Võtke istet, Villu Tamme!

Villu Tamme rasvunud mässaja kujus on väljapeetud eneseirooniat. Hall habe riimub punaseks värvitud juustega külgedelt puhtaks raseeritud peas just nii halvasti, kui peab. Foto: Madis Sinivee

«Jeesus Maria!» karjatasin mõttes, kui nägin kuulutust, mis kutsus ansambli J.M.K.E. 33. sünnipäeva kontserdile. Kolmkümmend kolm!???! See pole võimalik! Kuidas selline ebaloomulikult suur number on saadud? J.M.K.E. asutati ju alles hiljuti, 1986. aastal. Kas keegi haige huumorimeelega inimene on neljakohaliste arvudega lihtsat matemaatilist tehet sooritades pisut punki pannud?

Süda aimas halba (ehkki küll õnneks veel mitte surma ja leina, nagu see juhtub jutustajaga J.M.K.E. palas «Valge liblika suvi»). Arvutasin üle. Ja igaks juhuks ühe korra veel. Võta või jäta, ongi kolmkümmend kolm!!! Matemaatika on oma järeldustes kõigist distsipliinidest kõige halastamatum. Enamasti veel halastamatum kui meditsiin ja kohtuvõim kahe peale kokku – sest ta ei jäta ruumi parendusteks, tõlgendusteks või edasikaebamisteks. Kolmkümmend kolm! Jeesus Maria!

33. sünnipäev on seda tabavale isikule meie kristlikus kultuuris otsekui elu pööripäev. Selles arvus on midagi fataalset. Ta tuletab meelde, et igal lunastajal oma mihklipäev – aeg lõpetada targutamine ja trikitamine ning astuda ristile. See arv justkui eeldaks ja nõuaks sünnipäevalapselt ohvrit, mis tsementeerib legendi ning pakub ülejäänutele lunastust ning valgustust.

J.M.K.E., kelle legend seisab kindlalt nagu valvepunkari hari, ei kinkinud õnneks oma jüngritele 33. sünnipäeva puhul ristisurma spektaaklit, küll aga neljast kontserdist koosneva miniturnee, mille avaüritus toimus läinud reedel Tallinna klubis Factory.

Läksin kohale. Et avaldada solidaarsust ja austust ning saada empiirilise vaatluse toel aimu, milline on bioloogilises mõttes väärikasse ning sümboolses mõttes ohtlikusse ikka jõudnud sünnipäevalapse vaimne ja füüsiline tervis. Meie eelmised kohtumised on teinud mind murelikuks, olen hakanud üht oma kodumaist lemmikbändi vaatama perearsti pilguga.

J.M.K.E tähistas 18. jaanuaril Tallinnas, klubis Factory oma 33. tegutsemisaastat. Foto: Madis Sinivee

Kui kirjutame või ütleme «J.M.K.E.», mõtleme enamasti «Villu Tamme» – nende kahe nime vahele võib panna ühesuunalise võrdusmärgi. Villu Tamme ei ole J.M.K.E., aga J.M.K.E. on Villu Tamme, ja seda isegi suuremal määral, kui Motörhead oli Lemmy (sest Lemmy polnud bassimehena ansambli muusika kirjutamisel kunagi peamine rifitreial).

Paari kuu eest oma 55. sünnipäeva tähistanud Villu (palju õnne ja pikka iga!!!) on Eesti pungi elav maskott, keda kultuuri peavool ning riik kui institutsioon on püüdnud viimasel ajal jõudsasti oma õukonnas kodustada.

2014. aastal valiti J.M.K.E. «Külmale maale» (1989) Eesti Ekspressi koostatud küsitlusel, millest võttis osa 102 muusikakriitikut, ülekaalukalt Eesti kõigi aegade parimaks muusikaalbumiks. 2015. aastal osales Villu televisioonis sarisaate «Laula mu laulu» 4. hooaja salvestustel (millest võtsid osa veel nt Ivo Linna, Liis Lemsalu ja Karl-Erik Taukar).

