Kultuuriminister Rein Langi sõnul on rockmuusika riiklik toetamine täiesti põhjendatud, kui turg ei võimalda head muusikat ilma toetuseta teha.
Lang: rockmuusika toetamine on turutõrke puhul täiesti põhjendatud
«Kunst on kunst ja me oleme püüdnud teha kunsti toetamist nii läbipaistvaks kui võimalik. Raha on mõeldud jagamiseks võrdse kohtlemise printsiibil. Me lähtume sellest, et riiklik toetus on põhjendatud juhul, kui on olemas mingi turutõrge ehk turg iseenesest ei võimalda asjal toimuda ilma, et riik maksumaksja raha sinna juurde paneb,» ütles Lang intervjuus BNSile. Langi sõnul tuleb kõigepealt jõuda arusaamiseni, kas mingi muusikaürituse toimumine on kultuuriliselt avalikes huvides.
«Ja kui me leiame, et asja toimumine on avalikes huvides, siis tekib turutõrke kindlaks määramise moment. Eestis on rockfestivali pidamine trikiga asi. Võib arvata, et see on kasumlik tegevus, kuna seal on suured sponsorid, suured rahvamassid ja nii edasi. Aga iseenesest on meie geograafiline positsioon nii vilets, et kui sa tahad siia tuua suuri artiste, siis nende toomine on äraütlemata kallis,» tõdes Lang.
Kultuuriministri sõnul on Eestis rockfestivali korraldamine hoopis teine asi, kui palju suuremate mastaapidega Suurbritannias, Prantsusmaal või Saksamaal.
«Minu suur sümpaatia kuulub rockfestivalide korraldajatele, kes võtavad sellise suure asja tegemise ette. Ja kui siia ei tooda mitte ainult laiatarbekaupa, vaid sügavat sisuga rockmuusikat, siis minu meelest väärib see toetamist, et meie publikul oleks võimalik neid näha. Kindlasti ei pane ma kätt ette, kui kogu, kes toetuste üle otsustab, sellise ettepaneku mulle teeb,» lausus kultuuriminister.
Kultuuriminister Laine Jänes eraldas tänavu aprillis Rabarocki festivali toetuseks 12 782 eurot.
Lang tõdes, et rockmuusika ei ole nagu põllumajandus, kus saab kehva ilma tõttu raha küsida ning festivali korraldajad halva ilma eest saadud kahju eest toetust ei saa.
«Aga objektiivselt võttes on turutõrked ka rockmuusikas olemas. On palju asju, mida näiteks Saksamaal tehakse täiesti turupõhiselt, Ameerika Ühendriikidest rääkimata, aga meil on need tõrked olemas. Võtame näiteks sõnakunsti, millega Eesti on täna kõige rohkem kimpus. Kunst, muusika, see on kõik tajutav ka teistes keeleruumides, aga eestikeelne rahvuslik sõnakunst, eestikeelne luuletus, eeldab et ta tõlgitakse enne ära. Aga enne kui see tõlkimiseni jõuab, peab ta kõnetama siinset sootsiumi,» nentis Lang.
Tema sõnul on Eestis lugejaskonda nii vähe, et kirjanikud ei ela lihtsalt ära.
«Meie asi on välja mõelda süsteem, mismoodi seda sõnakunsti nii toetada, et see raha läheks õigesse kohta. Ja seda tuleb teha sõltumata kõigist pahameeleavaldustest, et mida need eesti kirjanikud üldse paberit solgivad. Meie ei ole sotsiaalabiasutus, kultuuriministeerium on vastutav Eesti kultuuri eest. Kui sõnakunsti ei ole, siis ei ole ka rahvuslikku teatrit, rahvuslikku filmi ja laulutekste. Rahvuslikud tüvitekstid on kõige alus. Aga seal on suuri probleeme,» märkis Lang.