühest teisest minu enda meelest paljulubavast projektist – tahtsin teha täiesti uue versiooni «Anselmi loost» (esietendus 1978. aastal Estonia teatris – toim), mille teema – vaimse ja materiaalse vastuolu – sobiks väga hästi meie aega.

Tegelikult võiksid nad uuesti «Krati» välja tuua. Eesti rahvuslik klassika puudub ju repertuaarist täiesti. Aga noh, palju see publikule korda läheks... Vanasti läksid «Kuritöö ja karistuse» 20 etendust täismajale. Vene Teatris on muidugi halvemini, pileteid pole veel kuigi palju ostetud – mõistetav ka, see on natuke sellises ebatavalises kohas, eestlased ei tea sinna minna.

Kaasaegne kriitika hindas «Kuritööd ja karistust» kõrgelt ja tagantjärele on süvenenud arvamus, et see on üks teie karjääri paremaid ballette. Olete nõus?

Jah, olen küll.

Põhjusi, miks mitte nii väga vanu tantsuteoseid ka mujal maailmas üha sagedamini taastatakse, võib olla erinevaid. Kes tahab kunagist hiilgust meenutada, kes tehtut ümber mõtestada, keda inspireerib mõni konkreetne tantsija...   Mis oli selleks teie puhul?

Esiteks see, et «Kuritöö ja karistus» on ehk kõige eredam näide tantsudraamast – lavateosest, mis on teostatud puhtalt koreograafiliste vahenditega. See on draama, kus süžeed, psühholoogiat ja mõtet arendab ainuüksi tantsukeel, mitte pantomiim, näiteks. Viimane kuulub pigem draamaballeti juurde, mis on hoopis teine asi. Hea tantsudraama on ühtlasi psühhofüüsiline, mis tähendab seda, et iga liigutus peaks olema mõtestatud, psühholoogiliselt tunnetatud.

Kahjuks on psühhofüüsiline tants üha harvem nähtus ka maailmas, rääkimata Eestist. Tantsijad ei oska sellele isegi enam tähelepanu pöörata. Kusjuures 19. sajandil seda veel teati – teati, et kui võtad sisse teise või kolmanda positsiooni (jalgade asendid klassikalises balletis – toim), ei tohi seda teha mehaaniliselt, vaid tunnetatult. Ühesõnaga, mul oli tunne, et äkki annaks see, mis on ehk minu kõige tugevam külg, siinsele tantsupildile midagi juurde, kui üritada seda korraks elustada.

Teiseks palus Sergei Upkin mult juba ammu, kas ma ei tahaks temaga midagi teha. Ja kolmandaks väike vigade paranduse moment ka.

?

Jah, sest sinilindu ma 1991. aastal ikkagi kätte ei saanud. (Naerab.) Olen seda ümber teinud natuke, mitte palju. Rookinud välja klassikalise tantsu, mida oli küll niigi vähe, aga nüüd on tantsukeel rohkem nüüdisaegsem, ka kontsentreeritum. Täiesti uus on Raskolnikovi peamine monoloog – see on siis, kui ta seda vanamutti tapma läheb –, eelmine tundus mulle liiga nõrk. Rühmatantsu, mis oli originaalis alguses ja lõpus, pole üldse – ongi vaid kolm tantsijat: Raskolnikov, Sonja ja Porfiri Petrovitš –, ka see on minu arvates asjale kasuks tulnud.

Rahalistel põhjustel ei saanud me täielikult taastada Andris Freibergsi suurepärast kujundust, millest on väga kahju, Kustav-Agu Püüman on selle uuele lavale kohandanud. 
 
20 aastat tagasi tantsisid Raskolnikovi Juri Jekimov ja Priit Kripson. Kas vastab tõele, et tegite «Kuritöö ja karistuse» hoopis Mihhail Barõšnikovi silmas pidades?

Jah, see idee tekkis meil New Yorgis 1980ndate lõpus, kui Miša (Barõšnikov tantsis juba 1974. aastal tollases Kirovi, praeguses Maria teatris Murdmaa seatud «Kadunud pojas» – toim) oli veel väga heas vormis, aga ilma teatrita (Barõšnikov oli kuni 1989. aastani Ameerika Balletiteatri kunstiline juht – toim). Siis jäi see kuidagi ripakile, eks ta natuke ebales ka, leida New Yorgis lava ja...

Kahju.

Kahju jah, oleks mu kõrval olnud võimekas mänedžer... Aga et New Yorgis midagi tegema hakata, olgu või Barõšnikoviga, selleks peab palju raha olema. Mis maksab ainuüksi üks orkester... Ja ilma orkestrita ei tantsinud Barõšnikov kunagi.

1992. aastal kanti üks «Kuritöö ja karistuse» fragment siiski New Yorgis ette – see oli teie loominguline õhtu –, küll mitte Barõšnikovi esituses.

