Lahkunud on kunstnik Lygia Habicht

Lygia Habicht. Foto: Eesti Kunstnike Liit

Eesti Kunstnike Liit, Eesti Moekunstnike Ühendus ja Eesti Kultuuriministeerium annavad teada, et tänavu 2. jaanuaril lahkus meie hulgast kunstnik Lygia Habicht. Ärasaatmine toimub 8. jaanuaril kell 12 Nõmme Rahu kirikus ja muldasängitamine Metsakalmistul.

Lygia Edela (abielludes Habicht) sündis 5. juunil 1925 Läänemaal. Tema lapsepõlv möödus Ristil. Pärast Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist 1952. aastal suunati ta moekunstnikuna tööle Tallinna Keskrajooni Tööstuskombinaadi õmblustsehhi. Seejärel koos kursusekaaslase Dagmar Isokiga väikesesse õmblustöökotta ning edasi hiljem Klementi nimelise õmblusvabrikuna tuntud ettevõttesse.

Paari aasta pärast abiellus ta maalikunstniku-dekoraatori Ülo Habichtiga, kellega koos rajas Pääskülla omas ajas ülimodernistliku lahendusega õdusa kodu. Ly (nii hüüdsime teda) oli esimene moekunstnik 1957. aasta suvel asutatud Tallinna Moemajas, kuhu teda kutsus kursusekaaslasest peakunstnik Helga Maranik. Kohe tuli noorel moeloojal näidata oma annet – Brüsseli Expole kavandatud pealelõunakleit naasis koju tunnustava preemiaga. Moemajast, millest sai meie rõivakultuuri peamisi mõjutajaid, suundus Ly 1960. aastate algul kunstnik-koostajaks 1958. aastal loodud ajakirja Siluett. Sealtpeale jäädvustus meie moeillustratsiooni varasalve tema elegantset koolkonda esindav käekiri. «Ma pole kunagi moes ekstrat taga ajanud, mulle meeldib klassika – taljes kleit, šanellkostüüm,» ütles ta ühes intervjuus.

Sellesama väljapeetud väärika stiiliga on ta meelde jäänud meie moeloojatele, keda õpetas kunstiinstituudis, alates 1965. aastast kuni 1980. aastate lõpuni. Sellesse perioodi mahtus ka tarbekunsti teaduskonna dekaani amet. Ajal, mil Photoshop oli valgusaastate kaugusel, kuid viltpliiats juba uudisasi, oskas moejoonistamist õpetanud Ly selgeks teha, et elus saab edukalt hakkama ka musta tušši, krobelise akvarellpaberi, sulepea ning (soovitavalt!) rabeda kuiva pintslijoonega.

1970.–1980. aastatel suunasid Ly illustreeritud moeleheküljed ajakirja Nõukogude Naine lugejaid. Kunstniku 50. juubeliks koostas toimetus mapi sajakonna leheküljega, kuhu oli jagunud ideid nii noortele kui küpsetele, sportlikele ja täidlastele, koduseid, pidulikke, rangeid ja romantilisi tegumoode. Kuid tema lemmikuks jäi daamikostüüm, mille visandustest võiks kokku panna selle rõivaliigi arengu leksikoni naiselikust bukleejakist kuni range Inglise stiilis pintsakuni ning nende retrovõtmes kordusteni.

Kuna Ly isa oli sattunud sõjakeerises Inglismaale, oli see ka põhjus, miks teda ei lastud moekunstnikuna minna kaasa oma mudelitega rahvademokraatia maadel toimuvatele messidele. 1972. aastal, kunstiinstituudi õppejõuna, õnnestus tal isale külla sõita ning koos tuldi tagasi Eestisse, kus isa elas oma elupäevade lõpuni.

Pensionipõlves pühendus leseks jäänud Ly maalimisele ja näitas seda ka väljapanekutel Nõmmel. Ta oli vanavanatädiks oma venna pere järeltulijaile, keda tema tillukeses koduaias ootas ees mänguplats. Ülejäänud aiaosas hoolitses ta kiviktaimla ja lillepeenarde eest. Ly õmbles veel kõrges eas endale riideid moemaja päevilt töökorras Saksa õmblusmasinaga Freya ja jagas eluaset saksa lambakoera Simbaga. «Igasuguse paigalseisu vastu aitab tegutsemine,» ütles ta oma viimases intervjuus.