Ado Lill maalis veel kuni viimaste elukuudeni, kuid mitte enam Süda tänav 2 katusekorruse ateljees, vaid tervislikel põhjustel oma Mustamäe korteris. Ateljee oli juba mõnda aega tühi. Legendaarne Süda tänava salong, kus arutati kunsti, näituste ja kunstnike üle ning selle kõrval kõike muud, joodi teed ja ingverinapsi, oli vaikinud. Mustamäele jõudsid külalised haruharva. Mõne aja pärast sai see teekond otsa.
Ado Lill sündis Räpinas, veetis lapsepõlve Valgas, õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust, astus NLKPsse ning töötas juristina miilitsas, kohtus, vanglas, Ülemnõukogu presiidiumis ja Kunstifondis. Oma hingelt oli ta aga (elu)kunstnik, kes 1988. aastal loobus juristitööst ja alustas vabakutselise kunstniku sõltumatut karjääri.
Lill õppis joonistamist ja maalimist iseseisvalt. Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti teda vastu ei võetud. Oma õpetajaks pidas ta graafik Allex Kütti. Pärast lühikest figuratiivset perioodi 1960. aastate algul valis Lill maalikunstis abstraktsionismi tee. Diletandina oli tal esialgu väga raske leida võimalusi oma loomingut avalikult näidata. Kuigi ta alustas maalimist juba 1960. aastate algul, toimus tema esimene isikunäitus alles 1976. aastal, esimene laiem tunnustus saabus aga 1985. aastal isiknäitusega Tallinna kunstisalongis, millest tunnustavalt kirjutas Evi Pihlak. 1980. aastatel demonstreeriti Lille graafikatka Nõukogude dissidentliku kunsti näitustel välismaal. Juba 1987. aastal pälvis Lill Baltimaade maalitriennaalil Vilniuses diplomi.
Lille maaliloomingu tunnuseks peeti erakordset värvikäsitlust ning hard edge´ist mõjutatuna rebitud kontuuri väljamõtlemist. Kunstniku enda sõnul olid õlivärvid tema jaoks väljakannatamatult tuhmid ning tõeliselt sai ta ennast väljendada alles akrüülis. Lill püüdles üha erksamate värvide poole. Viimaste aastate töödes kasutas ta neoonakrüülvärve, mis võimaldasid luua pulseerivaid ja intensiivseid kontraste ning sugereerida sümboolseid tähendusi ja erootilist alatooni. Erootikat (sealhulgas illustratsioonid markii de Sade´i «Justine´le») viljeles Lill aastaid paralleelselt abstraktse maaliga kuni toimus murrang. Enamik tema varaseid maale on hävinud, kuid säilinud maale on arvatavasti tuhatkond.