Pärnus näeb idamaade filosoofiast inspireeritud ungari kunsti

Henrik Martini näituse plakat. Foto: Plakat

7. novembril kell 17 avatakse Pärnu Kunstnike Maja galeriis (Nikolai 27) ungari kunstniku Henrik Martini kujutava kunsti ja väikemahuliste skulptuuride näitus «VIDYA». Henrik Martin on huvitatud asjadest, mis kannavad igaviku ideed, on inspireeritud idamaade filosoofiast, hermetismist ja kosmoseuuringutest. Oma töödes käsitleb ta ego puudumist ja seab selle olemasolu kahtluse alla. Põhiküsimused, millega kunstnik tegeleb, on universaalsed ega sõltu riikidest, kultuuridest ega ajastutest. Ta keskendub inimese eksistentsi uurimisele. Näituse avab kuraator Jana Huul. Henrik Martini isikunäitus «Vidya» jääb avatuks 1. detsembrini.

Henrik Martin elab Budapestis ja on lõpetanud Ungari Kaunite Kunstide Akadeemias maalikunsti eriala. Kunstniku suur kirg on skulptuur. Eelmisel aastal võeti ta vastu Ungari Skulptuuri Ühingusse, teda on tunnustanud Ungari Kunstnike Liit. Martin on osalenud näitustel Ungaris, Prantsusmaal, Indias, Eestis. Tema teoseid on nii erakogudes kui ka Ungari muuseumites.

Vidya-seeriat tutvustab kunstnik nii: «Sanskritis tähendab Vidya õigeid teadmisi, selgust, sügavamottelisust. Vidya viitab introvertsele enesehinnangule. Kui teadvus uurib iseennast ja üritab vastata küsimusele, kes ma olen, jõuab ta paika, kus ratsionaalsus on kasutu. Kust iganes teadvus otsib, leiab ta ainult ideid, mitte seda allikat, kust need ideed pärinevad. Zen-budistliku filosoofia ja joogasüsteemi järgimine voib aidata sellele küsimusele vastust leida, peatades teadvuse voolu ja lülitades seeläbi välja vaimse funktsiooni. Need meetodid on sarnased kunstiviisidega ning seetõttu olen lisanud oma kunstiteostesse ka meditatsiooni.

Lisaks ülalnimetatule kasvavad mu kunstiteosed välja harjutusest, mida kutsun «peeglisse vaatamiseks». Keskendusin oma silmadele poolpimedas ruumis ja mõne aja pärast tundusid silmad teravamad, nägu hägusem ja tegelane muutus ebastabiilseks – mu näo peegelduse asemele ilmusid järjest uued ja uued voorad näod. Kujutiste vaatamine muutub kindlaks tugipunktiks. Seepärast tekitas see vaatepilt kui jälgitav ego piir minus huvi – et millisest hetkest alates kaob tegelane silmadest.Nendes reljeefides ja maalides otsin tasakaalustavat seisundit ainulaadsete ja eristatavate tunnusjoonte vahel. Seega saab vaataja ise tunnustatud tegelase loplikult vormistada. Need kunstiteosed on avatud tõlgendusele, igaüks võib luua oma ideid seostades vabalt erinevaid tõlgendusi.»