2017. aasta Eesti Muusikaauhindade galal anti Villule auhind «Panus Eesti muusikasse», mis on sisuliselt elutööpreemia (varem olid selle pälvinud nt Uno Loop, Valter Ojakäär, Rein Rannap, Erkki-Sven Tüür jt). Tõelise ja püsiva tunnistusena parketikõlblikkusest on Villule 2014. aastal antud Valgetähe V klassi teenetemärk – üks kõrgeimaid riiklikke autasusid, mida on võimalik Eesti Vabariigis loomingulise tegevuse eest pälvida (võrdluseks olgu öeldud, et nt Tõnu Trubetsky, Villu oluliselt kainem, kammitum ja viljakam kolleeg, pole seda siiani saanud).

Villu Tamme võtmas 2017. aasta Eesti Muusikaauhindade galal vastu auhinda «Panus Eesti muusikasse», taamal kultuuriminister Indrek Saar. Foto: Erlend Štaub

Igasuguse auhindamise puhul on nii, et kui auhinna saaja auhinna vastu võtab (ehk omaks tunnistab), pälvivad au selle tehingu mõlemad pooled: nii auhinnatu kui ka auhindaja. Auhindamine on vastastikune lugupidamisavaldus, mille käigus toimub sümboolse kapitali kahepoolne kasvatamine. Kahepoolne, sest oma targa otsusega auhindavad auhindajad justkui ka iseennast.

Kuid teatud subkultuuride puhul ei ole sümboolne kapital üle selle piiride konverteeritav – või kui on, siis negatiivset väärtust kandva välisvaluutana. Üks selliseid on punk, mis oma autentsel kujul elab ja hingab vastandumisest kultuuri peavoolule ning riiklikele institutsioonidele.

Villul on selles mõttes päris kehvasti läinud: telesaade tunnistas ta kogupere-meediastaariks, kriitikute kolleegium geeniuseks, muusikaauhindade žürii suureks muusikuks ja rahvakunstnikuks ning vabariigi presidendi kantselei eeskujulikuks ja teeneliseks kodanikuks. Kuidas peaks üks punkar sellise renomeega edasi elama?

Kas läbilöömine kogupereartistina tähendab läbikukkumist punkarina? Kuidas eristada pungi puhul õnnestumist äpardumisest? Selleks pole tegelikult ühtegi kriteeriumi, mis oleks koherentne ning vasturääkivustest vaba. Millisel hetkel muutub kellegi personaalne läbilöök koduskeene jaoks kollektiivseks läbikukkumiseks?

Villu oli seda sorti väärtuste konflikti keskmes tegelikult kohe oma avaliku karjääri alguses – 1988. aastal, kui tema kirjutatud ning J.M.K.E. esitatud pala «Tere, perestroika!» sai üldrahvalikuks šlaagriks nii Eestis kui ka Soomes. Paljud punkarid tundsid, et neid on reedetud. Selle sündmuse järeltõuked kestsid veel vähemalt kuni 1990. aastate alguseni: mäletan selgelt, et ansambli Psühhoterror liikmed tegid oma tegevuse algusaastail Villu kui etableerunud punkari aadressil intervjuudes kriitilisi märkusi ning ähvardasid võimaluse tekkides saboteerida J.M.K.E. kontserte.

Maailma ajalugu tunneb mitut juhtumit, kus sümboolsete subkultuuriliste väärtuste nimel on valatud reaalset verd. Pungi kontekstis on neist ilmselt kurikuulsaim ja kahetsusväärseim 1994. aastal Californias juhtunu, kui legendaarse punkansambli Dead Kennedys kunagine solist Jello Biafra punkarite poolt popstaariks hakkamises süüdistatuna klubis poolsurnuks peksti. Olin ise 1996. aastal Roskilde festivalil kontserdil, kui punkarid läbinähtavalt kommertsimaigulisel taasühinemistuuril oleva Sex Pistolsi klaaspudelitega lavalt alla loopisid.

Eestis ei ole asi selles liinis minu teada õnneks kunagi mingite tegelike konfrontatsioonideni arenenud. Psühhoterror esineb juba ammu J.M.K.E. ja Villuga koos (nagu ka viimasel 33. sünnipäeva kontserdil), valdava osa end siinmail pungirahvaks pidava seltskonna tõekspidamisi peegeldab hästi viimase kümne aasta jooksul korduvalt Rakveres toimunud punklaulupidu – viljatust nostalgiast kantud, väljapeetult riigitruu ning punki pühapäevaseks karnevaliatraktsiooniks taandav «Laulge kaasa» tüüpi kogupereüritus.

