Lahkunud on nahakunstnik Elo-Reet Järv

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Elo-Reet Järv.

FOTO: Eesti Kunstnike Liit

Kuula artiklit

12. oktoobri õhtul lahkus meie seast peale rasket haigust nahakunstnik, Eesti Kunstnike Liidu auliige Elo Järv.

Elo Järv sündis 6. augustil 1939 raamatugraafik Eduard Järve tütrena. Peale isa hukkumist sõjakeerises 1941. aastal elas ja kasvas ta oma ema hoole ja vaimse suunamise all. Ta lõpetas Tallinna 7. keskkooli ja pärast lühiajalist õppimist Tartu Kunstikoolis astus 1958. aastal eneselegi ootamatult õppima ERKI-sse nahkehistööd, kuna jäi graafikas joone alla ja talle pakuti kohta naha erialale.

Üksiuitaja, väliselt arglik ja oma eraklikku rada otsiv, eristus ta juba õppimise ajal traditsioonilisest nahkehistöö laadist.1964. aastal lõpetas ta ERKI kiitusega ja töötas seejärel mõned aastad kunstnikuna dekoraatori- ja reklaamtsehhis, seejärel jalatsikombinaadis Kommunaar ning aastatel 1969‒1975 kunstilise toimetajana kirjastuses Eesti Raamat. Eesti Kunstnike Liidu liige oli ta alates 1970. aastast. Peale kirjastusest lahkumist asus ta tegutsema vabakutselise kunstnikuna. Näitustel hakkas Elo Järv esinema 1966. aastal, esialgu köidetega, mis oma tavapäratus kolmemõõtmelisuses irdusid üha enam harjumuspärastest nahatehnikatest.

1973. aastal alustas Elo Järv nahast ümarplastikaga, esinedes eksperimentaaltarbekunsti grupinäitusel Kiek in die Kökis. Tema «Pead» mõjusid plahvatuslikult uudseina. Esiotsa proovis ta hoida oma nahavormiotsinguis kokkupuutepunkte tarbe- ja dekoratiivkunstiga, püsides kujutava ja tarbekunsti piirimail, ent loobus peatselt tarbelisuse välisestki taotlusest. Viljakatel 1970.‒1990. aastatel kujunes temast loovisik, kes suveräänselt ületas ja lahustas tarbe- ja kujutavkunsti piire.

Üks tema läbimurdetöid oli kolmeosaline «Valvurid» (1983), mille eest ta sai Kristjan Raua auhinna, samuti sari «Trofeed piiritsoonist» (1984). Ise on ta öelnud, et ta tahtis «pääseda lineaarse aja painest». 1989. aastal ühines Elo Järv neosürrealistliku rühmitusega «Para 89», kus tema vaimseiks kaaslasteks said Jüri Palm, Ilmar Malin ja Rootsis tegutsev luuletaja Ilmar Laaban. Kaasnesid edukad esinemised Eestis, Soomes ja Rootsis ja ka rahvusvaheline tunnustus. Peale Eesti taasiseseisvumist valmis Elo Järvel mitmeid sotsiaalse hoiakuga skulptuurisarju.  

2011. aasta lõpus avati Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis Elo Järve suur isiknäitus «Klassikute» sarjas. 2013. aastal sai ta teistkordselt Kristjan Raua nimelise aastapreemia. 2018. aasta sügisel toimus Haapsalus Evald Okase Muuseumis näitus «Kolm Järve», kus eksponeeriti Elo Järve, tema isa Eduardi ja vanaisa Martin Järve töid. See Elo Järvele ülioluline näitus jäi tema viimaseks loominguliseks pingutuseks, käesirutuseks minevikku ja elutöö kokkuvõtteks.

Elo Järv ühendas oma loomingus filosoofilise sügavuse ja ülimalt töömahuka käsitöisuse. Ta püsis nahakunstnike seas üksildasena, olles liiga sõltumatu ja omamoodi, et koolkonda kasvatada ja liiga keeruline nii tehniliselt kui ka mõttetiheduselt, et matkijaid ahvatleda. Nüüd, mil Elo Järve maine rännak on lõppenud, saab ta tõusta eesti nahakunsti kinnistäheks.

Elo-Reet Järve ärasaatmine toimub 25. oktoobril kell 14 Pärnamäe krematooriumi väikeses kabelis.

    Tagasi üles