Kriitik: NO99 teater on üks kümnest kõige olulisemast asjast taasiseseisvunud Eestis (3)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
NO99 plaan oli teha sada etendust ja siis lõpetada, kuid jõud raudes varem. Pildil teatrijuht Tiit Ojasoo.
NO99 plaan oli teha sada etendust ja siis lõpetada, kuid jõud raudes varem. Pildil teatrijuht Tiit Ojasoo. Foto: Andres Haabu / Postimees

Teater NO99 on mõjutanud mitte ainult Eesti, vaid kogu maailma teatrikunsti ning nende otsus oma tegevus lõpetada jätab Eesti ilma olulisest visiitkaardist, kirjutab teatrikriitik Meelis Oidsalu.

Teater NO99 otsus on julge ja kooskõlas nende kunstnikueetosega. Nad on kogu aeg lubanud, et on oma kunstilises tegevuses 100 protsenti pühendunud ja kui see pühendumus pole enam võimalik, on lõpetamine igati aus valik.

Et 100 lavastust jäi täitmata, on sealjuures täielikult kõrvaline, aritmeetiline asjaolu. Selline lõpetamatus on teatrile omane ja parem on lahkuda veidi ootamatult kui oodatult. NO99 on oma tegevusega mõjutanud mitte ainult eesti teatrit, vaid kultuuri rolli laiemalt.

Teater NO99 on kindlasti üks kümnest olulisemast asjast, mis Eesti ühiskonnaga taasiseseisvuse ajal on sündinud.

Nad on olnud kogu aeg sammu ühiskondlikest arengutest ees, tegelenud keskkonnaprobleemidega («Nafta») siis, kui need nii suurelt teemaks polnud, ka rahvusluse kriisi («GEP») ja populismi võidukäiku poliitikas («Ühtse Eesti suurkogu») kujutasid nad ennetavalt-hoiatavalt.

Samal ajal on NO99 kompromissitult tegelenud näitlejateatri arendamisega, teatrist on sirgunud näitlejad, kes on saanud rahvusvahelist tuntust — Risto Kübar, Sergo Vares, Tambet Tuisk — seal on erakordne trupp, kellest on seni liidrite kõrval ehk ebaõiglaselt vähe räägitud, ja just Teatris NO99 tõusis Marika Vaarik Eesti esinäitlejaks.

Ka on oluline, et nad pole jäänud kinni ühte esteetikasse, vaid on kogu aeg otsinud erinevaid väljendusvahendeid, ka nende ebaõnnestunud lavastused on silma paistnud tingimatu vormilise ambitsiooniga.

Teatri NO99 kadumisega kaotab Eesti ühe visiitkaardi maailmas. Ojasoo ja Semper on lavastajatena panustanud maailmateatri arengusse, mida näitab ka pälvitud Euroopa teatri auhind ja kutse Avignoni festivalile.

Teater NO99 on kindlasti üks kümnest olulisemast asjast, mis Eesti ühiskonnaga taasiseseisvuse ajal on sündinud.

Tagasi üles