Eestlased on teadupoolest tasased, tuimad ja suhteliselt tervemõistuslikud. Ning pealegi pole punk sarnaselt paljude teiste piiri tagant imporditud ja kohalikele oludele mugandatud subkultuuridega siin kunagi korralikult juurdunud. Nõukogude võimu langemisega tekkinud kultuurikatkestus tekitas kerge identiteedi- ja orientatsioonikao, mida pole minu meelest suudetud siiani täielikult ületada.

Eesti punkarid on sestpeale olnud oma identiteedilt natuke nagu adopteeritud lapsed, kes austavad oma vanemaid, ent ei tunne nendega erilist vaimset ühisosa või järjepidevust. Ühe mässata ja märterlikult kannatada sooviva punkari jaoks on ultraliberaalne ja suhteliselt kogukondlik Eesti Vabariik koos oma postmodernistlikku vaimsust kandva kultuuriruumiga väga vale koht. Eks see kehtib suuremal määral kogu nüüdisaegse Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika kohta. Koli või Venemaale või Põhja-Koreasse!

Selle probleemi on täpselt, tundlikult ja muhedalt sõnastanud Villu ise J.M.K.E. 2016. aastal ilmunud palas «Pehmelt öeldes»: «Maailm on nii perses, et hui-ai-jaa, / kuid siiski põneva paradoksina / siin perses täitsa lahe on elada. / Oleks loogiline ju, kui ei oleks nii, / miks siis nii lahe on ikkagi?»

Jah, tuleme jutuga Villu juurde tagasi. Mulle on juba alates 1990. aastate keskpaigast tundunud, et Villu on suurem kui punk, ta on selle skeene suhtes suveräänne. Ja võimalik, et skeene vajab teda rohkem kui tema skeenet. Miks?

Me elame ajastul, mida iseloomustab muuhulgas isiksuste defitsiit. Meil on väga palju staare nii muusikas, kirjanduses, poliitikas, meedias jne, aga väga vähe isiksusi. Villu ei ole muusik või kirjanik selle sõna akadeemilises tähenduses, aga ta on looja, kelle puhul korvab tehniliste oskuste puudust särav isiksus oma särava intellektiga.

Villu teeb subkultuurilise sisekriitika suhtes suuresti immuunseks see, et inimesena hoiaks ta oma välise rolliga justkui natuke distantsi. Tema avalik imago on olnud algusest peale natuke hajus ning fookusest väljas, ta näib olevat hipihingega punkar. Villu pole minu teada teinud avalikkuse ees kunagi idealismist kantuna sooja peaga suuri sõnu, pole pritsinud laval või intervjuudes kirglikult tatti. Ta näib olevat skeptilisel ja otsapidi äraootaval positsioonil ka iseenese suhtes. Ta on selleks liiga intelligentne, et olla plakatlikult ideoloogiline, et võtta eluteatris kanda roll, mida ta pikas perspektiivis ilmselt välja ei veaks.

Mina nägin Villut ja J.M.K.E.-d esimest korda laval 1988. aastal. Ning sealtpeale on neid külastatud kontserte tilkunud juurde keskeltläbi üks-kaks iga järgneva aasta kohta. See on andnud piisava empiirilise aluse tegemaks üldistavaid tähelepanekuid Villu lavaimago teisenemise kohta.

Kümnendite lõikes julgen arglikult ja heasoovlikult pakkuda välja sellise jaotuse: raskes joobes ja bravuurne (kaheksakümnendad), keskmises joobes ja hajameelne (üheksakümnendad), kerges joobes ja natuke seniilne (nullindad), peaaegu kaine ja pealtnäha pooleldi seniilne (käimasolev kümnend).

Reedel Tallinna klubis Factory toimunud kontserdil sai see diagnoos järjekordselt kinnitust: Villu suhtles publikuga nagu kohakaasluse alusel töötav jõuluvana lastega. Ta näis olevat kohati unustanud oma lavaletuleku tegeliku põhjuse ega tulnud sugugi mitte iga vaheteksti ajaks täielikult teadvusele.