Jah, siis tantsis seda üks Indianapolise Balleti solist (Mark E. Gomez, Murdmaa lavastas 1992. aastal Indianapolises – toim) ja Sonja oli Marika Blossfeldt.

Isegi New York Times kirjutas sellest.

Jah, oli küll üks väike artikkel. Ainult et kui huumoriga võtta, siis eks see Ameerika ole ikka Ameerika. Kirjas oli, et muidu on kõik hea, aga pole aru saada, miks Raskolnikov oma käed ämbrisse kastab ja oma näo ja keha verega kokku võõpab. (Naerab.) Nende teadmised vene kultuurist on ikka väga pinnapealsed.

Mainisite, et idee tekkis koos Barõšnikoviga. Aga kust pärineb esimene tõuge?

Ma ei oska seda öelda. Mõne asja puhul tean ma täpselt, kust nad tulevad, aga selle puhul mitte. Võib-olla inspireeris Arvo Pärdi muusika, tutvus temaga...

Te kasutate «Kuritöös ja karistuses» Pärdi muusikat, tema varasemaid teoseid. Kas te töötasite muusikalise dramaturgia välja koos Pärdiga?

Me suhtlesime küll, ta käis ka mõnes proovis, aga põhiliselt pärineb see siiski minult, kasutan Esimest ja Kolmandat sümfooniat, on ka «Alinale», «Credo», «Calix»... Ja vene kirikukellad. Muusika on üldse suur võit, see oleks justkui spetsiaalselt sellele balletile kirjutatud, nii orgaaniliselt sobib see siia, vähemalt minu enda arvates. Kogu see vaimne otsing, kannatus ja puhastus... intensiivsus, see kõik on muusikas olemas, ja väga intensiivselt.

Dostojevski on mõistagi igihaljas, aga siiski – kas teie lavastus võiks praeguse ajaga ka kuidagi erilisemalt kokku kõlada?

Miks mitte. Lubatavuse ja mittelubatavuse piir on meil ju sassis mis sassis. Kogu see korruptsioon, mahhinatsioonid, mida varjatult korda saadetakse, põhimõte, et kui see välja ei tule, on kõik korras. Isiksuse moraalne puhtus, hingerahu polekski nagu küsimus. Selles mõttes on see ajas küll. Muidugi kõige rohkem oleks see ajas Venemaal...

Ma ei saa jälle ütlemata jätta, kui geniaalne see raamat ikkagi on – Raskolnikov puhastub Sonja kaudu, kes on ju prostituut... Mõistagi ei jookse me raamatu süžeed mööda, kõige olulisem on Raskolnikovi puhastumine hingelise kannatuse läbi.  

Kuidas selliste vanade ballettide taastamine üldse käib? Kas koreograafia on teie kehamälus olemas?

Ei, ma olen selles suhtes viletsa mäluga. Õnneks on sellest säilinud üks amatöörlik video, mida ma sain kasutada. Kõigepealt n-ö laadisin lavastuse oma kehasse ja taastasin emotsionaalselt.

Ja kui seda salvestist poleks olnud?

Siis tulnuks sellest üks hoopis teine lavastus.

«Ballett-sümfooniat», üht teie tuntumat tööd, mis tuli välja 1963. aastal, poleks võimalik seega taastada?

(Ohkab.) Reaalselt mitte. Võib ju kujutleda, et niimoodi oli, aga täpselt – ei. Ma imetlen väga Ülo Vilimaad, kes ütleb, et tema mäletab kõiki oma ballette peast.  

Mille järgmisena ette võtate?

Tahaks teha «Trammi nimega «Iha»». Kus ja millal, ei tea.

«Kuritöö ja karistus» taasesietendub täna Vene Teatris, järgmised etendused on 25. novembril ning 12. ja 14. detsembril.

Väljavõtteid «kuritöö ja karistuse» kohta kirjutatust

«Kuritöö ja karistuse» kolm esimest etendust on orkestrilt, koorilt ja balletilt antud erakordse soojuse, liigutavuse, humaansusega: lavastaja mõtteoriginaalsus, esitajate kütkestavus ja tänapäeva teatritaju on loonud eesti muusikateatri suuretenduse.»
Ago Herkül (Sirp, 1991)

««Maarjamaa lunastuse» juurest kulgeb loogiline jätk Murdmaa ühe loomingulise tipuni – 1991. aastal esietendunud balletini «Kuritöö ja karistus»».
Heili Einasto (kogumik «Estonia esimene sajand», 2007)

 «Mai Murdmaa saab ilmas hakkama ka ilma Estonia balletita, kas saab aga Estonia ballett hakkama ilma Murdmaata, on märksa kahtlasem.»
Kadi Herkül (Teater. Muusika. Kino, 1992)