Vaesus, surm ja seks

Seriaali «PANK» teises episoodis on viivuks näha ka Jaan Toomiku teos «15. mai − 1. juuni 1992», mille raames ta eksponeeris oma toonast menüüd ning selle tulemust (väljaheide purgis). See on traagiline, eksistentsiaalne ja üldinimlik. Foto: Kaader seriaalist «PANK»

Seriaali «PANK» teises episoodis võib näha kolme uut kunstiteost. Esimesena torkab silma muidugi väljaheide purgis, mille peale lahke lugeja lööb ilmselt pea vastu kõvemat eset ja ütleb: not again! Aga siiski − again.

Jaan Toomiku teos «15. mai − 1. juuni 1992», mille raames ta eksponeeris oma toonast menüüd ning selle tulemust (väljaheide purgis), on traagiline, eksistentsiaalne ja üldinimlik.

Eksistents ei ole kerge asi ning selle nimel tuleb pingutada iga päev. Võiks isegi öelda, et enamuse meie ajast võtab labane ellujäämine. Ühe osa sellest moodustab toitumine, mis põhjapoolses kliimavöötmes, kus söök on raskemini ligipääsetav kui lopsakamatel laiuskraadidel, nõuab märkimisväärseid materiaalseid ressursse. Lihtsamalt öeldes: meil on vaja raha, et ellu jääda. 1992. aastal raha ei olnud. Sellest võis lugeda, kusagil midagi liikus, keegi oli mõnda kupüüri kusagil näinud, kuid midagi igapäevast raha olemasolus ei olnud.

See aga tähendas mitte ainult vaesust, vaid eksistentsiaalseid ohte. Pole raha, pole sööki, pole elu. Tänu Jaan Toomiku kunstiteosele teame me täna, mida ta 1992. aasta hiliskevadel ja varasuvel sõi − päevade kaupa peaaegu mitte midagi. Natuke leiba, natuke mahla, ja oligi kõik. Muidugi pole selles iseenesest midagi erakordset. Paljud inimesed elasid toona nõnda, kuid Jaan Toomik nägi, et selles on midagi ajastule, aga tegelikult laiemalt kogu eksistentsile midagi iseloomulikku − alati on kusagil inimesi, kes vaaguvad elu ja surma piiril, kuna neil ei ole piisavalt kroone, jeene või doltse.

Tema reaktsioon oli kehaline, sest ka oma eksistentsi tajume me oma kehaga: väljaspool meie keha meid ei ole, seespool meie keha varitsevad aga kõikvõimalikud ohud alates haigustest ja lõpetades pommiauguga meie maos. Just seetõttu reageeris Toomik iseenda, aga laiemalt kogu ühiskonna olukorrale nõnda − kehaliselt. Väljaheitest purgis sai ühtaegu ajastu dokument ning eksistentsiaalse kriisi traagiline reliikvia.

Selles kunstiteoses polnud midagi üleliia peent, hõllanduslikku või kaminasimsi kohale pandavat (kuigi mine tea) − küll aga oli selles kuhjaga inimlikkust. Eksistents on meil laiades piirides siiski kõigil samasugune, hoolimata klassikuuluvusest või maitse-eelistustest. (Olgu lõpetuseks veel öeldud, et kaadris ei ole Toomiku omaaegne töö, vaid selle uuestilavastatud tsitaat.)

Ühes kabinetis näeme aga veel üht DeStudio tööd (vt DeStudio kohta pikemalt eelmine lugu). See kujutab mustvalget väljatrükki ühe DeStudio liikme Herkki-Erich Merila haigest põskkoopast tehtud röntgenpildist. Pilti on suurendatud ja siis tükkhaaval välja prinditud, moodustades hiiglasliku kolba. Ühelt poolt näitas DeStudio seeläbi veel üht pildi liiki, mis võib kunstigaleriis rippuda kõrvuti maalide, graafiliste lehtede, fotode ja teiste pilditüüpidega, olemata neist žanrikuuluvuse tõttu kuidagi parem või halvem. Teiselt poolt on kolp ning haigusest räsitud inimpea samasugused viited eksistentsi haprusele nagu Jaan Toomiku installatsioon.

Seriaali «PANK» teises episoodis näeme ühes kabinetis veel üht DeStudio tööd, mis kujutab mustvalget väljatrükki ühe DeStudio liikme Herkki-Erich Merila haigest põskkoopast tehtud röntgenpildist. Pilti on suurendatud ja siis tükkhaaval välja prinditud, moodustades hiiglasliku kolba. Foto: Kaader seriaalist «PANK»

Memento mori («pea meeles surma») on levinud teema kunstiajaloos, eriti kristlikus kunstis, ning jõuka ja eduka inimese otsus end just säärase pildiga samasse ruumi asetada võib meile meelde tuletada üht mõtlemapanevat fakti ajaloost. Nimelt seisis Roomasse triumfikäiguga sisse marssinud keisrite taga alati ka üks ori, kelle ainsaks ülesandeks oli keisrile kõrva sosistada: «Sa oled vaid inimene.» Ära arva endast liialt. Ära pea end jumalaks. See kõik on ajalik. See kõik on mööduv. Sa oled vaid inimene. Säärase meeldetuletuse võib muidugi ka post-it'i peal endale külmkapi uksele panna, kuid vahel on ka võimsamaid ning mõjuvamaid lahendusi.

Lisaks neile näeme aga uusromantikust Pille isa kodus Leonhard Lapini erootilisi graafilisi lehti 1970ndatest. Võib öelda, et erinevalt Toomiku ja DeStudio teostest on nad pärit elu päiksepoolsemast toast, pakkudes nukratele hingedele fantaasiaid ja lohutust.

Seriaali «PANK» teises episoodis on näha ka Leonhard Lapini erootilisi graafilisi lehti 1970ndatest. Foto: Kaader seriaalist «PANK»

Lapin on lisanud erootikale veel ühe kihi: see on masinaerootika. Jooned, ruudud, geomeetrilised mustrid viitavad ihale masina järele: mitte automatiseeritud treipingi, vaid masina kui säärase. Miski, mis töötab vigadeta ja laitmatult, mille läikiv pind on täiuslik ning mille lakkamatult töötavas surinas arvame end kuulvat salapärast kutset. Iha ja seksuaalsus, masin ja tõmme, erootika ja tung − romantilised mõisted, mis Freudi järgi hoiavad meid samavõrd töös kui surmahirm.

Nii võibki öelda, et näeme ridamisi pilte, mis kõik kutsuvad meid tegelikult elama − olgu pelguse tõttu surra või soovi tõttu natuke nagistada.

«Kunst ajastu sümbolina» on rubriik, kus seriaali «Pank» üks stsenaristidest, Eero Epner räägib seriaalis nähtud kunstiteostest.