Villu tundis end vabalt ja kindlalt üksnes kitarri mängides ja lauldes, mil sisseharjunud automatism teda ilusti kandis. Aga väikeseid tagasilööke, mida võib soovi korral tõlgendada puhta pungina, tuli sisse sealgi. Paaril korral küsis ta loo lõppedes publikult: «Kas ma unustasin ühe salmi ära?», ning jagas kuulajatega imetlusesegust imestust: «Ma olen juba neli lugu ära mänginud ja polegi veel kokku kukkunud!»

Villu Tamme 18. jaanuaril J.M.K.E. 33. sünnipäeva kontserdil. Foto: Madis Sinivee

Iga aastaga välimuselt üha vähem stereotüüpset punkarit ja üha enam koomiksitegelast meenutav Villu vananeb elegantse ebaväärikusega – stiilselt, isikupäraselt, pungilt. Tema rasvunud mässaja kujus on väljapeetud eneseirooniat. Hall habe riimub punaseks värvitud juustega külgedelt puhtaks raseeritud peas just nii halvasti, kui peab. Temast on saanud kineetiline installatsioon, mille tähendusväli on ühtaegu aktiivselt loov ning metoodiliselt ennast tühistav nagu kujutis kaleidoskoobis.

Mul ei ole õigust öelda, kuidas peaks J.M.K.E. kontserdil kõlama. Kuid söandan väita, et praegune koosseis kõlas reedel väga sitasti – väsinult, vaevaliselt, valusalt. Ehkki seda enam ausalt. J.M.K.E.-st on kujunemas poolpime ja hambutu dinosaurus, keda nostalgiat ja traditsioone ülimaks väärtuseks pidava kultuuri ökosüsteem kunstlikult elus hoiab.

Villu on esimene solist, kes on minu kuuldes kontserdil publikule tunnistanud, et räägib laulude vahel pikemalt, kui ise sooviks, kuna ei jõua laulda ning vajab energia kogumiseks aega. Samas tunnistas ta otsekui isehakanud tarbijakaitse ametnikuna ka seda, et räägib peaaegu eranditult ainult jama, ning palus kuulajatel kuuldu kiiresti unustada. Kurb, aga lahe!

Villu Tamme oma legendaarse kitarriga. Foto: Madis Sinivee

Eriti väljapeetult halb oli kontserdi viimase lisaloona Villu sooloesituses kõlanud «Monument». Ma olin selle ära händlimiseks vist liiga kaine ja liiga sentimentaalne. Aga kuulasin ja plaksutasin. Rohkem Villule ja loole kui nende kahe seekordsele taaskohtumisele. Sel kontserdil saadud mulje inimkeelseks kokkuvõtmiseks pakkus end kujundlik paralleel ühest J.M.K.E. eelmisel albumil leiduvast monoloogist: «Suits ei maitse, aga tuleb tõmmata. Sest varsti jätan üldse maha ja siis on kahju, et nii vähe sai tõmmatud.»

Kontserdi repertuaar oli, nagu viimasel ajal millegipärast kombeks, tugevalt kaldu albumi «Külmale maale» suunas. See album on muidugi puhas klassika, aga ma olen üks neist, kes leiab, et J.M.K.E. pole teinud ühtegi kehva või keskpärast albumit.

Ja kui nüüd järele mõelda, siis selgub, et oma 33 aasta jooksul on J.M.K.E. avaldanud 12 albumit, millest «päris» albumeid kõigest kuus: «Külmale maale» (1989), «Gringode kultuur» (1993), «Jäneste invasioon» (1996), «Õhtumaa viimased tunnid» (2000), «Ainult planeet» (2002) ning «Kirves, haamer, kühvel ja saag» (2016).

Ülejäänud kuus on kas parimate lugude kogumikud («Totally Estoned», 1997), kaverid («Sputniks in Pectopah», 1995, ja «Jasonit ei huvita», 2011), varem avaldamata lugude kogumikud («Rumal nali», 1996, ja «Rotipüüdja», 2000) ning uuesti salvestatud vanade lugude kogumikud («Mälestusi ENSVst», 2006).

Kuus albumit on 33 aktiivse tegutsemisaasta kohta silmatorkavalt vähe. Kuid suhteliselt vähene kvantiteet annab tulemuseks suhteliselt suure kvaliteedi. Uskumatult hea on ka bändi seni viimane album «Kirves, haamer, kühvel ja saag». Kuid millegipärast ilmus see 2012. aastal salvestatud ning 2016. aastal avaldatud materjal kõigest kassetiformaadis ning 200 eksemplaris.

