Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2011/11/28/854855t1h1a66.jpg)
Endise Standardi hoone 9. korrus Koplis. Kunagi tehti siin mööblit, nüüd juba septembri lõpust teatrit. Teater on kaduv kunst ja tunnustatud taani performancetrupi – nad ise eelistavad end määratleda kui inimestega töötavaid installatsioonikunstnikke – SIGNA tööd selles kontekstis veel iseäranis.
8. detsembril esietendub siin SIGNA järjekordne projekt «Bleier Research Institute». Kirjade järgi räägib see ühest instituudist, kus arstid püüavad oma patsientidel tekitada telepaatilisi võimeid.
Esietenduse toimumise hetkeks on too fiktiivmaailm eksisteerinud kuus aastat ning patsientidele on selleks ajaks kätte jõudnud uus eluetapp – eraldumisfaas.
Mis sellest kõigest välja tuleb, sõltub juba publiku osalusest, sest just neist saavad arstide hoole alt välja lastud hüpnoosiseisundis patsientide uued kasuvanemad. Arstide rolli on enda kanda võtnud SIGNA residentkolmik, õdesid ja patsiente värvati truppi casting’utel septembris ning keegi 13 väljavalitust ei ole professionaalne näitleja.
Alguses on ruum
SIGNA armastab teha oma projekte hoonetes, mis ei ole enam aktiivselt kasutuses. «Siis saame ruumi oma nägemise järgi ümber sättida,» räägib kamba liige, arhitektiharidusega rootslane Thomas Bo Nilsson, kelle ainus töö arhitektina ongi seni olnud üks SIGNA fiktiivlinnadest: «The Ruby Town Oracle».
Ruum on nende töö puhul väga oluline – alguses on ruum, millest lähtudes hakatakse ehitama lugu. Standardi 9. korrusele loodud atmosfäär tekitab tunde, justkui astuks sisse ühte ammu maha jäetud kliinikusse, nagu oleks neist ruumest 80ndate keskel lahkutud ning nüüd ühtäkki jälle tagasi tuldud. SIGNAt on kirjeldatud ka terminitega «ambientteater» ja «environment teater».
Nad – lisaks juba mainitud arhitektile, kes pole päevagi arhitektina töötanud, veel taanlanna Signa Sörensen (hariduselt kunstiteadlane) ja austerlane Arthur Köstler (hariduselt kunstide magister, ning tegu pole selle kuulsa ungari kirjanikuga) – jutustavad, kuidas kõik nende installatsioonid pannakse üles vaid kasutatud materjalidest.
«Kuhu iganes satume, käime läbi kirbuturud ja kogume materjali,» ütleb Signa Sörensen ja lisab, et neil on Kopenhaagenis terve suur ladu kraami täis. Osa vajalikust sisustusest võeti Taanist kaasa, kuid mööblit käidi toomas muu hulgas ka endisest Patarei vanglast.
«Puhastasime siis neid asju ja vaatasime – kiri «Standard» tuli tolmukihi alt välja. Mööbel saabus koju tagasi,» leiab ta sellise juhtumi lõbusa olevat.
SIGNA ja teater. «Ega me keegi ju teatriharidusega ei ole,» räägib kuulsa kirjaniku nimekaim Arthur Köstler ning leiab, et kui teatrimaailm on nad omaks võtnud, siis on
ääretult tore. «Kui seda oleks teinud kunstiilm, siis räägitaks meist ilmselt natuke teistes terminites.»
Lemmikkunstnik Raidpere
Mingist vastandumisest traditsioonilisele teatrile nende puhul SIGNA sõnul ka juttu olla ei saa. «Me ajame oma asja ja kuna tõesti elemente leiab erinevatest kunstidistsipliinidest, siis kasutatakse meie puhul ka erinevaid määratlevaid termineid,» mainib Köstler.
Arthur Köstler ütleb, et kui tal oleks siin üks vaba õhtu ja antaks valida, kas minna teatrisse või kontserdile, siis ta valiks ilmselt kontserdi. Vabu õhtuid aga SIGNA-rahval ei ole. «Töötame ja töötame ja linna ei saagi vaatama minna,» räägivad nad. Väljas käiakse ainult kas söömas või kirbuturul. «Küll aga kuuleme linnas toimuvast meie näitlejatelt,» mainib Köstler.
Seosed Eestiga. Arthur Köstler räägib, et üks ta lemmikkunstnikke on eestlane – Mark Raidpere. «Ma algul arvasin, et ta on prantslane – häälduks teisiti,» naerab ta.
Läbirääkimised teatriprojekti läbiviimiseks algasid kultuuripealinn Tallinnaga juba kolm aastat tagasi, kuid nii rahalistel kui administratiivsetel põhjustel on need muutunud. «Algul oli plaanis, et teeme midagi Tallinna ja Turu vahel sõitval laeval, kuid see vajus ära,» ütleb Köstler.
Standardi 9. korrusega on nad ülimalt rahul ning korduvalt kiidetakse aknast avanevat vaadet.
«Valida oli meil kahe objekti vahel, üks oli Telliskivis ja teine siin. Leidsime, et kuna Telliskivi on juba suhteliselt tuntud kunstikoht ja siinsel hoonel sellised seosed puuduvad, siis sobib see hästi,» on SIGNA üksmeelselt rahul. «Probleeme pole olnud ja trupp töötab üksmeelselt.»
Arthur Köstler ütleb veel lõpetuseks, et nad halba etendust polegi veel andnud.
Etendus
SIGNA: «Bleier Research
Institute»
Euroopa kultuuripealinna aasta
viimane teatriprojekt
Tallinnas Standardi majas
8.–15. detsembrini