Prillikino areng seisab mõttemugavuse taga

Arko Okk Foto: Max Golomidov

Eesti esimese 3D-dokumentaalfilmi autor Arko Okk on lendu lasknud järjekordse esimese pääsukese – sedapuhku 16-minutilise 3D-lühimängufilmi «Lootus», milles kunstnik Michel Sittow satub keskajast 1940ndate Eestisse.

PÖFFi kavast jooksid tänavu läbi vaid kaks kunstikaalukamat 3D-filmi, Werner Herzogi «Unustatud unelmate koobas» ja teie «Lootus», mõni aeg tagasi vilksatas siinsetel ekraanidel korraks ka Wim Wendersi «Pina». Kui õige pildi see mittekommertsiaalse prillikino seisust annab?

See annab päris õige pildi. Ühelt poolt ellujäämisvõitlus, et üldse filmi teha, teisalt ilmselt ka see, et 3Dd ei ole veel avastatud, aga siia juurde käib ka hoiak, enesepositsioneerimine, et «me ei ole Hollywood», et «me teeme kunsti», ja see käib ka festivalide kohta. Kolmandaks uute taskumeediate pealetung, arvutimängude võidukäik ja filmikunsti marginaliseerumine, mis tähendab just seda, et järjest raskem on filmiprojektil kulusid tasa saada, sest valitseb ka meeletu odavfilmiprojektide ületootmine.

Aga oluline aspekt 3Dni jõudmisel on ka autorite loominguvabadus, seda juba ka meil Eestis, kus filme tegid ikka režissöörid, ja produtsendid-tootmisjuhid-rahastajad tegid, mis vaja, et režissööri film õnnestuks. Praegu on olukord naeruväärsuseni muutunud – filme teevad produtsendid ja režissöörid teevad kõik, et produtsendi film õnnestuks. Ja kui piisavalt hästi ei tee, ostetakse teenus välismaalt sisse.

Nii et kui sa ei ole lavastajana piisavalt sõltumatu ja kuulus, nagu Wenders või Herzog seda kindlasti on, siis ei saa sa valida ei näitlejaid ega meeskonda, rääkimata esteetikast, nagu on 3D.

Olete juba mõnda aega kuulutanud, et 21. sajandil võiks kõik, mitte ainult efektidele orienteeritud filmid teha 3D-esteetikas – seda enam, et tehnika muutub üha enam kättesaadavaks.

Kahtlemata pean stereofilmi kõige tänapäevasemaks filmikeele vormiks, mis toob esile just vana hea filmikeele kauni kõla. Aga et kõik filmid tuleks ainult 3Ds valmistada, ei ole kindlasti minu mõte. Usun, et praegu, uute meediate pealetungi ajal, on tark kasutada uusi väljendusvorme, et anda filmikunstile võimalus edasi eksisteerimiseks ja kollektiivse, lummava, suurelt ekraanilt vastuhelendava valguse (nii filmitegemise kui filmivaatamise traditsiooni) püsimajäämiseks.

Kui palju läks «Lootus 3D» maksma? See tähendab, kui palju 3D asja kallimaks tegi? Ja mis tehnikat te kasutasite – ikka sedasama vendade Kaur ja Kaspar Kallase arendatut, mida Werner Herzogki?

Sedasama jah. Rahas maksis «Lootus 3D» 43 870 eurot (EFSA 23 930 eurot, kultuurkapital 19 173 eurot, ERR 767 eurot), tasuta produtsenditöö 10 protsenti lisaks ja loendamatud investeeringud tarkvarasse jms postproduktsiooni, mille tegi Digital Sputnik (vendade Kallaste firma – toim). Lõppsummat on võimatu nimetada. Võib julgelt olemasoleva kahega korrutada.

Normaalne oleks 3D-mängufilmi maksumuseks arvestada vähemalt 15 000 – 20 000 eurot minuti eest.

Väga hea võrdlusvõimaluse selle kohta, kas «Lootus 3D» on kallis või mitte, annab Eesti Filmi Sihtasutuse 2011. aasta lühianimafilmide toetuspiirmäär, milleks on 281 000 eurot. Muide, selle kehtestamine on esimene reaalne ja väga positiivne samm filmivaldkonna õiglasema riikliku rahastamise poole.  

Millal võiks valmida Eesti esimene pikk 3D-mängufilm?

Järgmisel aastal, ülejärgmisel aastal, kas või homme, aga see on kinni mõttemugavuses – arvudes saame igal aastal toodangut rohkem, aga süüvides avastame, et toodang ei olegi film, vaid ringhäälingule toodetud ekraaniaja täide, mida ei ole isegi võimalik korrektselt arhiveerida.

Professionaalseid filme (kõrgkunstilistest rääkimata) Eestis praktiliselt ei tehta. On üksikuid õnnestumisi, aga need on pigem erandid. Asi on lihtsalt nii, et vohav kultuuribürokraatia elab piskust filmiressursist, ja kui nii edasi läheb, võib julgelt väita, et 3D-mängufilm tuleb saja aasta pärast.

Filmivaldkonna ebakindlus on meil juba aastaid kinni otsustajate tahtejõuetuses ja puhtsovetlikus mõttemugavuses hoida valdkonna rahastus nõukaaegsetes proportsioonides võrreldes teiste kunstiliikidega. Kuni tootmismahuka filmikunsti rahastus ei ole tõstetud võrdsele tasemele teatri rahastusega, jääb see valdkond ka virelema.

Kinode eeskavast «Lootus 3Dd» ei leia, näiteks pikki 3D-filme sisse juhatamas. Kus seda näha saab?

Näha saab seda Elioni NutiTV videolaenutuses. Loodan, et detsembri alguspäevadel. Suurel ekraanil näivad temporütmid veidi teised ja meeledki on seal vastuvõtlikumad, aga reaalsus on praegu selline jah, et taskumeedia osutuski ainsaks võimalikuks lahenduseks, sest kinode 3D-pool vajab veel tuunimist, arthouse-kinodes 3D-filmi näitamise võimalust aga ei ole, nii et ka Herzogi ja Wendersi 3D-filmid jäävad seal vaatamata.

Kommertskinodes on filmid uskumatult tugevalt seotud siht­rühmadega, sinna ette midagi teistsugust linastada näib pea võimatu, ja kuna siin ei sattunud sellesse poolaastasse ühtki temaatiliselt sobivat pikka 3D-filmi, siis leida kõige selle vahel kooskõla näis pea võimatu.

Peagi laenutuses

•    «Lootus 3Dst» saab esimene stereoskoopiline film, mis jõuab juba detsembris Elioni NutiTV digitaalsesse videolaenutusse – mõistagi peab laenutajal selle vaatamiseks olema ka vastav tehnika: 3D-televiisor ja aktiivprillid. Kel pole, see peab leppima tavalise, 2D-versiooniga.

•    Lühifilmide laenutus maksab Elionis vastavalt filmile 0,96 ja 1,28 eurot.  

•    Hollywoodi 3D-filmidele «Lootus» veel ust ei ava – see on seotud 3D-televiisorite väikese levikuga.

•    Septembris oli Elioni andmetel Eesti kodudes kuni 4000 3D-televiisorit, neist Elioni klientide käsutuses kuni 2000.

•    Euronicsi kauplustes maksab Samsungi 32-tollise (81 cm) diagonaaliga 3D-televiisor praegu 799 eurot, 46-tollise (117 cm) diagonaaliga 1899 ja 55-tollise ekraaniga (140 cm) 2699 eurot.