Mullu avaldas J.M.K.E. kassettidel minialbumi «Joon», mida tehti kuuldavasti ainult 100 tükki, muutes selle muusikasõprade ja -kollektsionääride hulgas rariteediks juba ilmumise päeval. Minul pole näiteks õnnestunud seal leiduvat loomingut seni üldse kuulda (seda ei näi leiduvat ka Youtube’is ega SoundCloudis). Muusika avaldamise formaate ja tiraaže silmas pidades näiks J.M.K.E. justkui soovivat kuulajaid aegamisi bändist võõrutada.

Kontserdi ajal rääkis Villu midagi mõne nädala pärast avaldamisele tulevast uuest materjalist. Kui midagi sellist üldse teoks saab, siis tõenäosust silmas pidades võib eeldada, et ilmselt kassetiformaadis ning – tiraažide loomuliku gradatsiooni algorütmi arvesse võttes – 50 eksemplaris.

Villu Tamme on kujunenud eesti muusika klassikuks, kuid minu jaoks on ta ka kirjandusklassik. Kas või kuivõrd teda sealjuures punkpoeediks nimetada, on iseküsimus. Punk peaks olema eelkõige provokatsioon – midagi, mis raputaks «normaalsete» inimeste «normaalset» maailmapilti. Meie kultuuris on korralikel inimestel olnud viimased veerand sajandit suur probleem purkisittumisega. Punk peaks ideaalis minema sealt veel sammukese edasi – punk peaks sittuma näkku.

Villu ja J.M.K.E. on seda teinud, aga mitte eriti tihedalt ega järjekindlalt. Kõige meeldejäävamalt toimus see ansambli nimiloos, mis kannab nime ««Jeesus Maria!», karjatas eit» ning sisaldab muuhulgas selliseid eesti nihilistliku absurdipoeesia klassikasse kuuluvaid värsiridu: «Onu August, onu August, / pole sündind püssipaugust, / onu August, onu August, / tuli välja vituaugust.» Siin on saavutatud teatav absoluut, siit pole enam suurt kuhugi edasi minna.

Eraldi meistriteos on kahtlemata «Monument», mis võiks oma ajatus ilus ja tões olla antifeministlike meesšovinistide hümn. Elutervet ning vahetult lõikavat absurdi esindab parimal moel ka «Jason Donovani munn» (olgugi et muusikaliselt on tegu kaveriga).

Nihilistliku provokatsiooni asemel on Villu koos oma bändiga testinud sisulisest ja vormilisest primitivismist endale ideaali kujundanud pungižanri mõttelisi piire hoopis teisel frondil: kui intelligentne, komplitseeritud ja mitmetähenduslik võib punk olla, et üldse pungi nime väärida? Nii kirjanduslikult kui ka muusikaliselt on selle parimaks näiteks bändi algusaegadest pärinev pala «Nad ei tea mu nime».

Villu näib mulle kui läbikukkunud nihilist ja läbikukkunud pohhuist. Ta on nende vaimsete pooside veenvaks ja muretuks väljapidamiseks lihtsalt liiga mõtlemisvõimeline, liiga empaatiline, liiga skeptiline, liiga eneseirooniline. Minu lapsepõlves tuli Nõukogude Liidus teatava ideaalina käibele mõiste «küps sotsialism»; sama tähendusloogika alusel kasutaks ma Villu loomingulise tegevuse üldistavaks iseloomustamiseks mõistet «küps punk». See on oma hoiakult pungilikult antikonformistlik, ent ebapungilikult konstruktiivne.

Villut on alati huvitanud vastasseis indiviidi ja süsteemi vahel. Tundliku väljenduse leidis see laulu «Elab veel Beria» värssides: «Selles riigis pole mõtet mõtelda, / ikka saab sust teisitimõtleja. / Kui sa kohaned selle ühiskonnaga, / siis miskit väärt sa pole enam inimesena.» Mulle on Villu tekste lugedes ja kuulates ning maailmas ringi vaadates jäänud mulje, et tegu on universaalse konfliktiga, mis püsib, jumal paraku, aktuaalsena igal pool ja igal ajal.

