/nginx/o/2018/12/31/11687844t1h4ccb.jpg)
Leedu Kirjanike Liidu 2018. aasta preemia määrati Undinė Radzevićiutėle romaani «Siniveri» eest. Romaani saamislugu ja tegevustik on ositi seotud ka Eestiga.
Tänavune Leedu Kirjanike Liidu aastapreemia määrati romaanile, milles on juttu ka Eestist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2014. aastal kutsuti Radzevićiutė seoses Loomingu Raamatukogus ilmunud novellipõimikuga «Ei mingit Baden-Badenit» Tallinna kirjandusfestivalile HeadRead. Järgnevast on Undinė Radzevićiutė kirjutanud ise mitmes artiklis ning ka samas romaanis. Nimelt sattus ta ürituste ja kohtumiste vaheajal Tallinna vanalinnas ringi jalutades ühte kitsukesse hoovi, kus kivide vahel kasvas kõrge puu. Puu all kivisillutisel märkas ta pisikest varesepoega haledasti piuksumas.
Ta nihkus linnupojale lähemale, et uurida, kas oleks abi vaja, kui korraga tundis tulist sähvakat kuklas. Vareseema oli asunud poja kaitsele! Undinė vaatas üles ja märkas üht varest puu alumisel oksal ja teist, veidi suuremat, ülemisel oksal kükitamas ning teda tähelepanelikult jälgimas. Ühtäkki mõistis ta, et see on märguanne! Kirjanik on nimelt pärit ühest põlisest ja küllaltki kirjust suguvõsast, mille juured ulatuvad mitmele poole Euroopasse, sealhulgas ka meie kanti.
Juba pikemat aega olid Leedu tädikesed ja teised sugulased Undinėle ette heitnud, et ta pole oma suguvõsa paeluva ajalooga tegelenud. Ja nüüd need kolm varest siin Tallinnas! Déjà vu - tema suguvõsa vapil on kolm varest täpselt samas paiknemises: üks all ja kaks väikese kaldega teineteise kohal. Kirjanik sõitis Tallinnast koju Vilniusesse ja asus uurima ning kirjutama. Ning 2017. aastal ilmuski ajalooline romaan «Siniveri» («Kraujas mėlynas»).
Autor on toonitanud, et tema soov oli tundma õppida oma suguvõsa vereliini ja süveneda oma eelkäijate tegudesse ja helgematesse ning süngematesse saladustesse. Romaani tegevus toimub peamiselt XV sajandi teisel poolel Liivimaal, nii praeguse Läti kui Eesti pinnal. Peategelased on suursuguse ja mõjuvõimsa von der Borchi suguvõsa mehed – Liivimaa ordu rüütlid ning isegi üks kardinal.
Autor on kinnitanud, et kõik, mis romaanis toimub, on 90 protsendi ulatuses ajalooline tõde: kes keda mürgitas, kes kellega paari heitis, kes keda hukka mõistis ja kes kus hinge heitis – olla kõik ka päriselt aset leidnud. Ajalooliste isikute karakterid on vormitud biograafiliste faktide järgi. Vabalt viit keelt, sealhulgas ka saksa keelt valdavale kirjanikule olid tänuväärseteks allikateks erinevad kroonikad, ordu arhivaalid, aadlimatriklid, ajaloolised uurimused Liivimaa ordust ja von der Borchide perekonnast, sama suguvõsa liikmete mälestused ja lõppude lõpuks isegi vähesed säilinud Liivimaa lossid.
Kuid samuti põigatakse Euroopa kuningakodadesse ja katakombidesse, sest suured ja tähtsad suguvõsad, kes on ajalugu kujundanud, olid omavahel üle kogu Euroopa tiheda niidistikuna seotud. Meid huvitab muidugi, et niidistiku otsad või ka tugevad juhtlõngad ulatuvad Eestisse, kuid samamoodi haarav on ka seotus Kuramaa, Leedu, Vene, Poola ja Itaaliaga. Kas pole mitte põnev?
Radzevičiūtė on avaldanud praeguseks kuus raamatut, mis kõik on pälvinud suurt tähelepanu ja lugejahuvi. Neist kaks on ka eesti keelde tõlgitud – juba alguses nimetatud «Ei mingit Baden-Badenit» ja 2017. aastal kirjastuse Varrak poolt avaldatud «Kalad ja draakonid» (Euroopa Liidu kirjandusauhind). Usutavasti pälviks lugejate huvi ka romaani «Siniveri» avaldamine eesti keeles.
Iga-aastane Leedu Kirjanike Liidu preemia määratakse statuudi järgi parimale teosele, mis on avaldatud viimase kahe aasta jooksul. Tavapäraselt antakse preemia üle kolmekuningapäeval.