See on küsimus, kuidas igas olukorras ning iga riigikorra ajal inimeseks jääda, kuidas jääda iseendaks, kuidas säilitada sisemine eneseväärikus, kuidas teha oma valikuid elus koos oma südametunnistusega ning mitte lasta neid ümbritseval kultuurikeskkonnal ja ühiskonnal teha enda eest.

Mäletan, et paljusid üllatas Villu ja J.M.K.E. otsus salvestada aastate eest kaver Henry Laksi ja ansambli Seitsmes Meel palast «Õpetaja», mis sai nende tõlgenduses pealkirja «Vabana võid». Mind mitte, sest Laksi kirjutatud lugu räägib oma sõnalises pooles täpselt samadest asjadest, millest suur osa Villu enese palasid.

J.M.K.E. kuulamine oli minu jaoks kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses nagu humanismi õhtukool ning teatud määral on ta selleks jäänud siiani. Kohtudes Villu tekstidega, kohtuksin justkui oma südametunnistusega.

Tunnistan, et minu isiklikus vaimses ja emotsionaalses arengus mängis Villu loojana vähemalt sama suurt rolli kui minu hilise lapsepõlve lemmikkirjanikud Ajtmatov ja Dostojevski. Villu näitas mulle läbi punkmuusika, et humanism võib – üllatus-üllatus – olla cool, et humanistlik hoiak kasvab välja tervest mõistusest ja avatud südamest. Saagem punkideks, aga jäägem inimesteks! Või siis: jäägem punkideks, aga saagem inimesteks!

Villu näib olevat üks vähestest punkaritest, kes sai juba varakult aru, et punk ei ole eesmärk iseeneses. See saab parimal juhul olla üksnes vahend. Kuid vahend vajab eesmärki. Ja see eesmärk võiks olla ideaalis midagi rohkemat kui neetidega tagi seljas, hari peas, pudel käes, roppused suus, sexpistolsilik «ma ei tea, mida ma tahan, aga ma tean, kuidas seda saada» jne.

Villu on püüdnud päästa oma kuulajaid (sh teisi punkareid) omasüülisest vaimsest alaealisusest: «Sa vaata peeglisse ja jäta nägu meelde, / see mees on süüdi sinu vaevades.» Eraldi peatüki Villu ja pungi suhetest moodustab metapunkpala «Paneme punki!», milles peituva kriitilise alatooniga iroonia mõistmine käib, nagu olen täheldanud, suuremale osale kohalikust pungipublikust üle jõu.

Ehkki ka Villul leidub maailmaparandajalikule pungile omaseid plakatlikke ning jutlustavaid laulutekste (nt «Lahendus on kaos», «Gringode kultuur», «Jäneste invasioon», «Pööbel», «Maajamaa»), moodustavad need tema loomingus õnneks marginaalse vähemuse. Neile vastukaaluks on tal aga ette näidata märkimisväärne hulk ebapungilikult lüürilise alatooniga sisekaemuslikke tekste, mille kurvalt poeetiline väljenduslaad portreteerib üldinimlikku spliini (nt «Väljas kosmoses on külm», «Kuniks elul on antud veel olla», «Üksteist», «Reede õhtul kell 9» ning iseäranis minu suur lemmik – emopungi ja pilapungi niitpeenel piiril köielkõndija akrobaatilise osavusega semantilisi surmasõlmi tegev «Valentina»).

Villu Tamme 55! J.M.K.E. 33! Arvude välise sümmeetria poolest näiksid need kaks tähtpäeva visuaalpoeetilisel moel riimuvat. Nendega tehtud lihtne liitmistehe annab tulemuseks arvu 88. Püüdes seda matemaatilist fakti matemaatika enese pakutud võimaluste piires tõlgendada, saame tõdeda, et tulemuseks on – mitte kaks lumememme, nagu pakuks ilmselt Villu ise, vaid – kaks püstitõstetud lõpmatuse märki. J.M.K.E. igavesti?

Minu jaoks kindlasti. J.M.K.E. ei ole mulle eesti (või ammugi mitte kõigist maailma) bändidest parim, aga ta on vist kõige olulisem. Kui saaksin neist ühe tulevikku pärandada, näiteks oma lastele võimalikku mugavuspagulusse telefoni mälukaardi muusikakaustas kaasa anda, siis kõhkleksin hetkeks Vennaskonna ja J.M.K.E. vahel, aga valiksin kindlalt viimase.